Eesti lipp

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sini-must-valge lipp)
 See artikkel räägib lipust; laulu kohta vaata artiklit Eesti lipp (laul)

Külgede suhe 7:11. Majalipu vähimad mõõtmed 105 × 165 cm
Eesti lipu 135. aastapäeva tähistamine Eesti Rahva Muuseumi juures

Eesti lipp on Eesti riigilipp ja eestlaste rahvuslipp. Eesti lipu kohta kasutatakse sageli ka nimetust "sinimustvalge".

Värvid ja mõõdud[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lipp on ristkülikukujuline ja sellel on ülevalt alla kolm võrdse laiusega rõhtset värvilaidu:[1]

Värv Pantone CMYK RGB HEX
██ sinine
285 C C91%,M43%,Y0%,K0% 0,114,206 #0072CE
██ must
Black C0%,M0%,Y0%,K100% 0,0,0 #000000
██ valge
White C0%,M0%,Y0%,K0% 255,255,255 #FFFFFF

Lipu külgede suhe on 7:11 (laius:pikkus). Tavasuuruses lipu mõõtmed on 105 × 165 cm.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle saja aasta vana. Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles.

Eesti Üliõpilaste Selts[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalooline lipp, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis

29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni Vironia (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni, mis ei ole seotud hilisema korporatsioon Vironiaga) asutamiskoosolekul Aleksander Mõttuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid:

  • sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol;
  • must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv;
  • valge – rahva püüd õnne ja valguse poole.

Ühe teate järgi olevat võetud eeskujuks Soome rahvusvärvid ja lisatud must. Üldise arvamuse järgi sümboliseeris sinine usku eesti rahva tulevikku, must eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku, ning valge väljendas lootust ilusamale tulevikule. Lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu luuletuses "Eesti lipp".

Korporatsioon Rotalia lipp

Sinine, must ja valge ei olnud algusest peale enesestmõistetavad Eesti lipuvärvid. Nii on Jaan Bergmanni 1881. aastal avaldatud luuletustes "Eesti lipp" ja "Lipulaul" Eesti lipu värvideks nimetatud sinine (helesinine), must ja "rohiline"[3] (nagu on praegu Korporatsioon Rotalial), 1882. aastal avaldatud Friedrich Wilhelm Ederbergi luuletuses Eesti lipp "must, roheline, taevasina karva".[4]

Et korporatsiooni ei lubatud asutada, anti värvid hoiule Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS-i).

26. märtsiks 1884 (vana kalendri järgi; 7. aprilliks uue kalendri järgi) valmis Karl August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel ja Miina Hermanni (Miina Härma) ning Põltsamaa kihelkonna koolmeistri Gustav Beermanni tütre Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp.

Teise versiooni järgi ostis Emilie Beermann Põltsamaalt Leihbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet ja õmbles selle kokku oma toas, mis asus jõeäärses kihelkonnakooli majas. Gustav Beermanni puutöötoas valmis varras ja tema poeg Christoph Beermann viis lipu Tartusse. See siidist lipp, mida hiljem säilitati rahvusliku reliikviana, sai Eesti lipu emalipuks.

4. juunil 1884 õnnistas ja pühitses selle lipu Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Heinrich Rosenthal ütles tseremoonial: "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida."

1. novembril 1905 esines EÜS-i lipp esimest korda avalikult Tartu meeleavaldusrongkäigul. Lipp seostus edaspidi eesti rahvuslusega.

Riigilipp[muuda | muuda lähteteksti]

24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. (Pärnus päev varem 23. veebruaril)

25. veebruaril 1918 heiskasid lipu Pika Hermanni torni tippu kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus.[5]

12. detsembril 1918 heisati sinimustvalge lipp Toompeale Pika Hermanni torni tippu. Lipu heiskajad olid Kaarel Uusma, Oskar Siiak ja Karl Kriisk.

