Valuuta

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib valuutast üldse; valuutaks võidakse nimetada ka välisvaluutat.

Valuuta ehk vääring (lad currere „jooksma“ või „voolama“) on riigi rahasüsteem ja selles rakendatavad rahamärgid[1] (euro, USA dollar, Inglise nael, Jaapani jeen jt).

Rahasüsteem on raha emiteerimise ja ringluse korraldus, mis on tekkinud ajaloo jooksul ning mida reguleeritakse ühiskondliku kokkuleppe või riigi seadustega. Rahasüsteem koosneb järgmistest põhielementidest:

  • rahaühik ja selle väiksemad osad;
  • erinevad seaduslikud rahaliigid (paber- ja metallraha jt);
  • raha emiteerimise kord, raha tagamine ning raha käibele laskmine ja käibelt eemaldamine;
  • raharingluse organiseerimise ja reguleerimise eest vastutav institutsioon (keskpank, valitsus jt).[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rahasüsteeme liigitatakse mitmeti. Üks võimalus on jagada need kaheks: seaduse alusel kehtestatud valuutaks ja eraalgatuslikuks rahasüsteemiks. Viimane neist kannab ajaloolist rolli tänapäevaste rahasüsteemide välja arenemisel, kuna eraalgatuslik rahasüsteem pärineb ajast, mil esimesed pankurid hakkasid hoiustama väärismetalli ning kirjutasid selle tõenduseks välja veksleid. Vekslite kirjutamine ei olnud riigi reguleeritud, seega võis iga pankur oma veksleid välja kirjutada ja neid intressitulu teenimise eesmärgil välja laenata.

Seaduse alusel kehtestatud valuuta ehk riikliku rahasüsteemi alguseks võib lugeda I maailmasõja lõppu, kui enamikus riikides hakkasid keskpangad rahaemissiooni kontrollima. See ei tähenda siiski, et eraalgatuslikku valuutat tänapäeval enam ei eksisteeriks. Nendeks on näiteks vekslid, kinkekaardid, tšekid, ostuboonused ja tasaarveldused.[2]

Kuigi valuuta mõiste on tihedalt seotud raha mõistega, seisneb nende peamine erinevus standardiseerituses.[3] Nimelt võib raha tekkeajaks lugeda 9000 aastat eKr, kui teravilja ja kariloomi kasutati maksevahendina, seega määrati neile kauplemisel väärtus.[4] Põhjus peitub tõenäoliselt selles, et kariloomad ja teravili olid sel ajal laialt väärtustatud ehk eksisteeris nõudlus ning nende kvantiteeti oli lihtne mõõta. Nende massi ja suuruse tõttu oli aga tehingute tegemine küllaltki ebamugav ja ajakulukas, mistõttu on maksevahendite füüsiline suurus ning mass ajaloo jooksul järjepidevalt vähenenud. Näiteks kasutati 8000 aastat eKr Mesopotaamias maksevahendina peamiselt teravilja ning mõnes kultuuris raha asendavaid žetoone, mis sarnanesid oma füüsilistelt omadustelt müntidega.[5]

Metallraha[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuses ja Mesopotaamias kasutati standardiseeritud valuutat juba 3000 aastat eKr kullakangide näol, millel oli kindlaks määratud väärtus ja mass.[6] Samuti kasutati Ida-Aasias ja Aafrikas maksevahendina peamiselt kaurikarpe, kive, pärleid ja muid tarbeaineid.[7] Esimesed mündid pärinevad 7. sajandist eKr kunagisest Lüüdia kuningriigist (praegu Türgi läänerannik). Need vermiti kulla ja hõbeda sulamist ning nende kuju ja mass varieerusid (vahemikus 0,15–14 g). Lüüdia kuningriigist levis müntide kasutamine edasi Kreeka aladele.[8] Metallraha kasutati samal ajal ka Hiinas. Esialgu sarnanes müntide kuju tööriistade omaga[9], alates 350. a eKr hakkasid need meenutama tänapäeva ümara kujuga metallraha[9]. Standardiseeritud vermimine terves impeeriumis sai alguse Qini dünastia (221–206 eKr) võimuletulekuga.

