Saaremaa ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Saaremaa ajalugu on ülevaade Saaremaa ajaloost.

Saaremaa

Muinasaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Mesoliitikum (6500–4900 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaa kõrgemad osad olid vabanenud Balti jääpaisjärve vee alt u 9600 aastat eKr, kuid sellele järgnenud mitmel aastatuhandetel inimesed teadaolevalt Saaremaale ei jõudnud. Vanimad leitud inimasustuse jäljed Võhma ja Pahapilli küla maadel on dateeritud mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja lõpujärku, aastatesse 6000–4900 eKr. Esimesed saabujad olid hülgekütid, kes peatusid ajutiselt tolleagsel mererannal, veidi hiljem hakati püstitama hooajalisi laagreid viigrite küttimiseks kevadtalve perioodil. Tõenäoliselt tekkis mesoliitikumi lõpuks piirkonna suurimale saarele praeguse Saaremaa kesk- ja põhjaosas juba ka püsiasustus. Saabunud inimeste lähtealaks peetakse Lääne-Eesti rannikupiirkonda. Sel ajajärgul saartel elavad inimesed said põhitoidu ilmselt hülgeküttimisest, lisaks püüti kala, jahiti merelinde ja tegeldi korilusega (nt korjati pähkleid). Merel liikumiseks kasutati nahkpaate. Samast ajajärgust pärinevate Hiiumaa ja Ruhnu asulapaikade sarnasus Saaremaa omadega viitab, et Saaremaal elanud inimesed kasutasid ümbruskonna saari ja laide oma jahipaikadena.[1]

Varaneoliitikum (4900–4200/4000 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Varaneoliitikumis moodustas Saaremaa koos Hiiumaa ja Ruhnuga Narva kultuuri erilaadse alarühma, olles tekkinud ilmselt suhtelise isoleerituse tingimustes. Ainuke Saaremaal leitud tolleaegne asulakoht Kõnnus paiknes tol ajal peamise saare rannast mõne kilomeetri kaugusel pisikesel saarekesel. Sarnaselt teiste piirkonna saartega on seal väikeste tööriistade tegemiseks kasutatud kohalikke kivimeid. Kõnnust pärinevad Saaremaa esimesed savinõude leiud. Avastatud loomaluud kuuluvad peamiselt hüljestele, vähemal määral on ka põdra-, nugise-, rebase-, kopra- ja koeraluid. Kaladest on püütud haugi, särge ja ahvenat. Ilmselt jätkus ka Hiiumaa ja Ruhnu ekspluateerimine ja asustamine Saaremaa elanike poolt.[1]

Kesk- ja hilisneoliitikum (4200/4000–1800 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Kammkeraamika kultuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Keskneoliitikumis toimus märkimisväärne materiaalse kultuuri muutus, kus senised suhteliselt eriilmelised lokaalsed kultuurirühmad asendas ühetaolise kammkeraamika kultuuri levik Läänemere idaosa aladel. Muutuse taga oli ilmselt tugev välismõju ja välistada ei saa ka uute elanike saabumist. Uue kultuuri põhitunnuseks on kammilaadse templiga tehtud ornamendid savinõudel. Aastatest 3700/3500 eKr saati iseloomustasid Saaremaa materiaalset kultuuri taas erijooned, mida iseloomustas kammkeraamika traditsioonide kokkusulamine varasema Narva kultuuri Saaremaa eripäradega. Neil klassikalise ja hilise kammkeraamika kultuuri perioodidel olid saare rannaalad ilmselt juba üsna tihedalt asustatud.[1]

Kammkeraamika kultuuri ajast on teada ka mõned matmispaigad. Hauda pandi tavaliselt kaasa ookrit, merevaiku, tööriistu, ehteid. Leitud haudade vähesus viitab, et matuseid korraldati vähestele eristaatusega isikutele, kellelt võidi surmajärgselt loota soosingut, kaitset ja nõu või õigustati sel moel hoopis oma põlisust ja eesõigust antud alal.[1]

Kammkeraamika kultuuri ajajärk oli püügimajanduse kõrgajaks. Mereimetajatest lisandus kütitavate loomade hulka lisaks seistele hallhülgele ja viigrile grööni hüljes ja pringel. Peamiseks püügikalaks muutus tursk, mis osutab aktiivsele avamerekalastusele. Metsloomadest kütiti peamiselt metssigu, lisaks valgejänest, kobrast, rebast, metsnugist, põtra, tarvast jt, lindudest laululuiki, merikajakaid, jääkosklaid, merikotkaid jt. Samas pärinevad sellest ajast ka esimesed märgid maaviljelusest. Keskneoliitikumi on dateeritud Vedruka soost leitud kaera õietolm, hilisneoliitikumist pärineb juba rohkem leide. Vili ja selle kasvatamise algteadmised saadi ilmselt kas Kesk-Euroopa põhjaosast või Lõuna-Skandinaaviast. Lääne-Eesti saarte ja ranniku varane maaviljelus ja avamerele ulatuvad kalastusretked osutavad kaudselt just ülemerekontaktidele. Loona asulakoha leiud viitavad ka võimalusele, et seal peeti teatavas kodustamisstaadiumis poolmetsikuid sigu.[1]