21. novembril 1918 esitas Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Maapäevale kinnitamiseks Eesti riigilipuna, kuid Maapäeva kinnitust ei järgnenud.[6]

Esimene iseseisvuse periood[muuda | muuda lähteteksti]

27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis fikseeris lõplikult sinimustvalge lipu staatuse riigilipuna. Sini-must-valge värvikombinatsiooniga lipp (eelnõus ette nähtud sini-valge-musta asemel) võeti vastu Aleksander Hindi ettepanekul. Vabariigi Valitsuse pakutud kolme variandi hulgas oli ka Eestimaa roheline-violett-valge lipp, kusjuures ükski variant ei olnud sini-must-valge.

1934. aastal väideti vapside ajalehes Võitlus, et valitsus on rahval keelanud riigilipu tarvitamise. "Sini-must-valge ei ole enam rahvuslipp. ...saagu meile uueks rahvuslipuks vabadussõjalaste valge-must, märgiks, et sellega me matame maha kõik vana mustuse ja ehitame uue puhta Eesti."[7]

  • 4. juunil 1934 tähistati üle Eesti pidulikult esimese sinimustvalge lipu 50. aastapäeva. Pärast pidustusi andis Eesti Üliõpilaste Selts ajaloolise lipu hoiule Eesti Rahva Muuseumi.
  • 15. aprillil 1935 asutati nimede-eestistamise kesktoimkonna juurde Eesti Lipu toimkond.

Helesinine, must ja valge olid kuni 1940. aastani Eesti riigilipu värvid. Ametliku indranteensinise lipu näidist hoiti igas politseiprefektuuris.[8] Eesti Üliõpilaste Seltsi värvidel ja praegusel riigilipul kasutatakse helesinise asemel tumesinist.

Okupatsiooniaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsiooni ajal keelati Eestis sinimustvalge lipu kasutamine.

Nõukogude okupatsioon 1940–1941[muuda | muuda lähteteksti]

  • 21. juunil 1940 kõrvaldati Pika Hermanni tornist Eesti Vabariigi lipp.
  • 22. juunil tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi punalipp.
  • 27. juulil või 6. augustil 1940 kadus sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist.
  • EÜS-i liikmed viisid ajaloolise lipu Nõukogude võimu eest varjule Vaimastvere lähedale Lääne-Mardi tallu.

Saksa okupatsioon 1941–1944[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsioon 1944–1991[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsioonivõimu taaskehtestamisega Eestis Teise maailmasõja lõpus oli Eesti lipp rahvuslipuna ja rahvusvärvid sini-must-valge värvikombinatsioonina mitteametlikult keelatud. Eesti lipu heiskajaid karistati enamasti "eriti jõhkra ja küünilise huligaansuse" eest ning paigutati poliitvangilaagritesse, mõnel juhul saadeti ka psühhiaatrilisele sundravile. Sellest hoolimata ning vastupanu näitamiseks heisati Eesti lippu sageli Eesti Vabariigi aastapäevadel jm puhkudel.[9][10][11][12]

Trükimeedias ja hiljem televisioonis jälgisid seda keeldu tsensorid. Isiklikuks kasutamiseks mõeldud sinise-musta-valge kombinatsiooniga tarbeesemed olid haruldased. Küll võis eesti rahvuslippu näha Eesti nõukogude entsüklopeedias.

Baltica-Borussia Danzigi korporatsiooni värvid

1952. aastal võttis Eesti lipu algsed värvid, helesinine, must ja valge, kasutusele 1860. aastal Karlsruhes asutatud üliõpilaskorporatsioon Baltica-Borussia Danzig (algse nimega Livonia).

1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas peetud purjeregati tseremooniatest jäädvustatud fotodel ja filmikaadritel on näha, et Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse, Raekoja platsi Matkamaja akna ja Russalka ümbruse ehtimisel kasutati kollaste, oranžide ja punaste kõrval ka siniseid, musti ja valgeid kangalaide.[13]

Ajakirja Looming 1981. aasta septembrinumbris ilmus leheküljel 1311 kunstiüliõpilase Andrus Rõugu luuletus, akrostihhon "Silmades taevas ja meri", mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku Eesti lipu värve markeeriva sõna "sinimustvalge".

