Güldenstubbe

Allikas: Vikipeedia
Güldenstubbe suguvõsa aadlivapp

Güldenstubbe (rootsi keeles Gyllenstubbe, vene keeles Гильденштуббе) on ilmselt Holsteinist pärit aadlisuguvõsa, Knutseni suguvõsa haru.

Güldenstubbed said 1708. a Rootsi aadlitiitli, 1741. aastal immatrikuleeriti Saaremaa, 1844. aastal Liivimaa ja 1909. aastal Eestimaa rüütelkond aadlimatriklisse.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Knutsen

Güldenstubbed on Knutseni suguvõsa haru. Viimase päritolu ei ole teada, kuid ilmselt võisid nad pärineda Holsteinist või Taanist. 21. aprillil (vkj) 1708 tõstis Rootsi kuningas Karl XII Saaremaa mõisarentniku Peer Tage Knutseni (suri 1703) vanema poja Peer Anton Knutseni (1671−1757) aadliseisusse ja ta sai perekonnanimeks Gyllenstubbe.[1] Kuni 1730. aastateni oli käibel nimekuju Güllenstubbe, seejärel saksapärane Güldenstubbe.[2] 3. juulil (vkj) 1731 annetas Rootsi kuningas Fredrik I Peer Antonile aadlidiplomi,[3] kuid Rootsi rüütelkonda teda ei introdutseeritud.[4] Tema kahest pojast said alguse suguvõsa Kaarma-Loona ja Muratsi pealiinid.

Gyldenstubbe[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Gyldenstubbe

Peter Karl Ludwig von Güldenstubbe (1795−1876) adopteeris Karl von Hoyningen-Huene vallaspoja Amandus Nikolai Ernsti (1815–1875), kes sai perekonnanimeks Gyldenstubbe;[5] tema ja tema järeltulijad kasutasid Güldenstubbe suguvõsa vappi. Ta võeti 1865. a paiku Saaremaa rüütelkonna matriklisse.

Güldenstubbed rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Peer Anton von Güldenstubbe võeti 1724. aastal Saaremaa rüütelkonda; 1741. aastal immatrikuleeriti ta valminud Saaremaa rüütelkonna matriklisse. 1844. aastal immatrikuleeriti Liivimaa rüütelkonna matriklisse Alexander von Güldenstubbe, Karl von Güldenstubbe ja Ludwig von Güldenstubbe.[6] 2. veebruaril (vkj) 1902 võeti Eestimaa rüütelkonna matriklisse Karl Gustav von Güldenstubbe (1798−1867) ja Friedrich Ludwig Magnus von Güldenstubbe (1813−1872) järeltulijad.[7]

Vapp[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa vapp on kõnelev vapp. Selle vapikilbil on kujutatud kuldseid kände (rootsi keeles gyllen ‘kuldne’ + stub ‘känd’). 1731. aastal diplomiga annetatud vapil oli lisaks kujutatud suurtükki ja granaate. XX sajandi algul võeti uuesti kasutusele algne 1708. aastast pärit vapp. 1934. aastast pärit perekonnaotsusega kasutab Güldenstubbe ja Gyldenstubbe suguvõsa vanemat vappi.[8]

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Güldenstubbe suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eestimaa:
    • Tolli (Pargenthal) (1718−1719)
  • Saaremaa:
    • Allika (Hallick) (XVIII sjandi 2. pool), Anijala (Hannijall) (kuni 1769), Ariste (Arrust) (alates 1769, liideti Jööri mõisaga), Aru (Arromois) (1723−1731 ja 1890ndad−1912), Elme (Magnushof) (1790ndad−1810ndad, rendivaldus), Järumetsa (Jerwemetz) (1810ndad−XIX sajandi lõpp), Jööri (Jöör) (1769−1814 ja 1830ndad), Kaarma (Karmelhof) (1717−? pandi-, enne 1731−1739 ja 1760ndad−1919 pärusvaldus), Kaarma-Loona (Klausholm) (1735−1739 ja 1776−1837), Kandla (Kandel) (1810ndad−1919), Karala (Karral) (1730ndad, rendivaldus), Kasti (Kasty) (1707−1757), Kaunivere (Kaunifer) (XVIII sajandi 2. pool−1837), Koikla (Koiküll) (1810ndad−XIX sajandi 2. pool), Kuusnõmme (Kusnöm) (1840−enne 1862), Kärla (Kergelhof) (u 1900−u 1914, rendivaldus), Küdema (Kiddemetz) (1750ndad−1833), Loona (Kadwel) (XVIII sajandi algus, immissioon), Luulupe (Lulopäh) (1881−1919), Lööne (Cöln) (1789−XIX sajandi 2. pool), Muratsi (Murratz) (1707−u 1877), Mõnnuste (Mönnust) (1740ndad−1750ndad, rendivaldus), Ohtja (Ochtjas) (pärast 1749−1833), Rahu (Rachk) (1716−1750 ja a-st 1789, Lööne kõrvalmõis), Rannaküla (Rannaküll) (1701−1741 ja 1810ndad−1817), Torgu (Torkenhof) (XVII sajandi 2. pool−XVIII sajand, rendivaldus), Uue-Kaarma (Neu-Karmel) (1872−1919), Vestli (Wesselsdorf) (1789−1790), Võhksa (Wexholm) (1850ndad ja 1883−1910)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127, allmärkus.
  3. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127.
  4. Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875, lk 101.
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 137, allmärkus.
  6. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 129-130.
  7. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 368.
  8. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 130.
  9. Jaak Rand, Kuressaare majaomanikud 1747. aasta linnaplaani alusel, Saaremaa muuseum, Kahe aasta raamat 2017–2018. nr. 1, september 2019, lk 68
  10. Kuressaare Alammaakohtu tunnistus südametunnistuskohtunik von Güldenstubbe'le Lööne mõisa ostmise kohta, Kuressaare Alammaakohtu tunnistus, www.ra.ee/apps/pitserid
  11. Karl Gustav von Güldenstubbe: kaks poolportreed, u. 1860.a.-d., ajapaik.ee
  12. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 137, allmärkus.
  13. Samuel Chinnery (juuli 1873). "Obituary (Baron Louis Guldenstubbé)" (PDF). The Spiritual Magazine (inglise keeles). Vaadatud 16.5.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  14. "Julie von Güldenstubbe sovitti Karibianmeren mysteerin Saarenmaalle". Estofennia (soome keeles). 12.05.2020. Vaadatud 16.05.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EAA, f. 2074 (Perekond Güldenstubbe) [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 368 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 127-142 [3].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1968. Lk 135-152.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 311-312.
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 101-102 [4].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]