Nöörkeraamika kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Hilisneoliitikumis, alates umbes aastatest 3200–3000 eKr ilmus hilise kammkeraamika kõrvale, seda täielikult välja tõrjumata, nöörkeraamika kultuur. Lisaks nöörornamendiga savinõudele on selle kultuuri põhitunnuseks ka venekujulised kivikirved, mille järgi seda varem nimetati ka venekirveste kultuuriks. Tavaliselt seostatakse selle suure osa Euroopast hõlmanud kultuuri levikut indoeurooplaste massilise rändega neile aladele, kuid on oletatud ka pigem ainult kultuuri rännet. Saaremaal on suhteliselt palju nöörkeraamika kultuuri asulakohti, matmispaiku ja juhuleide, kuid otseselt see sisserännu võimalikkusele või ulatusele ei viita.[1]

Koos uue kultuuriga muutus ka inimeste asustusviis ja majandustegevus. Tolle ajajärgu asulakohti ei rajatud enam otse rannale, vaid sisemaale. Sel ajal võis välja kujunema hakata ka üksikpereline asustusviis. Samaaegselt kasvas maaviljeluse osakaal, tegeldi alepõllundusega ja hakati kasvatama erinevaid koduloomi, kuid esialgu ilmselt need küttimise üle veel selgelt domineerima ei hakanud.[1]

Hilisneoliitikumist pärineb esimene kindel tõend Saaremaa asukate kontaktidest Skandinaaviaga. Koki külast on leitud sealset päritolu tulekivist pistoda.[1]

Varane pronksiaeg (1800–1000 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Varane pronksiaeg Saaremaa elanike jaoks suuri muutusi ei toonud ja neoliitikumis kinnistunud eluviis jätkus. Pronksesemed olid haruldased ja neid kasutati tõenäoliselt sotsiaalse staatuse sümbolitena või rituaalriistadena samal ajal kui praktilise otstarbega tööriistu tehti endiselt kivist, puust ja luust. Asustatud oli peamiselt Kesk- ja Lääne-Saaremaa, asulakohad olid endiselt sisemaal, kõrgematel küngastel ja siseveekogude kallastel. Tolle aja matmiskombeid teada ei ole, ilmselt maeti surnuid sel viisil, mis maapõue jälgi ei jäta.[2]

Noorem pronksiaeg (1000–500 eKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Nooremast pronksiajast pärinevaid avaasulaid Saaremaal leitud pole. Tõenäoliselt on selle põhjus kergetel paepealseltel muldadel toimunud ekstensiivne põllumajandus ja maa kiire väljakurnamine, mis tingis aina uute põllumaade kasutuselevõtu ning koos sellega ka majapidamise asukoha nihutamise, mistõttu selliste asulate kultuurikiht jäi õhukeseks ja raskesti tuvastatavaks.[2]

Küll aga on leitud mitmeid kindlustatud asulaid, nooremale pronksiajale iseloomulikku nähtust. Asvast ja Ridalast avastatud asulaid, mida ümbritses kivimüür ja/või puittara, peetakse seotuks rahvusvahelise pronksikaubandusega, kuna neist on leitud pronksivalamisjääke. Taolisi asulaid leidus ka Lätis, Põhja-Eestis, Edela-Soomes ja Kesk-Rootsi rannikul. Asva ja Ridala valamisvormid on peamiselt Skandinaavia päritoluga, teised esemed näitavad kaubandussidemeid ka Põhja-Saksamaa ja Poola aladega ning kuulumist Läänemere rannaaladega ühte kultuurisfääri. Kuna pronks oli kallis ja vähelevinud, jätkus siiski ka kivist tehtud tööriistade kasutamine. Asva asula leiud näitavad, et sealsete elanike elatusallikateks olid maaviljelus, koduloomade pidamine ja hülgeküttimine.[2]

Nooremal pronksiajal sai alguse surnute kivikalmetesse matmise traditsioon, mis kestis kuni ristiusu vastuvõtmiseni 13. sajandil. Igat kivikalmet peetakse ühe perekonna matusepaigaks. Samas mattis oma surnud sel viisil ilmselt vaid ühiskonna eliit ja enamik inimesi maeti mingil mitteteadaoleval viisil. Kalmeid rajati silmatorkavatesse kohtadesse, olles ühtlasi ka sotsiaalse manifestatsiooni vahenditeks. Esimene, nooremal pronksiajal kasutuses olnud kivikalme vorm oli kivikirstkalme. Seejuures toimis kahekordsete matuste süsteem: kõigepealt maeti surnu kuhugi mujale või eemaldati liha luudelt muul moel, seejärel luud purusti, mõnikord ka põletati, ja maeti ümber kivikalmetesse. Seejuures viidi lõplikku kalmesse vaid osa luudest. Erandina on Sõrves asunud ka põletatud matustega laevkalmed, mille paralleelid on teada Ojamaalt, Kuramaalt ja Edela-Soomest. Hauapanused sel ajajärgul puudusid või oli vaid savinõu, ilmselt toidu ja joogiga.[2]

Nooremasse pronksiaega või eelrooma rauaaega (800–400 eKr) paigutatakse viimaste uurimuste kohaselt Kaali meteoriidi langemine, mis pidi tolleaegse suhteliselt tihedalt asustatud Saaremaa elanike mällu sügava jälje jätma. Kaali järve kaldale rajati kultuskoht, mis oli poolkaares ümbritsetud paemüüriga. Sealt leitud keraamika ja esemete järgi on asula dateeritud 8.–6. sajandisse eKr, ainus sealt saadud radiosüsiniku dateering viitab 6. sajandi lõpule kuni 3. sajandile eKr. Hiljem, eelrooma rauaaja lõpus on ümber Kaali järve ehitatud raudkividest müür, mille kõrval on ohverdatud koduloomi.[2]