Laulev revolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]
1987
  • 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi miitingul ei olnud mitte ühtegi sinimustvalget lippu, küll oli seal üks suur plakat, kus olid sõnad "Eesti Latvija Lietuva" ning iga riigi nimetuse all olid kujutatud rombidena selle rahvusvärvid. "Eesti" all olid sinine, must, valge romb. Enne miitingut asetati Linda skulptuuri jalamile põlevaid küünlaid, mille ümber olid seotud sinimustvalged lindikesed.[14]
  • 21. oktoobril 1987 lehvis Võrus sinimustvalge lipp, mida võimurid ei söandanud maha rebida. Umbes 1000 vihast võrulast suundus kesklinna, nõudes Ain Saare ja tema naise vabastamist.
  • 24. detsembril 1987 lehvis taas Võrus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 korraldatud Lydia Koidula mälestusõhtul sinimustvalge lipp. Lipp varastati KGB töötajate poolt.
1988

Lipp toodi jälle avalikult välja 1988. aastal.

Sinimustvalge lipp Tallinna Raekoja platsil 1988. aasta suvel
1989
Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989
Foto: Jaan Künnap

24. veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp rahvuslipuna Pika Hermanni torni. Riigilipuna võeti see taas ametlikult tarvitusele Eesti Vabariigiks ümber nimetatud Eesti NSV lipuna 7. augustil 1990.

1990
  • 8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju määrab seadus.
  • 7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse "Riigilipu ja riigivapi kohta", milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp.
Sinimustvalge Pika Hermanni tornis

Pärast iseseisvuse taastamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist aastal 1991 tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle Eesti Üliõpilaste Seltsile. Lipu korrastamise järel restauraatorite poolt andsid üliõpilased selle taas hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Otepää kiriku seinal avati vahepeal varjul olnud bareljeefid.

7. juulil 1992 kinnitas Riigikogu vastava seadusega riigilipu ja riigivapi etalonkujutised.

11. juunil 1993 kehtestati valitsuse määrusega nr 174 riigilipu kasutamise kord. Seda muudeti 7. aprillil 1994, 10. oktoobril 1996 ja viimati 11. augustil 1998.

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lipp Suure Munamäe tornis

Eesti lipu muuseum[muuda | muuda lähteteksti]

1996. aastast on Otepää kiriklas, kus pühitseti 4. juunil 1884 Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, muuseumituba – Eesti lipu muuseum. Muuseumist leiab põhjaliku ülevaate Eesti lipu saamisloost.

Ametlikud variandid[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi Presidendi lipp
Eesti mereväe lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13
Güüs

Vabariigi Presidendi lipp on riigilipp, mille keskel on suur riigivapp (vaata Eesti vapp).

Heiskamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lipp paavst Johannes Paulus II matusepäeval poolde vardasse heisatuna Eesti saatkonna hoone ees Helsingis

Heiskamise päevad[muuda | muuda lähteteksti]

Igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu, järgides Eesti lipu seadust ning head tava. Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel.

Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi.[viide?]

Riigilipu võib heisata avalikel üritustel. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.

Heiskamise ja langetamise ajad[muuda | muuda lähteteksti]

Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui valitsus ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal.

Jaaniööl riigilippu ei langetata.

Heiskamise viis[muuda | muuda lähteteksti]

Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidikusse, mis asub hoone peasissekäigu juures, või mujale selleks sobivas (väärikas ja hästinähtavas) kohas. Lipul peab olema piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist.

Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipuvardad ja -mastid on soovitatav värvida valgeks.

Linnas kasutatakse enamasti 2,5–3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud normaalsuuruses lippe. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.