Paberraha[muuda | muuda lähteteksti]

Tangi dünastia ajal (618–907) kasvas vajadus metallraha järele, mis pani koos paberi leiutamisega aluse esimestele paberrahatähtedele.[10] Enne paberraha kasutusele võtmist olid müntide keskel augud, mis võimaldasid münte nööri otsa siduda, lihtsustades nende transporti. Rikkamad Hiina kaupmehed leidsid, et metallraha kaasaskandmine muutus suure massi tõttu keerukaks. Seetõttu jäeti raha tihtipeale usaldusväärse isiku kätte hoiule ning kaupmees sai vastu paberilipiku, kus oli kirjas hoiustatud summa, mida sai lipiku esitamisel uuesti välja võtta.[11] Nendest võlakirjadest sai Songi dünastia ajal alguse jiaozi valuuta, mille pabertähtedel kohtas ka spetsiaalset pitserit, et vältida rahatähtede võltsimist. Songi dünastia ajal muutus paberraha emissioon täielikult institutsionaliseerituks.[12]

Pabervaluutat hakati hiljem kasutama ka Euroopas, esialgu vekslite näol ning hiljem juba seadusliku maksevahendina. 17. sajandil lasi Rootsi valitsus käibele Euroopa esimesed nüüdisaegsed rahatähed.[13] Ka Suurbritannias lasti 17. sajandil käibele esimesed kupüürid, millest kõige väiksem oli 50-naelane. Kuna sel ajal jäi keskmine sissetulek alla 20 naela aastas, siis üldsus paberrahaga kokku ei puutunud.[14]

18. sajandil lasi ka USA kongress käibele pabervaluuta, milleks sai USA dollar. Regulaarselt hakati üldsuse jaoks rahatähti trükkima alles 1861. aastal.[15]

Elektronraha[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on tänu tehnoloogia arengule lisandunud metall- ja paberrahale elektrooniline raha. See on oma väikeste emissiooni- ja ringluskulude tõttu sisuliselt kõige laiemalt kasutatav raha erivorm. E-raha on elektrooniline maksevahend, mis vastab kõikidele järgmistele tunnustele:

  • see salvestatakse elektroonilisele seadmele, milleks võib olla kaart, arvuti mälu või muu kliendi jaoks rahaühikute elektroonilist salvestamist võimaldav vahend;
  • selle väljastamisel ei või seadmele salvestatud summa olla suurem selle vastu antud rahasummast;
  • seda aktsepteerib maksevahendina peale seda väljastava asutuse või krediidiasutuse vähemalt üks ettevõtja, kellel on e-raha kasutamisel maksevahendina e-raha asutuse kliendiga otsene võlasuhe.[2]

Üheks populaarsust koguvaks e-raha vormiks peetakse bitimünti (bitcoin). See on krüptovaluuta, mis ei tugine usaldusele teiste valuutade suhtes. Bitcoini P2P-võrgustik ja detsentraliseeritus välistavad bitimüntide väärtusega manipuleerimise.[16] Bitimüntide arv on teoreetiliselt piiratud 21 miljoniga, seega ei saa tekkida inflatsiooni.[17]

Kauplemine[muuda | muuda lähteteksti]

Üks peamisi viise rakendada valuuta sõltuvust teistest valuutadest on kaubelda nendega valuutaturul. Forexi turul, mis on viis päeva nädalas terve ööpäeva avatud, kaubeldakse ligikaudu 5 triljoni dollariga päevas.[18] Primitiivsed valuutaturud on ajaloolaste sõnul eksisteerinud juba antiikajast, kui hõbe- ja kullassepad valuutaga kauplesid.[19] Modernse välisvaluutaturu alguseks peetakse 17. sajandit, mil Hollandis avati börs aktsiate ja võlakirjadega kauplemiseks.[20] Kuigi raha funktsiooniks oli esialgu ainult vara soetamine, on nüüdseks rahast endast kujunenud üks vara liike.

Kui algul määrati metallvaluuta väärtus tema koostise ja massi järgi, siis pabervääringuga seda teha ei saanud. Seetõttu kasutati paberraha tagamiseks teisi varasid. Ilma tagatiseta pangatähti nimetatakse fidutsiaarrahaks. Üks levinum tagatis läbi ajaloo on olnud väärismetall, peamiselt kuld.[2] Riiklikul tasandil läks esimesena kullastandardile üle Suurbritannia 1821. aastal.[21] Pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid tagada riiklik valuuta kullaga, sõlmiti 1946. aastal Bretton-Woodsi lepe, millega sai läänemaailmas domineerivaks kursiks dollar, mis oli seotud kindla kullakogusega. Kõik teised maailmavaluutad seoti omakorda dollariga. 1971. aastal loobuti sellest süsteemist. Praegu ei rakenda ükski riik enam kullastandardit ning üldiselt sõltub riigi valuutakurss valitsuse usaldusväärsusest ja laenu tagasimaksmise võimest.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]