Lähis-Ida ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Lähis-Ida ajalugu annab ülevaate selle piirkonna arengust alates Lähis-Ida arhailisest perioodist kuni tänapäevani.

Esiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lähis-Ida esiaeg

Umbkaudu 9000 (vahemikus 11 000 – 7000) eKr tekkis Lähis-Idas põllumajandus ning hakkas arenema püsiv asustus. Kasvatatati teravilju, kodustati loomad. Umbkaudu aastaks 7000 eKr oli leiutatud ka põletatud keraamika. Mesopotaamia, Süüria-Palestiina ja Anatoolia varajasi kõrgkultuure võib pidada maailma ajaloos esimesteks, mistõttu saab kogu piirkonda kutsuda ka tsivilisatsiooni hälliks või sünnipaigaks.

Kiilkirja tekke eelseid (u 3300–3200 eKr) tsivilisatsioone ja asulaid saab analüüsida ainult arheoloogiliste leidude põhjal, mistõttu võib kirjalikele ajalooallikatele eelnenud ajalooperioodi nimetada ka eelajalooliseks või arhailiseks perioodiks. Lähis-Ida esiajaloo etapid on saanud nimed muistsete asulakohtade järgi, kust mingile ajastule omast keraamikat või muid arheoloogilisi mälestisi on leitud.

Pronksiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Sumer ja Akad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sumer
Next.svg Pikemalt artiklis Akadi riik

Eelam[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eelam

Eelam (ka Elam) paiknes tänapäeva Iraagi ja Iraani piirimail. Tema soodne asukoht tegi riigi ohtlikuks konkurendiks läänes asuvatele Mesopotaamia riikidele. Eelam oli mitu korda sealsete impeeriumite võimu all, kuid vallutas aeg-ajalt ka Mesopotaamia alasid. Tema tähtsus kadus 1. aastatuhandel eKr, kui regioonis tõusid esile Meedia ja Pärsia.

Eelami riik sai alguse umbes 2700 eKr. Selle võimsuse tipp oli 2. aastatuhat eKr, kuid hiljem vallutati ta Uus-Assüüria poolt ning Iraani kiltmaal alustasid eelamlastele pealetungi ka indoeurooplased: meedlased ja pärslased. Oletatavasti 539 eKr langes Eelam lõplikult pärslaste võimu alla. Selle muistne pealinn Susa oli juba varem saanud üheks Pärsia olulisematest keskustest.

Assüüria ja Babüloonia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Assüüria
Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Babüloonia

Kaanan[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kaanan

Kaanan hõlmas Foiniikia ja Palestiina alad.

Mitanni[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mitanni

Hetiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hetiidi riik

Rauaaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Assüüria ja Babüloonia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Assüüria
Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Babüloonia

Ahhemeniidide riik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärsia suurriik 500 eKr.
Next.svg Pikemalt artiklis Ahhemeniidide riik

Ahhemeniidide riik (suurriigina ka Pärsia suurriik) oli esimene Pärsia riik. Selle valitsejad olid Ahhemeniidid, kelle järgi riiki nimetataksegi. Riik sai alguse Meedia riigi liidendamisest Vana-Pärsia valitseja Kyros II poolt 550 eKr. Ahhemeniidide valitsemisele tegi lõpu Aleksander Suure vallutus 330 eKr.

5. sajandil eKr elas Ahhemeniidide riigis ligikaudu 50 miljonit inimest ehk arvatavalt 45% maailma rahvastikust; ühegi impeeriumi elanikkonna osakaal maailma rahvastikus pole varem ega hiljem nii suur olnud.[viide?]

Ahhemeniidide riik esineb Lääne ajalookirjutuses eelkõige kreeklaste vastasena aga selline vaatenurk on varju jätnud Ahhemeniidide riigi olulise osa Lähis-Ida ajaloos ning uuemate uurimuste valguses ka Vana-Kreeka arengus. Vanas Testamendis näidatakse pärslasi soodsas valguses: nad on juutide vabastajad ning nende religiooni ja kultuuri toetajad. 220 aastat kestnud Ahhemeniidide riigi tähtsus ajaloos on siiski palju suurem. Nimelt oli tegu esimese korraga ajaloos, mil kogu Lähis-Idal oli üks valitseja. Kultuurilised, teadusalased ja majanduslikud saavutused olid riigi enese seisukohast palju olulisemad kui sõjad kreeklastega ja ülestõusud provintsides.

Antiikaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Suur[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Aleksander Suur, Vana-Makedoonia

Hellenistlikud riigid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hellenistlikud riigid Lähis-Idas

Seleukiidide riik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Seleukiidide riik, 312 eKr–63 eKr

Partia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Partia, 247 eKr–224

Partia riigi rajas Iraani rändhõimu parmide pealik Aršak, kes 239–238 eKr hõivas Seleukiididelt Kaspiast kagus asuva Parthava (kr Parthia) maakonna (pealinnad Nisa ja Hekatompylos) ja rajas Aršakiidi ehk Aškaniidi dünastia. 232–231 eKr tunnustasid Seleukiidid kuningas Tiridates I (248–211 eKr) iseseisvust. Mithridates I (170–138 eKr) laiendas Partia valdusi Baktrias, hõivas Meedia ja Eelami, tungis Mesopotaamiasse ning võttis endale kuningate kuninga tiitli. Pealinn viidi Ekbatanasse ja hiljem Ktesiphoni. Partia purustas 129 eKr Seleukiidid ja alistas seejärel Armeenia, kus tulid võimule nn Armeenia Aršakiidid. Karrhai lahingus 53 eKr peatati Vana-Rooma tung itta. 1.2. sajandil hakkas Partia nõrgenema ning sai Mesopotaamias ja Armeenias Vana-Roomalt ja Kesk-Aasias rändhõimudelt mitu korda lüüa. Riik koosnes pooliseseisvaist iraani ja hellenistliku kreeka kultuuriga valdustest, tähtsad olid Siiditee ja Mesopotaamia kaubalinnad (Dura-Europos, Hatra). 224. aastal purustas Farsi valitseja Ardašir I (224–239) kuningas Artaban V (213–227) väe ja rajas Sassaniidide riigi.

Rooma Mesopotaamia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Babüloonia

Sassaniidide riik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sassaniidide riik, 224–651

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Islami vallutus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Uus-Babüloonia

Kalifaat[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kalifaat (Abbassiidide kalifaat, Fatimiidide kalifaat, Seldžukid)

Ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ristisõjad

Aijubiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Aijubiidide dünastia valitsetud alad (kollasega) 12. sajandil
Next.svg Pikemalt artiklis Aijubiidid, Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūbi

Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūbi (u 1138–1193) võimuletõus algas Seldžukkide sultanaadi sunniitidest Zengidi dünastia konfliktist šiiitidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga Egiptuses, mis lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesi. Shirkuhi surma järel 1169 haaras võimu Egiptuses Saladin. Nur ad-Din surma järel vallutas ja hõivas Saladin 1174. aastal Damaskuse, 1183. aastal Aleppo ja 1186. aastaks kõik Süüria alad.

1174. aastal kuulutas Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūbi end Aijubiidide valitseja Zengidide sultani Nur ad-Dini surma järel Egiptuse sultaniks. Aijubiidid laiendasid järgmisel kümnendil vallutussõdadega oma mõjuvõimu ja 1183. aastaks hõlmasid nende alad Egiptuse, Süüria, Põhja-Mesopotaamia, Hidžazi, Jeemeni ja Põhja-Aafrika ranniku kuni tänapäevase Tuneesia piirideni. Aijubiidid dünastia valitses 12.–13. sajandil suuremat osa Lähis-Idast, valitsuse tuumikala asus Egiptuses.

Aijubiidide dünastia Egiptuse sultanid: 1174–1193, Saladin; 1193–1198, al-Aziz; 1198–1200, al-Mansour; 1200–1218, Al-Adil I; 1218–1238, Al-Kamil; 1238–1240, Al-Adil II; 1240–1249, As-Salih; 1250–1254, Al-Ashraf.

