Trapetsiaalsed hauaplaadid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Trapetsiaalsed hauaplaadid on Euroopas ajavahemikust 7. sajandist 14. sajandi alguseni pärinevad kivist hauatähised, mis on peatsist laiemad ja jalutsist kitsamad. Nende massilise kasutuse aeg langeb 11.–13. sajandisse.[1]

Trapetsiaalsed hauaplaadid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis leiduvad trapetsiaalsed hauaplaadid peamiselt Saaremaal, Muhu saarel ja Läänemaa mandriosas, kokku 90 kindlat ja 14 oletatavat hauaplaati ja fragmenti[2]. Lisaks on kaks plaati leitud Järvamaalt ja üks Hiiumaalt. Plaadid on raiutud kohalikust paekivist või dolomiidist, pikkusega 106–196 cm, ülemise otsa laiusega 55–108 cm, alumise otsa laiusega 55–95 cm ja paksusega 12–25 cm. Plaatidel on madalreljeefis või uurendatud kujutised (rõngasrist, rombrist, ilmapuu/protsessioonirist, sarv või joogisarv, inimfiguur/sõdalane, ladina ja Kreeka rist, haakrist, maarjaroos). Tekstid puuduvad (ühel juhul võidi see lisada hiljem). Plaadid asuvad kirikuaedades, kirikute põrandais või seintes. Ilmselt alates hiliskeskajast on plaate kasutatud sekundaarse ehitusmaterjalina. Pole täpselt teada, millised plaadid paiknevad oma algsel asukohal.

Trapetsikujulisi hauaplaate on Eestis leitud Ambla, Haapsalu, Hanila, Järva-Peetri, Kaarma, Karja, Karuse, Kihelkonna, Kullamaa kirik, Lääne-Nigula, Muhu, Pöide, Pühalepa, Ridala ja Valjala kirikust.

Eestis leiduvate hauaplaatide täpsem dateerimine ja seostamine paganluse või kristlusega on vaieldav.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Trapetsiaalsed hauaplaadid Eestis. Muinsuskaitseamet, Tallinn 2004.