Balti jääpaisjärv

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Baltischer EisstauseeX.png

Balti jääpaisjärv (ka Balti paisjärv, Balti jääjärv) oli viimase jääaja lõpus, umbes aastatel 12 000–9600 eKr, Läänemere nõos eksisteerinud järv, üks tänase Läänemere kujunemisele eelnenud staadiumitest.

Pärast viimase jääaja ehk Weichseli jäätumise maksimumi (umbes 22 000–20 000 aastat eKr) alanud kliima soojenemine tõi kaasa Euroopa põhjaosa katnud jäämassiivi taandumise Skandinaavia mäestiku suunas. Jääserva ette tekkis umbes 12 000 aastat eKr sulavetest suur jahe mageveejärv, mis hõlmas praeguse Läänemere lõunaosa koos Soome lahe ja Laadoga järvega.[1][2] Balti jääpaisjärve veepind oli kuni 25 m maailmamere tasemest kõrgemal[3].

Umbes 9600 a eKr oli mandrijää sedavõrra taandunud, et jääpaisjärvel tekkis Kesk-Rootsi kohal väljapääs ookeani (Billingeni katastroof). Selle tagajärjel langes veetase paarkümmend meetrit, ajutiselt võib-olla isegi alla tänapäevase taseme, ja Läänemere nõos kujunes riimveeline Joldiameri.[4][5][6]

Radiosüsinikumeetodiga saadud 14C-aastate arvestuses eksisteeris järv umbes 12 000–10 300 aastat tagasi.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aivar Kriiska (2004). Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Tallinn. Lk 61
  2. Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas ja Evald Tõnisson (1982). Eesti esiajalugu. Tallinn, kirjastus Eesti Raamat. Lk 24
  3. Ivar Arold (2005). Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 26.
  4. Aivar Kriiska 2004, lk 165
  5. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 25.
  6. Lembit Jaanits et al 1982, lk 25
  7. 2003. EE 12 [Eesti A-Ü]. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 32