Kaali polnud ainus noorema pronksiaja kultuskoht. Tõnijal olnud rajatises on muuhulgas asunud paeplaatidega vooderdatud augud, mida peetakse laipade esialgse matmise või luude purustamise kohaks enne nende matmist kõrvalasuvasse kivikalmesse. Nooremast pronksiajast ja eelrooma rauaajast pärineb tõenäoliselt ka suur osa väikeselohulistest kultuskividest, mille tähendus ja funktsioon pole üheselt selge. Nad asuvad enamasti samadel aladel, kust on leitud kivikirst- ja varaseid tarandkalmeid.[2]

Eelrooma rauaaeg (500 eKr – 50 pKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Juba nooremal pronksiajal alanud üleminek põllumajandusele kui peamisele elatusallikale tõi kaasa muutused ühiskonna ülesehituses ja valitsevas ideoloogias. Saaremaa arheoloogiline materjal annab alust oletuseks, et tol perioodil oli seal tegemist seisusliku klanniühiskonnaga, kus olid küll olemas ka pealikud, aga tegelik võim koondus üksikute eliitsuguvõsade kätte. Nende valduses olid suuremad ja viljakamad põllumaad ning ümbritsevate talude elanikud olid neist arvatavasti mingil moel sõltuvad, näiteks võisid nad olla kohustatud maksma maksu sõjaliste aktsioonide, kaitse ja naaberalade eliitsuguvõsadega suhtlemise korraldamiseks. Maaomandi suurusel põhineva maksusüsteemi väljenduseks võis olla tol ajal levinud põllumaa jaotamine osadeks põllupeenarde abil. Eelrooma rauaajal rajati suurte paljude majapidamistega kindlustatud asulate asemele väikesed ringvall-linnused, mis kujutasid endast pigem kindlustatud talusid, kajastades ilmselt sotsiaalse hierarhia süvenemist ja kindlustuste funktsiooni teisenemist. Varasema kaubanduskoha kaitsmise asemel pidid need kaitsma nüüd üht eliitperekonda. Selliseid linnuseid rajati sel perioodil ka Rootsi mandriosas ning Ojamaa ja Ölandi saartel. Seda, et tolleaegse inimese sotsiaalsel määratlemisel oli kesksel kohal perekondlik kuuluvus, peegeldab ilmselt ka imikute ja vigaste matmine kivikalmetesse, kes pidid taolise au ärateenimiseks kuuluma eliitsuguvõssa.[2]

Võim oli sellises ühiskonnas ilmselt aga ebakindel, sõltudes juhi isikuomadustest ja juhuslikest teguritest nagu sõjaõnne muutus või ikaldus. Siiski valiti ka järgmine pealik samast või konkureerivast domineerivast klannist. Lisaks maaomandile tugines pealike ja klannide võim ka välissidemete ja prestiižikaupade kontrollile. Pronksiajal ja eelrooma rauaajal olid prestiižikaubaks tõenäoliselt näiteks pronksesemed, mis olid raskesti kättesaadavad ja kallid. Prestiižikaupade laialijagamine pealiku poolt kindlustas kingi saaja alluvus- ja sõltuvussuhet. Pealikke hakati ilmselt umbes sel ajal kuningateks kutsuma.[2]

Eelrooma rauaajal ilmusid kivikirstkalmete kõrvale ebakorrapäraste tarandikega kalmed ja kiviringkalmed, mille matmiskombestik ja leiud sarnanevad kivikirstkalmetega. Rohkem hakati haudadesse kaasa panema ehted ja hiljem ka relvi, mis viitab sõjameeste tähtsuse tõusule ühiskonnas. Sellised matmispaigad on iseloomulikud Saaremaale ja Muhule, mujal on neid leitud vaid Tallinna ümbrusest ja Kuramaalt, millega Saaremaal oli tol ajal ilmselt tihe kultuuriline side.[2]

Rooma rauaaeg (50–450 pKr) ja rahvasterännuaeg (450–600 pKr)[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma rauaaega peeti varem kultuurilise seisaku või asustuse lakkamise perioodiks Saaremaal. Eksiarvamuse põhjustas eeldus, et Saaremaa eheteleiud peaksid sarnanema selle aja Mandri-Eestile iseloomulike leidudega, ja asjaolu, et ei oldud avastatud sellesse aega dateeritavad tarandkalmed. Hiljem on siiski avastatud mitmeid kivikalmeid, mille puhul on kindlaks tehtud, et neist saadud leiud, mida leidub ka varem teada olnud kalmetes, on vastavuses hoopis tolleaegse Kuramaa ainelise kultuuriga. Rooma rauaaeg ja rahvasterännuaeg oligi suurim Saaremaa ja Kuramaa kultuurilise ühtsuse periood.[2]

Rooma rauaajal tarandkalmetesse matmise kombed veidi muutusid, kuid endiselt jätkus kahekordne matmise süsteem, kus lõplikusse kalmesse jõudsid vaid surnu purustatud luud ja needki osaliselt. Tarandkalmete peale olid ilmselt ehitatud hooned, kus lisaks matmisele viidi läbi ka kultustoiminguid ja religioosseid rituaale.[2]

Tõnija tarandkalmest leitud luude analüüs näitab, et sinna maetud inimesed kannatasid lapsepõlves haigusi ja toidupuudust, tegid kogu elu rasket füüsilist tööd ja sõid harva liha. Täiskasvanud surid üldiselt 18–35 aasta vanustena, leiti vaid ühe üle 50-aastase naise luud. Mõnedel luudel oli sõjalistele konfliktidele viitavaid vigastusi, kuigi ringvall-linnuste mahajätmine ja relvade puudumine hauapanustes viitab suhteliselt rahumeelsele ajajärgule.[2]