Suhteliselt lühikese valitsusaja jooksul tõid Aijubiidid valitsetud aladele majandusliku õitsengu ja islami maailmas hakati taas tegelema intellektuaalsete tegevustega. Sel perioodil suurenes jõuliselt sunniitide ülekaal piirkonnas. Pärast Saladini surma võitlesid tema pojad kontrolli üle riigis, kuid Saladini vend Al-Adil I kuulutas end 1200. aastal lõpuks sultaniks. 1230. aastatel üritasid Aijubiidid valitsejad Süürias Egiptusest iseseisvuda ja riik püsis kahe osana kuni sultan As-Salih 1247. aastal riigi taasühendas, kuid Jeemeni, Hidžazi ja Mesopotaamia alad eraldusid.

As-Salihi surma järel 1249. aastal tõusis Egiptuses troonile Turan Šahh, kuid veidi aega hiljem võtsid trooni üle aga mameluki, kes olid edukalt tõrjunud ristisõdijate sissetungi (1248–1254) Niiluse deltasse. 1260. aastal rüüstasid Aleppot mongolid ja kaotasid Aijubiidide kontrolli allesjäänud aladel. Mamelukid, kes tõrjusid mongolid välja, säilitasid Aijubiidide valitsemise Hamas kuni selle viimase valitseja troonist tõukamiseni 1341. aastal.

Mongoli vallutused[muuda | muuda lähteteksti]

Mongolite riigi laienemine (1206–1368)
Ilkhanaat oma suurimas ulatuses
Next.svg Pikemalt artiklis Mongoli vallutus Lähis-Idas, Mongolite riik, Ilkhanaat

Mongolite suurkhaan Möngke-khaan jätkas oma eelkäija Tšingis-khaani poliitikat ehk vallutamist. Ta andis oma vennale Hulagule, Tšingis-khaani pojapojale, valitseda Pärsia alad tänapäeva Iraanis, Iraagis, Türgis jm. Ainuke probleem nende aladega oli, et need tuli alles vallutada. Hulagu asuski seda tegema. 1256. aastal jõudis ta Iraani. Enamus alasid alistus mongolitele ilma võitluseta, hirm nende ees oli niivõrd suur. Tõsisemat vastupanu ei osutanud isegi assasiinid, keda moslemid ometigi pidasid võitmatuteks – nende kindlused vallutati vähem kui aastaga. 1258. aastal vallutati ka Bagdad. Bagdadis resideeruvat kaliifi alguses tappa ei kavatsetud, vaid taheti ta ellu jätta tingimusel, et ta khaanile allub. Viimase ülbuse ja ignorantsuse tõttu seda tehti aga siiski.

Ainsad, kes osutasid Hulagule tõsisemat vastupanu, olid mamelukid, kes olid Egiptuses võimule tulnud 1250. aastal. Ain Jaluti lahingus 1260. aastal purustasid nad mongolite väe.

Timuri vallutused[muuda | muuda lähteteksti]

Timuri impeerium 1405. aastal
Next.svg Pikemalt artiklis Timur

1369. aastal haaras Tšagatai khaaniriigis Samarkandis võimu Timur. Aastate jooksul vallutas ta Hiiva ja Buhhaara ning alistas kogu Lääne-Turkestani. Siis tungis ta Pärsiasse, mis oli toona killustunud väikesteks riikideks, ja sundis seal peale oma võimu. Edasi võitles ta Armeenias, Kurdistanis ja Iraagis.

1389. aastal asus Osmanite riigis troonile Türgi sultan Bayezid I, kes võitis korduvalt Bütsantsi riiki. Edasi lõi ta liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur, kes oli Indiast vaenlaste plaani nurjaajamiseks tagasi tõtanud, lõi esiteks Egiptuse väe Süürias puruks ja siis verises lahingus Ankara juures 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid I. Kogu Lääne-Aasia tunnustas nüüd Timuri valitsust ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

Nii oli „lombak“ Timur (Timur-lenk) uuesti ühendanud mongoli maailmariigi kolm läänepoolset põhiosa, nimelt Tšagatai, Kuldhordi ja Ilkhanaadi, ja nende piire veel laiendanud. Edasi kavatses ta teha mongolid uuesti valitsejaks ka Hiinas. Samarkandi kurultail 1404. aastal teatas ta, et talle jääb veel üks suur ettevõtmine: Hiina riigi vallutamine. Juba oli ta ajanud kokku 200 000-mehelise sõjaväe, juba oli ta sellega jõudnud Otrar'ini (Sõr-Darja ääres), kui surm tegi tema kavatsustele lõpu (1405).

Uusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Osmanite riik[muuda | muuda lähteteksti]

Osmanite impeerium, aastail 1481–1683. Türgi sultanite (1481–1512) Bayezid II, (1512–1520) Selim I Julma, (1520–1566) Süleyman I Toreda, (1566–1574) Selim II, (1574–1595) Murat III, (1595–1603) Mehmet III, (1603–1617) Ahmet I, (1617–1617) Mustafa I, (1617–1622) Osman II, (1622–1623) Mustafa I, (1623–1640) Murat IV, (1640–1648) Ibrahim, (1648–1687) Mehmet IV valitsusajal
Next.svg Pikemalt artiklis Osmanite riik

Safaviidide riik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Safaviidide riik

Safaviidide Iraani šahhidünastia (1502–1736), rajas šahh (1502–24) Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Safaviididest alates on šiiism olnud Iraani riigiusund. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān.

Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ak Koyunlu väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu.

Safaviidide riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629), kes reformis relvajõud ning pidas sõdu Osmanite riigi ja Šeibaniidide usbeki riigiga. Safaviidide dünastia valitsetud Iraanil tekkisid tihedad sidemed nii Euroopa (nt Adam Oleariuse saatkonna reis) kui ka Ida riikidega, poliitikas hakkasid suuremat osa mängima pärslased.

Tema järglaste ajal hakkas keskvõim nõrgenema, toimusid rahvaülestõusud, 1722. aastal hõivasid suure osa maast afgaanid, 17221732 loovutas Iraan Kaspia mere äärseid alasid Venemaa keisririigile.

Iraani šahh (1736–1747) Nadir oli 1726 väepea­likuna šahh (1722–1732) Tahmasp II-e teenistuses. Nadir tõr­jus 1729. aastal Iraanist sinna tunginud afgaanid, taastas Osmanite riigiga peetud sõjas (1730–36) Iraani võimu Mesopotaamias, Armeenias, Gruusias, Aserbaidžaanis ja Dagestanis. Nadir kõrvaldas 1732. aastal võimult Tahmasp II ja hakkas valitsema tema poja ‘Abbās III regendina. 1736. aastal valisid hõimupealikud uueks valitsejaks Nadir-šahhi (1688–1747). Järgnevalt vallutas Nadir-šahh 1737–38 Af­ganistani ja 1738–39 Loode-India, rüüstas 1739 Delhi, hõivas 1740 Buhhaara ja Hiiva. Nadir-šahhi suurriik lagunes pärast tema tapmist.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Esimene maailmasõda Lähis-Idas

Kaasaegne Lähis-Ida ajalugu algab Esimest maailmasõjast, mis lõppes Ottomani impeeriumi alistamisega Briti impeeriumi ja nende liitlaste poolt. 30. oktoobril 1918 sõlmiti Murdose vaherahu, mis lõpetas maailmasõja Lähis-Idas. 10. augustil 1920 allkirjastati Sévresi rahu, millega ratifitseeriti Ottomanide impeeriumi jagamine.

Euroopa kolonialism[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lähis-Ida kahe maailmasõja vahel

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teine maailmasõda Lähis-Idas

Iseseisvate riikide sünd[muuda | muuda lähteteksti]

1948. aastal loodi Iisrael ja 1950. aastatel Lääne võõrvõimud taandusid. Nii Iisraeli riigi loomist kui ka võõrvägede lahkumist mõjutasid Ameerika Ühendriigid. Võtmesündmuseks oli Suessi kriis, mis oli sõjaväeline rünnak Egiptusele Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisraeli poolt.

Kahekümnendal sajandil avastatud naftavarud tõstsid piirkonna majanduslikku ja strateegilist tähtsust oluliselt. 1945. aastal alustasid Saudi Araabia, Iraan, Kuveit, Iraak ja Araabia Ühendemiraadid nafta tootmist ja eksportimist.

20. sajandi konfliktid[muuda | muuda lähteteksti]

Lähis-Ida tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]