Indoeurooplased

Allikas: Vikipeedia

Indoeurooplased on indoeuroopa keeli kõnelevad rahvad ja hõimud tänapäeval ja minevikus. Keelkonna nimetus tuleneb selle algsest laiast levikust Euroopast Indiani.

Tänapäeval räägivad indoeuroopa keeli romaani rahvad, germaani rahvad, slaavi rahvad ehk slaavlased, balti rahvad, keldi rahvad, kreeklased, albaanlased, armeenlased ja indoiraani rahvad.

Indoeurooplaste hulka kuulusid muinasrahvastest ja -hõimudest tohaarid, hetid, itaalikud, früüglased, muinaspärslased, ahhailased, doorlased, sküüdid, aarjalased, etruskid, lüüdlased, osa keltidest, goodid jt. Kõrgkultuur kujunes vaid neil indoeurooplastel, kes asusid elama vanade kõrgkultuuride lähedusse ja nende aladele.

Indoeuroopa keeli kõneldi enne suuri maadeavastusi põhiliselt Euroopas, Vahemere maadel, Lähis-Idas, Lõuna-Aasias ja Kesk-Aasias. Järgnenud kolonisatsiooni käigus levisid Indoeuroopa keeled ka Ameerikasse, Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Siberise.

Indoeurooplaste kujunemisest[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Indoeurooplaste algkodu
Next.svg Pikemalt artiklis Protoindoeurooplased

Üks indoeurooplaste teket seletav hüpotees on Colin Renfrew' (Cambridge'i ülikooli professor 1981–2004; magistritöö Anatoolia algkodust) Anatoolia hüpotees. Ta otsis indoeurooplaste algkodu Anatoolia piirkonnast, kus tema arvates elasid alates 7. aastatuhandest eKr pre-protoindoeurooplased. Tema arvates toimus esimene rändelaine Kaukaasiasse (armeenlased) ja Kesk-Aasiasse. Sealt rännati edasi Pontose steppidesse.[1] Hiljem on tema oletust võimalikust Anatoolia lähtekohast kinnitanud Atkinsoni jt uurimus keelte arengust.[2]

"Kurgaanide hüpoteesile" vastav indoeurooplaste algkodu ja nende umbes 4000–1000 eKr toimunud võimalik ränne

Pontose steppidest jätkunud liikumist avab praegu levinumaks ja tugevamaks indoeurooplaste tekke teooriaks olev Leedu päritoluga ameerika arheoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) kurgaanide hüpotees.[3] Selle järgi elasid indoeurooplaste protoindoeurooplastest eellased Mustast ja Kaspia merest põhja pool Pontose steppides, praeguse Lõuna-Venemaa ja Ukraina alal. Nad olid rändkarjakasvatajad, kes tundsid ka põlluharimist. Pärast hobuse kodustamist nende poolt ja üleminekut pronksiaega toimus arvatavasti 2200 eKr paiku alanud ja umbes sajandi kestnud intensiivsest kuivaperioodist tingitult nende migratsiooni intensiivistumine. See ulatus lääne suunas juba ka Anatoolia, Kreeka ja Apenniini poolsaareni ja kirde suunas Iraani ja Põhja-India aladeni. Erinevate migratsioonilainete järgselt toimus nende assimileerumine kohalike elanikega. Selle tagajärjel erinevad kaasaegsed indoeuroopa keeli kõnelevate rahvaste rühmad teineteisest tunduvalt juba ka oma keeltelt ja antropoloogiliselt tüübilt.

Ekspansiooni edukuse eeldusi[muuda | muuda lähteteksti]

On arvatud, et algse ekspansiooni põhjuseks võisid olla mõned looduslikud katastroofid. Üheks esimeseks neist oli Musta mere tekkimine Bosporuse väina läbimurde tõttu. Samuti on tuvastatud Ararati vulkaani aktiivsust 3. aastatuhandel eKr. Järgmiseks suuremaks põhjuseks võis olla umbes 22. sajandil eKr alanud kuiv aeg (3. Bondi sündmus), mis sai saatuslikuks ka veeringluse najal püsinud põllumajandusele tuginenud Vana-Egiptuse ja Sumeri-Akadi riigile. Ükski neist sündmustest ei seleta selle ekspansiooni edukust.

