Saxo Grammaticus

Allikas: Vikipeedia
Saxo kujutatuna Taani-Norra illustraatori Louis Moe (1857–1945) poolt

Saxo Grammaticus (ca 1150 – ca 1220), tuntud ka nimega Saxo cognomine Longus, oli Taani ajaloolane ja kirjanik. Arvatakse, et ta oli kas ilmalik kirjutaja või Taani kuninga Valdemar I tähtsaima nõuandja Lundi peapiiskopi Absaloni sekretär. Ta on esimese täieliku Taani ajaloo autor.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jüütimaa kroonikas (Chronica Jutensis) leidub märke sellest, et Saxo sündis Sjællandi saarel. Ei ole tõenäoline, et ta sündis enne aastat 1150 ning ta võis surra umbes aasta 1220 paiku. Tema eesnimi Saxo oli keskaegses Taanis levinud nimi. Lisanimi Grammaticus ("õpetatu") anti talle esmakordselt Jüütimaa kroonikas ning Sjællandi kroonika viitab talle nimega Saxo cognomine Longus ("pikk").

Ta elas ajal, mida tähistas sage sõdade pidamine ning Taani laienemine peapiiskop Absaloni ja Valdemari nime kandnud kuningate juhatusel. Taanlasi ohustasid ka vendid, kes korraldasid rüüsteretki üle piiri ja mööda merd.[1] Valdemar I oli just võitnud kodusõja ja hiljem korraldati Valdemar II juhtimise all retk üle Elbe, et tungida Holsteini.[2]

Taani ülik Sven Aggesen, kes oli kirjutanud veidi varasema Taani ajalugu käsitleva teose, kirjeldab oma kaasaegset Saxot nimega contubernalis ("telgikaaslane"). Seetõttu võisid Saxo ja Sven sõduritena koos kuninglikus valvkonnas (Hird) teenida. Lundi vaimulikkonna nimekirjas leidub nime Saxo kandev isik ning ka ülemdiakon Sven. Lisaks oli olemas ka praost Saxo, kes suri aastal 1190, kuid see surmaaeg ei sobi sellega, mida on Saxo kohta teada.

Nii ilmaliku kui religioosse taustaga Saxo kohta käivad argumendid tõendaksid, et ta oli saanud hea hariduse: vaimulikuna oleks ta õppinud ladina keelt ning tähtsate meeste pojad saadeti tihti Pariisi.[3] Saxo pärineb sõdalaste perekonnast ning ka ta ise kirjutab, et on pühendunud sõduriks olemisele. Veel on ta enda kohta kirjutanud, et ta järgib "päriliku teenistuse muistset õigust" ning et tema isa ja vanaisa "olid tunnustatud alalised Teie kuulsusrikka isanda (Valdemar I) sõjalaagris viibijad".[4] Saxo haridus ning võimekus lisavad tuge arvamusele, et ta sai oma hariduse väljaspool Taanit. Mõned pakuvad välja, et tiitel Grammaticus ei viita mitte tema haridusele vaid pigem tema peenele ladina stiilile.[5] Tema enda kirjutistest teame, et ta oli peapiiskop Absaloni, kes omakorda oli kuningas Valdemar I üks olulisemaid nõuandjaid, teenistuses ja eestkoste all. Oma testamendis andestab Absalon oma kirjutajale Saxole tema väikese kahe ja poole hõbemarga suuruse võla ja käsib tal kaks laenatud raamatut tagastada Sorø kloostrisse.[6] Saxo Grammaticuse pärandiks on kuueteistkümnest raamatust koosnev taanlaste kangelaslikust ajaloost rääkiv teos Gesta Danorum.

Gesta Danorum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teose eessõnas kirjutab Saxo, et tema patroon Absalon julgustas teda taanlaste kuulsusrikast ajalugu kirja panema. Arvatakse, et Saxo alustas ajaloo kirja panemist umbes aastal 1185 – peale seda kui Sven Aggesen oli oma loo kirja pannud.[7] Gesta Danorumi eesmärk oli Saxo kirjapanekute järgi "meie isamaa ülistamine" ning seda viib ta ellu Vergiliuse eepilise poeemi "Aeneis" eeskujul.[8] On ka võimalik, et Saxo võlgnes palju nii Platonile, Cicerole kui ka temast vaid mõni põlvkond vanemale Monmouthi Geoffrey'le.[9] Saxo pani oma taanlaste ajaloo kirja küsitava ajaloolise väärtusega allikate põhjal. Ta sai andmeid islandlaste kirjutamata lugudest, muistsetest köidetest, kividesse raiutust ning oma patrooni Absaloni teadetest perioodi kohta, milles peapiiskop oli ise osaline olnud. Saxo töö ei olnud rangelt ajalooline või ka lihtne vanade lugude jäädvustamine, vaid pigem "Saxo enda mõtete ja aegade vili"[10], kus ta kombineerib Taani sangarliku ajajärgu ajalugu ning mütoloogiat ja töötab selle ümber enda jutustuseks, mis selgitab taanlaste minevikku.[11]

Saxo poolt kirja pandud ajalugu koosneb kuueteistkümnest raamatust ning see ulatub taanlaste soole aluse panijatest (Dan I ning tema vend Angul) kuni umbes aastani 1187:

  • neli esimest raamatut räägivad taanlaste ajaloost enne Kristuse sündi,
  • neli järgmist räägivad ajast peale Kristuse sündi,
  • raamatud 9–12 käsitlevad kristlikku Taanit ja
  • raamatud 13–16 propageerivad Lundi ning vahetult enne Saxo aega ja tema eluajal toimunud vägitegusid.[12]