Eelviikingiaeg (600–800) ja viikingiaeg (800–1050/1100)[muuda | muuda lähteteksti]

Majandustegevus ja asustus[muuda | muuda lähteteksti]

Eelviikingi- ja viikingiajal oli asustus Saaremaal koondunud peamiselt kõige viljakamate muldadega regioonidesse. Hilisemate perioodide ja naaberalade asustusviiside põhjal võib oletada, et leidus nii muinasmõisu, suuremaid ja väiksemaid üksiktalusid kui suuremaid ja väiksemaid külasid. Põlluharimises kasutati ilmselt kaheväljasüsteemi, kus pool põllust oli kesa all ja teisel poolel kasvatati mitut erinevat kultuuri (rukis, oder, kaer, nisu, hiljem ka talirukis). Kuna Saaremaa mullad on suhteliselt väheviljakad, siis oli majandustegevuses oluline roll ka karjakasvatusel, kala- ja hülgepüügil, merekaubandusel ning hiljem ka röövretklusel. Peamiseks importkaubaks oli ilmselt sool ja ülikkonna käsutusse minevad prestiižikaubad nagu teatud relvad, karusnahad, vürtsid, siid ja vein.[3]

Eelviikingi- või viikingiajaks olid tõenäoliselt välja kujunenud piirkonnad, mis vastasid hilisematele kihelkondadele. Hiljemalt 11. sajandil tekkis kaksikkihelkondade süsteem ehk moodustunud piirkonnad hõlmasid kahte hilisemat kirikukihelkonda. Kalmete paiknemise järgi saab eristada Pöide, Valjala, Kaarma, Kärla ja Kihelkonna piirkondi. Neist viimase asustusmuster ja leiumaterjal sarnaneb suuresti naabersaare Ojamaa omaga. Saaremaa asustuse ja linnuste asukohtade kujunemisel mängis lisaks viljakate põllumaade paiknemisele olulist rolli ka lähedus sadamakohtadele. Tähtsamad sadamakohad, kus veesõidukite jaoks olid rajatud paadisillad, kaid ja kohati ka hooneid parandustöödeks jm, olid tõenäoliselt kohaliku eliidi kontrolli all ja nende tegevust reguleerisid tavad ja seadused. Selle aja linnustest on kindlalt teada Pöide linnus ja taas kasutusele võetud Asva linnamägi, võib-olla on juba viikingiaja lõpus rajatud ka Muhu, Kaarma ja Lihulinna linnused.[3]

Kalmed[muuda | muuda lähteteksti]

Eelviikingiajal jätkati üldiselt matmist vanadesse kalmetesse, aga väga väheste panustega ja nüüd juba põletusmatustena. Põletati keha või ainult luud, seejärel järgijäänud luud veel purustati ja vaid osa neis viidi kalmesse. Samal ajal hakkas levima ka ringkivikalmete rajamine, mis sarnaselt Ojamaaga muutus eriti levinuks viikingiajal. Perioodi lõpul suurenes jälle hauapanuste hulk ja ilmus uue kalmetüübina kivivarekalme, kus matus oli kaetud ühtlase kivikihiga. Panused – toit, ehted, tööriistad, relvad, koer – lisati reeglina purustatult ja põletatult. Hauapanustena on palju kasutatud hobuseriistu, nii meeste kui naiste haudades. Sõjariistadest pandi kõige sagedamini kaasa odasid, lisaks veel mõõku. Hauapanuste järgi otsustades kirveid relvadena eriti ei kasutatud. Kilbid olid ümmargused või mandlikujulised ja puust, enamasti ilma raudosadeta. Kiivrite ja rõngassärkide osi pole leitud. Sarnaselt liivlaste, kuralaste ja latgalite matmiskommetega on kalmetesse mõnikord toodud ka lisapanuste komplekte, peamiselt relvi. Matuste järel on kalmel toimunud rituaalsed söömaajad.[3]

Hauapanustes ja juhuleidudes ilmnev Saaremaa (koos Muhuga) materiaalne kultuur oli väga sarnane ojamaalaste, kuralaste ja liivlaste omaga, samal ajal kui enamikule Mandri-Eestist jäid Saaremaa-pärased esemetüübid võõraks. Alles 11. sajandil hakkasid need ka Lääne-Eestisse levima.[3]

Saaremaalt ja Muhust on leitud ka trapetsiaalseid hauaplaate[4], mis võivad olla pärit ristisõdade eelsest ajast (11.-13. saj.), ning püstitatud kohalike (võimalik et juba ristitud) pealike haudadele. Näiteks Muhu kiriku ehitusel seina müüritud hauaplaadil on kujutatud Ilmapuud, odaga sõdalast ja joogisarve, mis viitab paganlikule matuseriitusele.[5]

Ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Jätkus sotsiaalse hierarhia süvenemine. Eelviikingiaegsel Saaremaal kujunes tõenäoliselt välja nn pealikuvalitsus, kus võim, ehkki suhteliselt ebakindel, oli klannide asemel koondunud pealike kätte. Võimu konsolideerumine lubas neil püstitada linnuseid, millel lisaks sise- ja välisvaenlaste eest kaitsmise pakkumisele võis olla veel poliitilise keskuse funktsioon. Lisaks võis ohu korral neisse varjuda ka muu elanikkond, kuid kogu ümberkaudset rahvast ei suutnud mahutada suurimadki neist. Linnuses võisid elada pealiku kaaskondlased, sõjasulased, käsitöölised ja majapidamiseks vajalik tööjõud. Sarnaselt Skandinaaviaga võis pealik koos perekonnaga oma valdustes ringi liikuda, elades ajutiselt neile kuuluvates või alluvates linnustes ja taludes. Kuigi rikkalike panustega lapsematused näitavad endiselt perekondliku kuuluvuse esmatähtsust tolleaegses ühiskonnas, oli perekondlik struktuur ilmselt mõneti teisenenud, sest pereliikmeid hakati matma individuaalsetesse kalmetesse.[3]