Inimesed on loodusega kohanenud tänu üha tõhusamale tehnoloogiale, parematele tööriistadele ja kõrgemale organiseerituse tasemele. Oletatakse, et protoindoeurooplased on võtnud kasutusele mõned olulised tehnoloogilised uuendused.

  1. Põllumajanduse kasutuselevõtt 8000 eKr. See on osa Colin Renfrew' Anatoolia hüpoteesist.[1]
  2. Hobuse kodustamine u 4000–2500 eKr. Praegune varaseim tõend hobuse võimalikust kasutamisest pärineb Kasahstani alalt ja selle vanuseks on dateeritud u 3500 eKr.
  3. Ratta ja raske vankri kasutuselevõtt (enne sumereid, u 3000 eKr [4]).
  4. Kerge ja kiire hobusekaariku kasutuselevõtt (esimest korda kasutati neid Sintashtas, 2000–1700 eKr [4]).

Indoeurooplastele omased hobustega veetavad vankrid ja kaarikud olid tundmatud nende hilisemal levialal, kuid need olid sellal ainus kindel vahend pikkade vahemaade läbimiseks. See võimaldas neil jõuda Indiani, Viljaka Poolkuuni ja Euroopani. Lahinguväljal osutusid nad sedavõrd efektiivseks, et neid kasutati koos kuulipildujatega veel Vene kodusõjas (1917–1920).

(Sarnaseid jooni on täheldatud ka hilisemate Pronksiaja ja Rooma kollapsite juures, kui indoeurooplaste uued lained on taas rünnanud paikseid tsivilisatsioone. Kuid ka Euroopa imperialismiajastul. Ka siis paistis olulise joonena silma vanade tsivilisatsioonide tardumine juba saavutatusse ja uute lainete avatus uuendusteks. Alguses küll sõdimisvahendite ja viisi osas.)

Indoeurooplaste ühine geneetiline algupära[muuda | muuda lähteteksti]

Peale protoindoeuroolaste ekspansiooni on seoses kohalike rahvastega assimileerumise tõttu tekkinud indoeurooplaste seas suuri geneetilisi erinevusi. Ent umbes 5000 aastat tagasi oli tegemist geneetiliselt lähedaste rahvastega. Võimalikuks indoeuoopa päritolu näitajaks loetakse praegu haplogrupp R1a1a'd meeste Y-kromosoomis.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • David Anthony: The Kurgan culture. Indo-european origins and the domestication of the horse, a reconsideration. in. Current Anthropology. University of Chicago, Chicago Illinois, 27.1986, S. 291–313. ISSN 0011-3204

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Colin Renfrew , Puzzle indoeuroopa – Archaeology and Language, Champs / Fammarion, Paris, 1990 ISBN 2-08-081303-X Colin Renfrew, L'énigme indo-européenne – Archéologie et langage, Champs/Fammarion, Paris, 1990 ISBN 2-08-081303-X
  2. Atkinson, et al. 2005 "From Words to Dates: Water into wine, mathemagic or phylogenetic inference?" Transactions of the Philological Society 103 (2), 193–219.
  3. Gimbutas, Marija (1970), "Proto-Indo-European Culture: The Kurgan Culture during the Fifth, Fourth, and Third Millennia B.C.", in Cardona, George; Hoenigswald, Henry M.; Senn, Alfred, Indo-European and Indo-Europeans: Papers Presented at the Third Indo-European Conference at the University of Pennsylvania, Philadelphia: University of Pennsylvania Press, pp. 155–197, ISBN 0812275748
  4. 4,0 4,1 Anthony, David W. (2007), The Horse, the Wheel, and Language: How Bronze-Age Riders from the Eurasian Steppes Shaped the Modern World, Princeton University Press, ISBN 0691058873 [1]