On oletatud, et Saxo pani kõigepealt kirja viimased kaheksa raamatut ning lähtus seejuures olulisel määral aastal 1202 enne teose valmimist surnud Absaloni testamendist, kust ta sai andmeid Knud IV (Püha Knud) ja Valdemar I aegade kohta. Esimesed kaheksa köidet sarnanevad Snorri Sturlusoni töödega. Muuhulgas käsitlevad need osad ka müütilisi teemasid nagu hiiglased ja Skandinaavia jumalate panteon.[13] Saxo räägib ka Taani esimesest kuningast Dan Esimesest, kelle venna Anguli järgi olevat saanud nime germaani rahvahõim anglid.[7] Veel räägib ta lugusid mitmetest teistest Taani kangelastest, kellest paljud suhtlesid ka Skandinaavia jumalatega. Saxo teoses esinevad jumalused ei olnud aga alati positiivsed tegelased. Nad võisid olla ka reeturlikud, nagu seda on kirjeldatud taanlaste legendaarse kuninga Haraldi loos. Haraldile sõjapidamist õpetanud jumal Odin reetis ja tappis ta hiljem ning viis seejärel Valhallasse.[14] Saxo poolt kirja pandud maailma nähakse kui maailma, kus olid hinnas sõjalised väärtused. Ta ülistab palju rohkem neid kangelasi, kes tegid omale nime lahingus, mitte neid, kes tegid rahu. Tema arvamus kuningas Fróði valitsemise ajal olnud rahu kohta on väga madal ning ta oli jälle rahul siis kui kuningas Knud tõi tagasi muistsed kombed.[15] Teoses leiduv kuningate kronoloogia ulatub kuni Knud IV ning tema poja Valdemar Esimeseni. Kogu Saxo poolt kirja pandud taanlaste ajaloo kõige olulisem osa on vaieldamatult lugu mehest nimega Amleth: tegemist on esimese korraga kui mainitakse Hamletit. Saxo lugu põhineb suulisel jutustusel[16] pojast, kes maksab kätte oma isa mõrva eest. Saxo lõpetas ajaloo eessõnaga, mille ta kirjutas kõige viimasena aastal 1216[17] ehk ajal, mil ta oli juba Absaloni järel peapiiskopiks saanud Anders Suneseni eestkoste all. Eessõnas leidub ka Saxo soe hinnang nii mõlema peapiiskopi kui ka valitseva kuninga Valdemar II kohta.[18]

Ajalooline panus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lundi kanoonik Christiern Pedersen ning trükikunsti teerajaja Jodocus Badius Ascendius andsid 16. sajandil Saxo töö välja ka trükituna. See oli esimene oluline samm Gesta Danorumi ajaloolise tähtsuse kindlustamiseks, kuna just sellest hetkest hakkas teos akadeemilises ringkonnas levima.[19]Gesta Danorumi esimesed üheksa raamatut inglise keelde tõlkinud Oliver Elton on väitnud, et Saxo oli esimene Taani kirjanik. Saxo oskusi latinistina on ülistanud ka Erasmus Rotterdamist.[19] On tehtud ka mitu katset mõista tema ladina keele stiili ning asetada see ajaloolistesse raamidesse, et saada aimu sellest, kus ta oma hariduse saada võis. Mõnede arvates on tema ladina keelel rohkem sarnasusi juriidilise õpetusega, mitte kirikliku õpetusega[6] ning arvatakse, et tema luules on leidub jälgi parallelismist.[20] Tänapäeva taanlased näevad temas ka esimest rahvuslikku ajaloolast.[21] Tema tööd võtsid vaimustunult vastu ka renessansiaegsed õpetlased, kellele pakkusid huvi kristluse-eelne ajalugu ja legendid.

On leitud, et Saxo ajalookirjeldus erineb suuresti teiste tema kaasaegsete autorite omast. Eriti suured on erinevused tema kirjelduste ja norralaste ning islandlaste jutustuste vahel, kuid leidub ka erinevusi Saxo ning tema kaasaegse ajaloolase Sven Aggeseni töödes. Selle põhjuseks peetakse fakti, et Saxo jutte omaltpoolt täiendas. Saxo lugu isikust nimega Thyri on palju fantaasiarikkam ja ülepaisutatum kui Sveni lugu ning selle stiliseerimise ja faktide täiendamise pärast on Saxo ajalookäsitlust tihti ka kritiseeritud.[22] Kuigi teose olulisemaks väärtuseks peetakse Hamleti (Almeth) esmamainimist, on tööl ka väärtus Knud IV pühaks kuulutamise kirjeldamises ning võrreldes Snorri poolt kirja panduga ka kristluse-eelse Skandinaavia paremas mõistmises.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Westergaard p. 167
  2. Fisher v.2 p. 20
  3. Davidson p. 9-11
  4. Fisher v.1 p. 6
  5. Davidson p. 1
  6. 6,0 6,1 Davidson p. 10
  7. 7,0 7,1 Jones p. 44
  8. Fisher v.1 p. 2-4
  9. Davidson p. 6-9
  10. Friis-Jensen p. 198
  11. Westergaard p. 168
  12. Christiansen p. 383
  13. Dumézil p. 78-79
  14. Jones p. 53
  15. Malone p. 96
  16. Muir p. 370
  17. Davidson p.12
  18. Fisher v.1 p. 1
  19. 19,0 19,1 Davidson p. 3
  20. Amory p. 702
  21. Davidson p. 2
  22. Sawyer p. 14-16

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]