Relvad matustes ja sõjamehestaatuse rõhutamine näitavad nn rüüstemajanduse suurt osatähtsust. Nii ei põhinenud võim mitte ainuüksi maaomandil, vaid osalt ka majanduslikul ja sotsiaalsel prestiižil, mida koguti rüüteretkedel. Selle kaudu oli noortel meestel võimalus tõusta ühiskonna hierarhias kõrgemale kui nende sünnipära eeldas. Ühiskonna põhiosa moodustasid ilmselt vabad talupojad, lisaks olid oma tööjõudu müüvad isiklikult vabad inimesed ja orjad. Maksud polnud ilmselt isiklikud, vaid kollektiivsed, teatud piirkondade peale jagatuna. Tegemist oli eelkõige sõjaliste kohustustega: vajadusel tuli välja panna sõjalaev või teatud arv sõjamehi, osaleda linnuse ehitus- ja korrastustöödel, sõja või rahu puhul tehtavates kingitustes või lunaraha maksmisel. Teisele inimesele kuuluva põllumaa kasutajad pidid muidugi selle eest isiklikult maksu tasuma. Makse kogus eliit, kelle meesliikmed moodustasid pealiku sõjalise kaaskonna. Pealikud kontrollisid sõjaküsimusi, väliskaubandust, prestiižikaupade sissevedu, käsitööd, valitsevat ideoloogiat ja sellega seotud rituaale. Pealikele kuulus ilmselt ka keskmisest enam ja keskmisest viljakamat maad. Saaremaal leidus ilmselt eri tähtsusega ja omavahel rivaalitsevaid pealikke. Tolleaegse ühiskonna ülesehitus jääb siiski teatud määral oletuslikuks, kuna arheoloogia ja kirjalikud allikad ei võimalda teha nii otseseid järeldusi ja arvamused põhinevad tõlgendustel ning paralleelidel sarnase materiaalse kultuuriga naaberühiskondadega, mille ühiskonna kohta on põhjalikumaid andmeid.[3]

Viikingiaegne Saaremaa esineb Eysysla nime all esmakordselt I aastatuhande Skandinaavia saagades,[6] mis kirjeldavad Saaremaale tehtud sõjaretki. Nendega võib seotud olla ka Salmelt avastatud 8. sajandist pärinev laev, mis on ühtlasi vanim Läänemerest leitud purjelaev.[3][7]

Hilisrauaaeg (1050/1100–1227/1250)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1241 sõlmitud leping Liivi ordu, Saare-Lääne piiskopkonna ja saarlaste vahel.
Riia peapiiskopkonna ja Liivi ordu valdused Liivimaal 1260. aastal

Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis, üksikute muinaskihelkondade asemel oli tekkinud ühtne maakond ilmselt juba 11. või 12. sajandil. 11., eriti aga 12. sajandil olid tugeva ründelaevastiku rajanud muinassaarlased Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlid. Oletatakse, et ka Rootsi tollase pealinna Sigtuna hävitamises olid 1187. aastal tegevad saarlased. Nimetatud rüüsteretked olid muide üheks Põhjala ristisõdade põhjuseks, sest praeguste Eesti, Läti ja Venemaa aladega seotud kaupmehed tahtsid vältida röövimist.

Saxo Grammaticuse andmetel osalesid saarlased Ölandi lahingus 1170. aastal ja Novgorodi kroonika kirjeldab 1190. saarlaste Peipsile tungimist. Tolleaegse Saaremaa mõiste alla kuulusid siis ka Muhu- ja Hiiumaa, kus olid oma sadamad, isegi "sottesatama", sajad laevad, linnused ja elegantsed Karolingide riigist toodud, vahel hõbeplateeritud ja koguni signeeritud mõõgad. Nii paistis nende ühiskond hästi sõjakas võrreldes Gotlandiga, kus oldi ikka rohkem kauplejad. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti oma rauda; loodud oli majanduslik baas, et toita rahvast, ehitada laevu ja laevastikke, mehitada ja oskuslikult juhtida malevat[8]

Next.svg Pikemalt artiklis Muinas-Eesti., Muinaskihelkondade loend maakonniti

Muinaskihelkonnad enne ristisõdu[muuda | muuda lähteteksti]

Muhu ja Pöide kihelkonnad moodustasid kaksikkihelkonna Horele-Mone.

Taanlaste 1206. aasta retk Saaremaale[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Henriku kroonikal põhineva saksa misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas võitlus eestlastega 1208. aastal, siis mõnikord on muistse vabadusvõitluse alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. 1206. aastal purjetas Taani kuningas Valdemar II koos Lundi peapiiskopkonna peapiiskopi Anders Suneseniga Saaremaale, kättemaksuks saarlaste kolm aastat varem toimunud rüüsteretke eest, ning hakkas seal ehitama linnust. Kuid et keegi taanlastest ei julgenud pärast peaväe lahkumist sinna jääda, siis oli kuningas sunnitud poolelioleva rajatise põlema süütama. Peapiiskop Anders käis aga pärast seda Riias, kus arutas piiskop Albertiga Liivimaa misjoniseerimise üle[9].

