Valjala maalinn

Valjala maalinna jäänused

Maalinna kõrged nõlvad

Maalinna kivised nõlvad

Kruse joonis

Valjala maalinn (ka Valjala linnus) asub Saare maakonnas Saaremaa vallas, nüüdsest Valjala alevikust umbes 700 meetri kaugusel.

Valjala maalinna ümbrus on enamuses soine ala. Linnusest 500 m kaugusele jääb õgvendatud Lõve jõgi, mis ühendas linnust merega. Kõrgem ala jääb umbes 200 m ulatuses maalinnast kirdesse, piki praegust teed. Seal on avastatud nõrk kultuurkiht, mis on jäänud kunagisest „linnast“. Tegemist polnud päris linnaga, vaid pigem hooajalise kogunemiskohaga.

Varasemad mainimised

Valjala maalinn, Henriku Liivimaa kroonika järgi castrum Waldja oli tugevaim saarlaste linnus. 1227. aasta talvise piiramise käigus seda ei vallutatud, vaid 20 000-meheline vägi sundis linnuse jõu ja ähvardustega alistuma, kasutades kiviheitemasinaid ja ambe.

Läti Henrik kirjutab:

"Pärast seda, kui Muhu linnus oli tuhaks tehtud, tõttas sõjavägi teise linnuse alla, mis asetseb keset Saaremaad ja mida Valdjaks hüütakse. Ja seesinane Valdja oli kõige tugevam linn saarlaste teiste maalinnade seas. Selle alla jäi sõjavägi paigale, sõdimisriistu korda seades, nimelt paterelle ning suurt kivipildumismasinat, ja varudes vägevaid kuuse- ja männipuid rünnakutorni ehitamise jaoks." Ei unustatud ka ümberkaudseid külasid; nad "käisid ringi mööda kogukondi ning tõid kaasa hobuseid, veiseid, kraami ning rohkesti muud seesarnast, aga külad põletasid nad ühtlasi maha".

Piiratavad kandsid palju kaotusi kiviheitemasinate laskude ja ammunoolte tõttu. Osalt selletõttu, osalt toidumoona nappuse ja kartusest Muhu linnuses juhtunu pärast nõustusid nad alistuma, andes ristisõdijaile pantvange, vara ja lubadusi ning lastes end ristida. Seda sündmust loetakse sümboolseks muistse vabadusvõitluse lõpuks.

Linnuse põhiplaan

Linnus on rajatud looduslikule kõrgendikule, mis on oma põhiplaanilt ümarovaalne, linnuse välisnõlva kõrgus on 5–8 m, sisenõlva kõrgus on 3–6 m, nõlva kalle on 25–28 kraadi. Linnuse läbimõõt on kagu-loode suunas 110 m ja edela-kirde suunas 120 m. Valli sisenõlva ja harja katab lahtine paeklibu, mis on tekkinud arvatavasti kivikonstruktsioonide lagunemisel. Valli harja laius on 3–7 meetrit. Linnuseõue pindala on 3600 ruutmeetrit. Linnuse jalamit ümbritseb lai nõgu, mis ilmselt on tekkinud mulla võtmisel valli muldkeha jaoks. Väljaspool asus veel teine vall.

Arheoloogilised uuringud

Arheoloogiadoktor Marika Mägi tutvustamas huvilistele Valjala maalinna lahtikaevatud valli. 19. august 2023

Valjala maalinnalt on juhuleidudena leitud hõbetaušeeringuga ilustatud ja lohkudega kaunistatud mõõgakäepide, oda- ja nooleotsi. Väljakaevamistel on leitud veel sõlgi, rinnanõelu, keraamikat ja muid majapidamisesemeid, mis dateeruvad 11.–13. sajandisse.

Esimesed uuringud Valjala maalinnal toimusid 1860. aastatel Jean Baptiste Holzmayeri juhtimisel, kirjelduste põhjal leiti kaevamiste käigus vallisisene kivimüüridega ruum, mis võis olla kasutusel hoiupaigana.

1895. aastal kaevasid Valjala maalinnal Moskva arheoloog Sergei K. Bogojavlenski ja mõisnik Stackelberg.

1962.–1964. aastal viis arheoloogilisi uuringuid linnusel läbi Aita Kustin. Tema uuringute käigus täpsustati valli konstruktsioone ja uuriti kerisahjudega hoonete asemeid. Selgus, et linnuse sees oli üsna tihedalt hooneid – kaevamistel tulid välja vähemalt kaheksa puidust hoone jäänused. Leiti rohkesti esemeid, mis on valmistatud peamiselt 12. sajandi algusest kuni umbes 1260. aastateni. Sel ajal oli Valjala maalinn tihedas kasutuses ja osad inimesed elasid seal aastaringselt. Lahti kaevati ka puuraketega 5,34 m sügavune kaev. Kaevust saadi 15 leidu, nende hulgas puust labidas, kirves ja kasetohust vakk.

2021.–2024. aastal viis Valjala maalinnal ja selle ümbruses kaevamisi läbi SA Osilana. Uuringute käigus selgus, et inimtegevus oli alanud hilisema linnuse alal juba 5.–6. sajandil. See oli ilmselt seotud maalinnast 700 m kaugusel ida-kirde suunas paiknenud kindlustise, Valjala vana linnusega.