Lipulaul[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lipulaul on "Eesti lipp", mille muusika on kirjutanud Enn Võrk ja sõnad Martin Lipp. Laulu sõnu on kõvasti muudetud võrreldes algsega, näiteks Martin Lipu viis salmi koondati kokku kolmeks.

Algversiooni esimene ja viimane salm:

Ehitagem eesti kojad kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad ennast ükskord ühenda',
võtku kuldse armuköie venna-arm neil veerita',
vastaku neil vägev hüüe: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Sinine ja must ja valge ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust eesti kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Ristilipu ettepanekud[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti ristilipukavand aastast 1919

Juba enne ametlikku riigilipu kinnitamist aastal 1922 levisid ristilipu disainiga lipukavandid.

Kaasaegne Eesti ristilipp

Aastal 2001 pakkus ajakirjanik Kaarel Tarand uuesti välja, et kehtiva lipu disain tuleks vahetada välja samu värve kasutava Põhjala ristilipuga. Selle idee toetajad on väitnud, et trikoloori asemel sümboliseeriks ristilipp Eesti sidemeid Põhjamaadega paremini.

Võttes arvesse kultuurilisi ja ajalooliseid sidemeid Rootsi, Taani ja eriti Soomega, väidavad ristilipu pooldajad, et eestlased peavad end pigem põhjarahvaks kui baltirahvaks.

Ideed 2018. aastal tutvustanud IT-analüütik Jaan-Matti Saul ütles, et sümbolid määravad rahvust ja inimesi, ning kui neid juba kasutatakse, siis need peaksid regiooniga haakuma. Tema järgi kuulub Eesti nii või teisiti Põhjalasse, ning kui Eestil oleks ülejäänud Põhjalaga ühesugune sümbol, tuleks see riigile kasuks.[18]

Poliitik Paul Puustusmaa sõnul sümboliseerib Eesti ristilipp riigi rahvuslikku kultuuri ja selle juuri, ning et see lähenemine ei hülga ühtegi eesti rahvust kujundanud ajaloolis-sotsiaalset-kultuurilist kihti.[19]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti lipu seadus Riigi Teataja
  2. Eesti lipp, Riigikantselei
  3. Eesti lipp. Küllo Arjakas, lk 34–36
  4. Eesti lipp. Küllo Arjakas, lk 37
  5. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:115355/16365/page/123
  6. http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.1.8:56
  7. T. V. Rahvale keelatakse riigilipu tarvitamine. Võitlus, 23. jaanuar 1934, nr 10, lk 5.
  8. Sinine ja must ja valge... Esmaspäev, 4. veebruar 1939, nr 5, lk 5
  9. [1]Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. I kogu, 1978, lk 3 jm.
  10. [2]Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. III kogu, 1979, lk 69. Eesti rahvuslipp lehvis Kõrvekülas.
  11. [3]Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. VII kogu, 1980, lk 185. Rahvuslipud üle kogu Eesti.
  12. Tõnn Sarv. Mälestusi Enn Tartost. Vikerkaar nr 9, 2021, lk 96 – 101.
  13. https://arhiiv.err.ee/vaata/ringvaade-1568-246364 ETV "Ringvaade", 13.03.2018 07:13, 15:10, 1:18.
  14. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. aprill 2015. Vaadatud 1. oktoobril 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  15. Maris S. Kaasik. 20 aastat tagasi murti Võrus okupatsioonivõimu selgroog Lõunaleht, 18.10.2007. (Vaadatud 11.09.2015)
  16. Voodilinast tehtud rahvuslipp tähistas uue ajastu algust Saarte Hääl, 23. detsember 2013.
  17. Pika Hermanni sinimustvalge lipu värvid aeti välja Moskvast Maaleht, 24.veebruar 2014
  18. ""Pealtnägija" uuris, miks osa inimesi soovib Eestile uut lippu".
  19. "Paul Puustusmaa kodus lehvib sini-must-valge ristilipp: see sümboliseerib lootust paremale homsele".

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "6sibF" ei kasutata eelnevas tekstis.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "4pW45" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]