Mandri-Eesti vallutamise järel, 1222. aasta suvel või sügisel maabus Taani kuningas Valdemar II oma väega Saaremaal ning hakkas sinna rajama kivilinnust. saarlased asusid linnust piirama ja lõpuks olid taanlased sunnitud vastu võtma piirajate ettepanekud. Linnus anti üle saarlastele, enamikku taanlastest lubati lahkuda.

Next.svg Pikemalt artiklis Saaremaa lahing (1222).

1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn).

Aastal 1227 alistas Mõõgavendade ordu viimase eestlaste tugipunkti – Muhu linnuse –, tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Saare-Lääne piiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Muistse vabadusvõitluse ajal 13. sajandi alguskümnenditel oli Saaremaa kõige visamalt võõrvallutajatele vastu pannud maakond. Maakond alistati alles 1227. aastal pärast mitmeid sõjaretki, mil Valjala linnuse piiramise lõpetas ristisõdijate ja muistsete saarlaste vahel sõlmitud leping (vasallileping). Seetõttu jäi Saaremaale tollal eristaatus ning nii mitmedki muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast endast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.

Next.svg Pikemalt artiklis Saare-Lääne piiskopkond.

Saarlased tõusid korduvalt edukalt ka sakslaste vastu üles: 12361241, 12611262 ja 13431345 oli Saaremaa võõrvallutajatest vaba.

Kihelkonnad keskajal[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaa jagati Liivimaa ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel. Muistsetest kihelkondadest said kirikukihelkonnad. Ordu sai omale Muhu ja Pöide ning Kihelkonna põhjaosa. Saare-Lääne piiskop sai Valjala ja Kaarma ning Kihelkonna lõunaosa.

Vasallidele ja läänistamise teel jaotatud maavaldustest kujunesid majandus- ja haldusüksused, mõisad.

Next.svg Pikemalt artiklis Saaremaa mõisate loend.

Taani kuningriigis[muuda | muuda lähteteksti]

1559. aastal omandas Taani kuningas Frederik II Saare-Lääne piiskopilt piiskopkonna, piiskop Johann V von Münchhausenilt oma vennale Holsteini hertsog Magnusele, tingimusel, et viimane loobub oma pärandiosast Schleswigis ja Holsteinis. Piiskop Johann loobus Magnuse kasuks ka oma Kuramaa piiskopkonnast. Liivimaa ordu Maasilinna foogtkonna, andis viimane foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulf juurdekuuluvate maadega Taanile üle 1564. aastal.

Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal toimus taanlaste ja rootslaste vahel, rootslased vallutasid Läänemaa ja ka pool Saaremaast. 1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis rahu Taani kuningriigiga, Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena jäi Saaremaa Taani valdusse.

Next.svg Pikemalt artiklis Taani asehaldurid Saaremaal#Taani aeg.

Taani valduse ajal oli Saaremaa jagatud ametkondadeks (15) ja vakusteks, mis koosnesid riigimaadest ja talumaadest: (Schworffe) Sõrve ametkond (Jamaja kihelkond, Anseküla kihelkond, Abruka saar); (Lümmeda) Lümanda ametkond (Kihelkonna endised piiskoplikud alad); (Kergell) Kärla ametkond (Kärla kihelkond); (Magnushoff) Elme ametkond (Kaarma kihelkond); (Kargiesz) Karja ametkond (Karja kihelkond); (Piha-Groszenhoff) Püha-Suuremõisa ametkond (osa Püha kihelkonna ja Kaarma kihelkonna alasid); (Pechell) Pähkla ametkond; (Löue) Lõve ametkond; (Pagimoise) Pajumõisa ametkond; Nemmalli ametkond (Undval); (Mustell) Mustjala ametkond; (Masich) Maasi ametkond (Pöide kihelkonna põhjaosad; (Newenhoff) Uuemõisa ametkond; (Holmhoff) Saaremõisa ametkond; (Mohn) Muhu ametkond (Muhu külad ja (Schildaw) Kessulaid)[10],[11].

Saaremaa oli Taani kuningriigi koosseisus kuni 1645. aasta Brömsebro rahuni, mis lõpetas aastatel 1643–1645 Rootsi ja Taani vahel kestnud sõja ülemvõimu pärast Läänemere maades. See sõda oli osa Kolmekümneaastasest sõjast, mis lõppes 1648. aastal.

Kihelkonnad uusajal[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi sõja tulemusena läks Saaremaa Taani valdusse, hiljem Rootsi valdusse ning Põhjasõja tulemusena Venemaa valdusse. 1624. aastal allutati Saaremaale rootslastega asustatud Ruhnu saar, mis varem oli kuulunud Kuramaa hertsogriigi koosseisu.

Rootsi kuningriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi aeg.

Brömsebro rahuga läks Saaremaa Rootsi valduste hulka, Liivimaa ehk Läänemereprovintsidesse kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Rootsi kuninganna Kristiina läänistas Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele, kuid pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Saaremaast ja Kuressaare krahvkonnast[12] sai aastateks 1654–1689 tema elatusmaa (rootsi keeles underhallsland), mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

L. A. Graf Mellini "Atlas von Liefland", 1798, kaardileht: Der Arenburgische Kreis

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

1710. aastal vallutas saare Põhjasõja käigus Vene tsaaririik. 1712. aastal nimetati ametisse saaremaa kirikujuhi kohuseid täitev praost. 28. märtsil 1731 kinnitati Venemaa keisrinna Anna I poolt Saaremaa rüütelkonna privileegid. Senati 2. juuli 1731. aasta ukaasiga sai Saaremaa eraldiseisva provintsi staatuse.

