Kivikirstkalme

Allikas: Vikipeedia

Kivikirstkalme oli Eestis, Skandinaavias, Soomes ja Lätis peamiselt pronksiajal levinud kalmetüüp.

Kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu. Neile pandi kaasa ka mõningaid panuseid, peamiselt ehteid. Kivikirstkalmete ehitamine Eestis algas 11. sajandil eKr. Kõige enam rajati neid nooremal pronksiajal, mõnevõrra veel eelrooma rauaajal. Kivikirstkalmetesse maeti ka rooma rauaajal, kuid uusi enam ei ehitatud. Lääne-Eestis maeti sinna veel kohati keskmisel rauaajal. Mujal maeti rauaajal üldiselt tarandkalmetesse.

Kivikirstkalmed koosnevad kahest komponendist: kalme keskel asuvast kivist kirstust või ka kirstudest ning ümber olevast ringmüürist. Ringmüüri ja kirstu vahe olid täidetud kividega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]