Stereofoonia

Allikas: Vikipeedia

Stereofoonia ehk stereoheli ehk ruumiline heli on helisalvestuse taasesitus, milles püütakse luua heli ruumilisuse illusioon.

Tavaliselt saavutatakse see kahe või enama audiokanali abil, mis loovad kahe või enama kõlari kaudu mulje, et heli kostab eri suundadest, just nagu loodusik heli. Nii hõlmab termin stereofoonia rangelt võttes mitte üksnes tavalisi kahe kanali ja kahe kõlariga (nagu seda tavaliselt mõistetakse), vaid ka kvadrofoonilisi ja surround-sound (kuulajat ümbritseva heliga) süsteeme. Tavaliselt vastandatakse stereofoonia monofooniale ehk monohelile, kus heli edastab vaid üks kanal, mis tavaliselt asub helivälja keskel.

"Stereoheli kahekanalilisel edastamisel (kaks identset mikrofoni- ja võimendikomplekti, vastav saatja ja vastuvõtja) maalivad kaks kõlarit kuulaja ette katkematu helipanoraami ja reprodutseeritavate heliallikatega täitub näiliselt ka nende vahemik," on stereoheli kirjeldanud Eesti tehnikaloolane Heino Pedusaar.

Stereoheli on tänapäeval tavaline nii raadios ja televisioonis kui ka helisalvestistel ja kinos. "Praegu ei osataks raadiosaadet, kodust muusikakuulamist või teleri jälgimist ette kujutada teisiti kui stereoheliga," iseloomustab selle levikut Pedusaar.[1]

Sõna stereofoonia tuleneb kreeka sõnadest στερεός (stereos), 'kindel'[2] ja φωνή (phōnē), 'heli, hääl'[3]. Termini lõi 1927. aastal firma Western Electric analoogselt sõnaga stereoskoopia.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Joonis Clément Ader'i teatrofoni prototüübist ooperisaalis 1881. aasta Pariisi maailmanäitusel.

Esimest kahekanalilist helisüsteemi demonstreeris Clément Ader 1881. aastal Pariisis. Rida telefonitransmittereid ühendasid Pariisi Ooperi lava Palais Garnier's ruumidega Pariisi Elektrinäitusel, kus külastajad võisid kuulata etenduste otseülekannet kummagi kõrva jaoks ettenähtud eraldi kõlari kaudu. Ajakiri Scientific American teatas:

"Igaüks, kellel oli õnne kuulda telefone Palais de l'Industrie's, on märkinud, et kahe kõrvaga kaht telefoni kuulates on helil eriline reljeefsus ja lokaliseeritus, mida ühe vastuvõtjaga luua ei saa... See fenomen on väga põnev ning toob meile lähemale kahe kõrvaga kuulmise teooria, mida meile teadaolevalt pole kunagi varem rakendatud selle tähelepanuväärse illusiooni loomiseks, millele võib peaaegu anda helilise perspektiivi nime."[4]

See kahekanaliline telefonilahendus kandis Prantsusmaal 1890–1932 nime teatrofon ning Inglismaal 1895–1925 elektrofon. Mõlemaid teenuseid pakuti mündiga töötavate masinate kaudu hotellides ja kohvikutes või kuumaksu alusel eratarbijaile.[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Heino Pedusaar "Kuidas ruumiline heli Nõukogude Eestisse jõudis" Delfi/Tehnikamaailm, 8. august 2011 (vaadatud 8. augustil 2011)
  2. Henry George Liddell, Robert Scott στερεός, A Greek-English Lexicon, Perseus Digital Library
  3. Henry George Liddell, Robert Scott φωνή, A Greek-English Lexicon, Perseus Digital Library
  4. The Telephone at the Paris Opera Early Radio History. Scientific American, 31. detsember 1881, lk 422–423 (vaadatud 27. märtsil 2009)
  5. "Court Circular", The Times (London), Nov. 6, 1895, p. 7. "Post Office Electrical Engineers. The Electrophone Service", The Times (London), Jan. 15, 1913, p. 24. "Wired Wireless", The Times (London), June 22, 1925, p. 8.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]