Laevkalme

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Laevkalme Ojamaal

Laevkalme on kivikalme tüüp, kus kalme äärekivid on laotud laevakujuliselt (kivilaev). Surnud on maetud laevkalmesse tehtud kivikirstudesse kas põletatult või laibana[1]. Laeva illusiooni on suurendatud sellega, et kõrgemad kivid on paigutatud otstesse.[viide?]

Oletatud on, et laevkalmeid valmistati soovist varustada surnud teises ilmas kõige vajalikuga. Samuti on arvatud, et laev oli vajalik surnuteilmas Helis.[viide?]

Kivikalmed levisid Põhja-Euroopas alates neoliitikumist, kõige arvukamalt rajati neid nooremal pronksiajal ja viikingiajal[2]. Eriti levinud olid need Ojamaal[1] Läänemerest ida pool on üksikud laevkalmed leitud Ahvenamaalt, Edela-Soomest, Eestis Tallinna lähistelt ja Sõrvest ning Lätis Kuramaalt.[2]

Kõige suurem laevkalme oli vähemalt 170 m pikkune Jellingi kivilaev Taanis, mis ei ole tervena säilinud. Rootsi pikim laevkalme oli 67-meetrine. Kõige väiksemad laevkalmed on kõigest mõne meetri pikkused.[viide?]

Eesti laevkalmed[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti alalt on leitud kolm laevkalmet, kaks Sõrves (Sõrve laevkalmed) ja üks Tallinna lähedal Väol (Väo laevkalme), mille rajamisaeg on dateeritud umbes aastasse 900 eKr. Eesti laevkalmete päritolumaaks peetakse Ojamaad.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]