Güldenstubbe

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Güldenstubbe suguvõsa aadlivapp

Güldenstubbe (rootsi keeles Gyllenstubbe, vene keeles Гильденштуббе) on ilmselt Holsteinist pärit aadlisuguvõsa, Knutseni suguvõsa haru.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Knutsen

Güldenstubbed on Knutseni suguvõsa haru. Viimase päritolu ei ole teada, kuid ilmselt võisid nad pärineda Holsteinist või Taanist. 21. aprillil (vkj) 1708 tõstis Rootsi kuningas Karl XII Saaremaa mõisarentniku Peer Tage Knutseni (suri 1703) vanema poja Peer Anton Knutseni (1671−1757) aadliseisusse ja ta sai perekonnanimeks Gyllenstubbe.[1] Kuni 1730. aastateni oli käibel nimekuju Güllenstubbe, seejärel saksapärane Güldenstubbe.[2] 3. juulil (vkj) 1731 annetas Rootsi kuningas Fredrik I Peer Antonile aadlidiplomi,[3] kuid Rootsi rüütelkonda teda ei introdutseeritud.[4] Tema kahest pojast said alguse suguvõsa Kaarma-Loona ja Muratsi pealiinid.

Gyldenstubbe[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gyldenstubbe

Peter Karl Ludwig von Güldenstubbe (1795−1876) adopteeris Karl von Hoyningen-Huene vallaspoja Amandus Nikolai Ernsti (1815–1875), kes sai perekonnanimeks Gyldenstubbe;[5] tema ja tema järeltulijad kasutasid Güldenstubbe suguvõsa vappi. Ta võeti 1865. a paiku Saaremaa rüütelkonna matriklisse.

Güldenstubbed rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Peer Anton von Güldenstubbe võeti 1724. aastal Saaremaa rüütelkonda; 1741. aastal immatrikuleeriti ta valminud Saaremaa rüütelkonna matriklisse. 1844. aastal immatrikuleeriti Liivimaa rüütelkonna matriklisse Alexander von Güldenstubbe, Karl von Güldenstubbe ja Ludwig von Güldenstubbe.[6] 2. veebruaril (vkj) 1902 võeti Eestimaa rüütelkonna matriklisse Karl Gustav von Güldenstubbe (1798−1867) ja Friedrich Ludwig Magnus von Güldenstubbe (1813−1872) järeltulijad.[7]

Vapp[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa vapp on kõnelev vapp. Selle vapikilbil on kujutatud kuldseid kände (rootsi keeles gyllen ‘kuldne’ + stub ‘känd’). 1731. aastal diplomiga annetatud vapil oli lisaks kujutatud suurtükki ja granaate. XX sajandi algul võeti uuesti kasutusele algne 1708. aastast pärit vapp. 1934. aastast pärit perekonnaotsusega kasutab Güldenstubbe ja Gyldenstubbe suguvõsa vanemat vappi.[8]

Jalaväekindral Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (1801−1884)

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Güldenstubbe suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eestimaa:
    • Tolli (Pargenthal) (1718−1719)
  • Saaremaa:
    • Allika (Hallick) (XVIII sjandi 2. pool), Anijala (Hannijall) (kuni 1769), Ariste (Arrust) (alates 1769, liideti Jööri mõisaga), Aru (Arromois) (1723−1731), Jööri (Jöör) (1769−1814), Kaarma (Karmelhof) (1717−? pandi-, enne 1731−1739 pärusvaldus), Kaarma-Loona (Klausholm) (1735−1739 ja 1776−1837), Karala (Karral) (1730ndad, rendivaldus), Kasti (Kasty) (1707−1757), Kaunivere (Kaunifer) (XVIII sajandi 2. pool−1837), Küdema (Kiddemetz) (1750ndad−1833), Loona (Kadwel) (XVIII sajandi algus, immissioon), Luulupe (Lulopäh) (1881−1919), Muratsi (Murratz) (1707−u 1877), Mõnnuste (Mönnust) (1740ndad−1750ndad, rendivaldus), Ohtja (Ochtjas) (pärast 1749−1833), Rannaküla (Rannaküll) (1701−1741 ja XVIII sajandi algus−1817), Torgu (Torkenhof) (XVII sajandi 2. pool−XVIII sajand, rendivaldus), Vestli (Wesselsdorf) (1789−1790)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127, allmärkus.
  3. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127.
  4. Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875, lk 101.
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 137, allmärkus.
  6. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 129-130.
  7. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 368.
  8. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 130.
  9. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 137, allmärkus.
  10. Samuel Chinnery. "Obituary (Baron Louis Guldenstubbé)". The Spiritual Magazine, Juuli 1873. Vaadatud 16.5.2020. Inglise keeles.
  11. "Julie von Güldenstubbe sovitti Karibianmeren mysteerin Saarenmaalle". Estofennia, 12.05.2020. Vaadatud 16.05.2020. Soome keeles.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 368 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 127-142 [2].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1968. Lk 135-152.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 311-312.
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 101-102 [3].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]