Saaremaa jäi eristaatusega piirkonnaks, Venemaa keisrinna Katariina II ukaasini, mis 21. veebruaril 1765 likvideeris Saaremaa kui iseseisva provintsi.

1832. aasta 28. detsembri Uue evangeelse luteri kiriku seadusega moodustati Venemaa keisririigis, konsistooriumiringkonnad sh ka Saaremaa konsistooriumiringkond, mis ühendas Saaremaa luteri usu kogudused. Konsistooriumiringkonna juht oli Saaremaa superintendent, kes kuulus Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistooriumi. Saaremaa, Eestimaa ja Tallinna provintsiaalkonsistoorium liideti 1890. aastal Liivimaa konsistooriumipiirkonna konsistooriumiga ja konsistooriumiringkonnast moodustati Saaremaa praostkond.

Seejärel oli Saaremaa ja Arenburgi kreisi alad kuni 1917. aastaniLiivimaa kubermangus, mil ta ühendati Eestimaa rahvuskubermanguga.

Usuvahetusliikumine[muuda | muuda lähteteksti]

1840. aastatel Liivimaa kubermangus toimus sotsiaalne protestiliikumine – usuvahetusliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast vene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu. Mitmes piirkonnas kaasnes usuvahetusliikumisega ka väljarändamisliikumine – katsed rännata maa omandamiseks välja Venemaa hõredalt asustatud piirkondadesse. Usuvahetusliikumisega kaasnes uute vene õigeusu koguduste avamine Balti kubermangudes Riia vikaarpiiskopkonnas (1836–1850): 1846. aastal loodi Pärnu ja Võru, Saaremaa ja VÕK Tartu praostkond.

Next.svg Pikemalt artiklis Usuvahetusliikumine.

Talurahvaseadused Saaremaal[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa talurahvaseadused.

1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus, mis hakkas kehtima 1850. aasta sügisest, kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära selle kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade käsutuses, tunnistati talumaaks, mille kasutamine toimus vabalepingu järgi. Seda võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest.

Moodustatud vallad 1866–1917[muuda | muuda lähteteksti]

Vald Kihelkond Moodustamine Lõpetamine Kuhu liidetud?
Abruka Anseküla 1866
Hellamaa Muhu 1866
Kaarma-Suuremõisa Kaarma 1866
Kihelkonna kirikuvald, hiljem Kihelkonna Kihelkonna 1866
Kogula Valjala 1866
Kärla Kärla 1866
Laimjala Pöide 1866
Leisi Karja 1866
Loona Kaarma 1866
Lümanda Kihelkonna 1866
Maasi Pöide 1866
Muhu-Suuremõisa Muhu 1866
Mustjala Mustjala 1866
Pihtla Püha 1866
Pärsama Karja 1866
Ruhnu Ruhnu 1866
Torgu Jämaja 1866
Uuemõisa Pöide 1866
Pöide kirikuvald Pöide 1866 1874 Uuemõisa
Anseküla kirikuvald Anseküla 1866 1891 Abruka
Arju(Tagavere)-Kareda Jaani 1866 1891 Maasi
Audla Pöide 1866 1891 Laimjala
Eikla Kaarma 1866 1891 Loona
Elme Kaarma 1866 1891 Loona
Haeska Valjala 1866 1891 Kogula
Ilpla Püha 1866 1891 Pihtla
Jaani kirikuvald Jaani 1866 1891 Maasi
Jämaja kirikuvald Jämaja 1866 1891 Torgu
Jööri Valjala 1866 1891 Kogula
Kaali Püha 1866 1891 Pihtla
Kaarma(Vana-Kaarma) Kaarma 1866 1891 Loona
Kaarma kirikuvald Kaarma 1866 1891 Loona
Kahtla Pöide 1866 1891 Laimjala
Kangruselja Püha 1866 1891 Pihtla
Kargi Jämaja 1866 1891 Torgu
Kaunispe Jämaja 1866 1891 Torgu
Kellamäe Kaarma 1866 1891 Kaarma-Suuremõisa
Keskvere Pöide 1866 1891 Uuemõisa
Kingli Pöide 1866 1891 Laimjala
Koguva Muhu 1866 1891 Muhu-Suuremõisa
Kõiguste Pöide 1866 1891 Laimjala
Kõinastu Jaani 1866 1891 Maasi
Kõljala Püha 1866 1891 Pihtla
Käesla Kärla 1866 1891 Abruka
Laadjala Kaarma 1866 1891 Pihtla
Lõmala Anseküla 1866 1891 Abruka
Lõo Anseküla 1866 1891 Abruka
Lööne Valjala 1866 1891 Kogula
Meedla Kaarma 1866 1891 Loona
Muratsi Kaarma 1866 1891 Kaarma-Suuremõisa
Mõntu-Koltse Jämaja 1866 1891 Torgu
Nurme Muhu 1866 1891 Muhu-Suuremõisa
Oti(Pöide) Pöide 1866 1891 Uuemõisa
Piila Kaarma 1866 1891 Loona
Praakli Kaarma 1866 1891 Kaarma-Suuremõisa
Pähkla Kaarma 1866 1891 Kaarma-Suuremõisa
Randvere Kaarma 1866 1891 Kaarma-Suuremõisa
Rannaküla Jaani 1866 1891 Maasi
Reina(Salli) Pöide 1866 1891 Uuemõisa
Reo Püha 1866 1891 Kogula
Röösa Valjala 1866 1891 Kogula
Saare Pöide 1866 1891 Laimjala
Sandla Püha 1866 1891 Pihtla
Sassi Valjala 1866 1891 Kogula
Sääre Jämaja 1866 1891 Torgu
Tahula Kaarma 1866 1891 Kaarma-Suuremõisa
Tamse Muhu 1866 1891 Muhu-Suuremõisa
Tiinuse Anseküla 1866 1891 Abruka
Tiirimetsa Anseküla 1866 1891 Abruka
Tumula-Orissaare Pöide 1866 1891 Uuemõisa
Tõlluste Püha 1866 1891 Pihtla
Uue-Lõve Valjala 1866 1891 Vana-Lõve
Võhksa Valjala 1866 1891 Vana-Lõve
Aru Karja 1866 1892 Leisi
Atla Kihelkonna 1866 1892 Lümanda
Kaarmise Kärla 1866 1892 Kärla
Kandla-Järumetsa Kärla 1866 1892 Kärla
Kapi-Rintsi Muhu 1866 1892 Hellamaa
Karala Kihelkonna 1866 1892 Lümanda
Karja Karja 1866 1892 Pärsama
Kessulaid Muhu 1866 1892 Hellamaa
Koikla Karja 1866 1892 Pärsama
Kotlandi Kihelkonna 1866 1892 Lümanda
Kudjapäe Kaarma 1866 1892 Kärla
Kuivastu Muhu 1866 1892 Hellamaa
Kulli Kärla 1866 1892 Lümanda
Kuusnõmme Kihelkonna 1866 1892 Lümanda
Kärla kirikuvald Kärla 1866 1892 Kärla
Küdema Mustjala 1866 1892 Mustjala
Lahetaguse Kihelkonna 1866 1892 Lümanda
Laugu-Nurme Karja 1866 1892 Leisi
Loona Kihelkonna 1866 1892 Kihelkonna
Luulupe Karja 1866 1892 Pärsama
Muhu kirikuvald Muhu 1866 1892 Hellamaa
Mullutu Kaarma 1866 1892 Kärla
Mõnnuste Kärla 1866 1892 Kärla
Oriküla Kärla 1866 1892 Kärla
Paadla Kärla 1866 1892 Kärla
Paatsa Mustjala 1866 1892 Mustjala
Võhma Mustjala 1866 1892 Mustjala
Paju Kihelkonna 1866 1892 Kihelkonna
Parasmetsa-Metsküla Karja 1866 1892 Leisi
Pidula Kihelkonna 1866 1892 Kihelkonna
Pilguse Kihelkonna 1866 1892 Lümanda
Pädaste Muhu 1866 1892 Hellamaa
Roobaka Karja 1866 1892 Pärsama
Rootsiküla Kihelkonna 1866 1892 Kihelkonna
Tagamõisa Kihelkonna 1866 1892 Kihelkonna
Triigi Karja 1866 1892 Leisi
Võlla Muhu 1866 1892 Hellamaa
Vana-Lõve Valjala 1866 1899 Kogula
Kasti Püha 1874 1891 Pihtla
Karja kirikuvald Karja 1874 1892 Pärsama