Linnuse ehitus

Intensiivsem tegevus maalinna kohal algas 11. sajandi teisel poolel. Ilmselt 12. sajandi alguses rajati kolmest kontsentrilisest vallist koosnev kindlustiste süsteem. Linnuse õuele pääsemiseks tuli seega minna läbi „linnast“ ja vähemalt kolmest väravast.

Kõige välimisem vall oli peaaegu ringikujuline, läbimõõduga 186–193 m. Sellest mõnikümmend meetrit keskse linnuse poole oli vall 2, mis tõenäoliselt oli ovaalse kujuga. Osalt on see reljeefkaardil linnuse jalamil veel jälgitav. Vallid 1 ja 2 ei olnud eriti tugevad, pigem 2 m laiused ja 2 m kõrgused kiviaiad, mille kohal asus puidust tara.

Kõige sisemisem vall oli teistest võimsam. Algselt oli see ehitatud kivivallina, mille peal olid suured palkidest konstruktsioonid, mida täitsid väiksemad kivid. 12. sajandi jooksul ehitati keskset linnust aga mitu korda ümber. Kerkisid üleni kivist vallid mille kõrgus võis olla kümme või enamgi meetrit. Vallide seinad olid laotud murtud paekividest ja kaetud savikrohviga. Linnuse sees võib tükikesi kivivallist veel praegugi näha, kuid väljastpoolt on see kaetudhilisema muldvalliga. 2022. aastal, kui Osiliana kaevas Valjala maalinnal, puhastati korraks välja ka tükike kivivalli säilinud välimisest osast.

Valjala keskne linnus pidi 12. sajandil olema erakordselt võimas vaatepilt. See oli palju suurem ja kõrgem, kui esimesed mördiga seotud kivilinnused, mis kerkisid Liivimaale sajandi lõpus, rääkimata esimestest väikestest kivikirikutest. Seda oli pea võimatu vallutada – ja ega tegelikult polegi teada, et seda kunagi oleks vallutatud. Aga see oli ka kohalike ülikute võimu sümbol. 12. sajandi saarlased, kes kontrollisid Läänemere idapoolseid mereteid, olid kardetud vastaseks kõigile meresõitjatele.

1100. aastate lõpupoolel kaeti kivivalli jalam 6 m ulatuses savise mullaga. Seda tehti ilmselt praktilistel kaalutlustel. Ristisõdijad olid toonud kaasa moodsa piiramistehnika – katapuldid – millega heidetud kivid võisid mördiga sidumata kivimüüri kergesti kahjustada. Selle vältimiseks kuhjatigi täiendav muldvall. 1260. aastate paiku jäeti linnus maha. Läksid veel mõned aastakümned ja kivivall hakkas tasahilju varisema. Umbes sellel ajal, tõenäoliselt 14. sajandi esimesel poolel, võeti aga ette Valjala maalinna viimane suur kindlustamine. Keskse linnuse välisküljele kuhjati uus muldvall – see, mis on veel tänapäevalgi näha. Täiendavat muldvalli oli vaja selleks, et linnuse laele, laguneva kivimüüri kõrvale, oleks võimalik püstitada palkidest kindlustis. Sama tehti ka välimise ringvalliga – kuhjati vana kivitara peale mulda ja ehitati sellele palkidest tara.

Võime oletada, et Valjala linnuse viimane kindlustamine oli seotud Jüriöö ülestõusuga. Kroonikute järgi ehitasid saarlased tugeva palkidest ringtara ja sinna sisse äravõitmatu palkidest kindluse. 1344. aastal õnnestus Saksa ordu väel välimisest ringtarast läbi murda ja tappa rohkesti selle taga olnud inimesi. Võitu sellega siiski ei saavutatud ja keskne kindlus jäigi vallutamata, kuid neil õnnestus võtta vangi ja hukata saarlaste kuningas Vesse, kes tarasid kaitses.

Ümbrus

Linnuse lähedal on Ristimägi, kus 13. sajandil olevat paganaid ristitud ja Lillimägi, kus veel paarsada aastat tagasi huntidele uusaastaööl liha jagati. 19. sajandi viimasel veerandil sündinud inimeste suus on Tuggimägi muutunud Tokimäeks.

Tänapäev

Tänapäeval korraldatakse Valjala linnamäel igal aastal leedopäeva koos leedotulega ehk jaanitulega (Saaremaal ja Muhus on siiamaani elavalt käibel sõnad "leedotuli" ja "leedopäev").

Linnamäel toimub iga kahe aasta tagant Valjala laulupäev.

Kirjandus

• Friedrich Kruse: Necrolivonica., Dorpat 1842, (Tab. 62., Bauerberge (Ma-lin) auf den Inseln Mohne und Ösel – Wolde, Pilt)

Välislingid

• Valjala maalinn kultuurimälestiste registris
• Valjala maalinn pakub arheoloogidele siiani üllatusi, ERR, 21. august 2022
• Valjala maalinn SA Osiliana kodulehel