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas., Peeter Suure merekindlus

1917. aasta oktoobris okupeerisid Saaremaa Operatsioon Albioni käigus Saksamaa Keisririigi väed, nende võim kestis kuni 1918. aasta novembrini.

Eesti Vabariigi Saare maakond[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi ajal oli Saaremaa üks sõdadevahelise Eesti Vabariigi üheteistkümnest maakonnast.

Eesti NSV Kuresaare rajoon[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaa maakond likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga, mil Eesti NSV-s moodustati maarajoonid. Alates 1959. aastast, mil likvideeriti Orissaare rajoon, kuulus kogu Saaremaa ala taas ühe haldusüksuse, Kingissepa rajooni alla.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. , lk. 334–352
  • Parun Peter Wilhelm von Buxhövden: Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell: mit einem illuminirten Wappen von Oesell , Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Götschel 1838, Digitaalselt
  • F. von Buxhövden: Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialien zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte der Oeselschen Landguter und ihren Besitzer, Riga: Nicolai Kymmel's Buchhandlung 1851, Digitaalselt
  • Roderich Freytag-Loringhoven: Personen-Register zur zweiten Fortsetzung von Hagemeisters Materialien zur Gütergeschichte Livlands von F. von Buxhövden. Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn, 1906 Digitaalselt
  • Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker.  lk. 68–72

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Kriiska, Aivar, Saaremaa kiviaeg kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 9–36
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Mägi, Marika, Saaremaa muinasaeg 1500 eKr – 600 pKr kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 37–54
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Mägi, Marika, Saaremaa muinasaeg 600 – 1227 kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 55–76
  4. http://muinas.struktuur.ee/vvfiles/0/trapetsid%20est.pdf
  5. http://muinas.struktuur.ee/vvfiles/1/hauaplaadid.pdf
  6. Enn Tarvel (2018). Eesti rahva lugu. Varrak. ISBN 9789985343142. lk 39.
  7. ESMAKORDSELT: Salme muinaslaeva kommenteerivad Skandinaavia tippeksperdid, Eesti Ekspress
  8. Hain Rebase loeng Sigtuna vallutamisest http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18641
  9. Henriku Liivimaa kroonika 2005, lk 51
  10. Jooni taaniaegse Saaremaa agraarajaloost, Ajalooline Ajakiri, 1931 nr 1
  11. Jooni taaniaegse Saaremaa agraarajaloost 2, Ajalooline Ajakiri, 1931 nr 2
  12. Kalle Kesküla,Rootsi aja algus Saaremaal oli paljutõotav, Saarte Hääl, 12. oktoober 2009