Mine sisu juurde

Rahvusooper Estonia

Allikas: Vikipeedia
Estonia teater
Estonia teatrisaal

Rahvusooper Estonia on Tallinnas asuv ooperi- ja balletiteater ning ainus oma seaduse alusel tegutsev etendusasutus. 1906. aastal sündinud teater kannab oma praegust nime alates 1998. aastast.

Rahvusooperi hooaeg vältab augusti lõpust kuni jaanipäevani. Ühe hooaja jooksul jõuab lavale 5 suure saali uuslavastust, lisaks mitmeid kontserte ja haridusprojekte. Rahvusooperi repertuaaris on nii klassikalisi oopereid, operette ja ballette kui ka kaasaegseid teoseid, sealhulgas muusikale, ning eesti heliloojate loomingut.

Teater tegutseb 1913. aastal valminud Estonia teatrisaalis. Rahvusooperi suur saal mahutab 840 pealtvaatajat. Estonia teatrisaalis etendatakse sageli ka külalisteatrite lavastusi ning korraldatakse nii riikliku tähtsusega kui ka muid kultuuriüritusi ja -pidustusi. Näiteks toimuvad enamasti just seal vabariigi presidendi vastuvõtud.

Teatri loominguline juht ja peadirigent on 2019. aastast Arvo Volmer, peadirektor on 2021. aastast Ott Maaten ja Eesti Rahvusballeti kunstiline juht on 2019. aastast Linnar Looris. Rahvusooperis on 20 ooperisolisti, balletitruppi kuulub 46 tantsijat, ooperikoori 44 lauljat, sümfooniaorkester on 85-liikmeline.

Tiiu Kirsipuu loodud Estonia teatri 100. aastapäeva mälestusmärk Tallinnas (2006)

Estonia teater

[muuda | muuda lähteteksti]

Estonia teater sai alguse 1865. aastal asutatud Estonia Seltsi tegevusest. 19. sajandil esitati peamiselt rahvatükke ning nalja- ja laulumänge. Korrapärasem teatritegemine sai alguse 1895. aastal. Tõsisem draama jõudis lavale 20. sajandi algul.

Kutseline teater sai Estoniast 1906. aastal, 1906. aastal palgati esimene muusikajuht – Otto Hermann. 1907. aastal etendati esimene operettHervé "Mamzelle Nitouche", 1908. aastal esimene ooperConradin Kreutzeri "Öömaja Granadas", püsivalt lavastati oopereid 1918/1919 hooajast. 1911. aastal mängiti Estonia teatris esimest eesti operettiAdalbert Wirkhausi "Jaaniöö". 1912. aastal asutati teatri juurde "Estonia" Muusikaosakond (EMO), mis hakkas korraldama kontserte ja Muusikaosakonna segakoor.

1913. aastal valmis Estonia teatri hoone.

1918. aastast juhatas draamatrupi näitleja ja lavastaja Ants Lauter. Draamanäidendeid etendati Estonias 1949. aastani, siis likvideeriti teatri draamatrupp ja Estoniast sai vaid muusikateater.

1922. aastal etendati esimene ballettLéo Delibes'i "Coppèlia".[1] Esimese eesti ooperi – Evald Aava "Vikerlased" – esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal. Esimene eesti ballett – Eduard Tubina "Kratt" jõudis lavale 1944. aastal.[2]

Teatri peadirigendi või muusikajuhina on töötanud Adalbert Wirkhaus (1908–1912), Raimund Kull (1912–1942), Juhan Aavik (1925–1933), Verner Nerep (1942–1944). Oopereid lavastasid Hanno Kompus (1920–1944 vaheaegadega) ja Eino Uuli (1937–1951 vaheajaga), Estonia opereti särava maine looja oli Agu Lüüdik (operetilavastaja 1927–1946), ballettmeister aastatel 1925–1944 Rahel Olbrei.

1944. aasta märtsipommitamisel hävis Estonia teatri hoone. 13. juulil 1946 avati teatri taastatud kontserdisaal. Sel puhul peetud miitingul hüüdis EK(b)P KK sekretär Eduard Päll: "Kuid keegi ei suuda maha kustutada viha nende varemete tekitajate vastu!"[3] Maja taastati 1947. aastal.

Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater Estonia

[muuda | muuda lähteteksti]

1949. aastal lõpetati Riikliku Teatri Estonia draamatrupi tegevus ning 1950. aastast kandis teater nimetust Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater Estonia. [4]

Ooperi- ja Balletiteatri peadirigendid ja muusikajuhid on olnud

Oopereid on lavastanud

  • Paul Mägi (1954–1961, aastast 1958 peanäitejuht),
  • Udo Väljaots (1961–1979, peanäitejuht aastast 1977),
  • Arne Mikk (aastast 1970, peanäitejuht 1977–1994, loominguline juht 2002–2004),
  • Neeme Kuningas (aastast 1985, pealavastaja 1994–2002 ja 2006) jt.

Ballettmeistrid on olnud

Rahvusooper Estonia

[muuda | muuda lähteteksti]

1998. aastast kannab asutus nimetust Rahvusooper Estonia ning tegutseb avalik-õigusliku institutsioonina vastavalt rahvusooperi seadusele.

Rahvusooper Estonia peadirigendid ja muusikajuhid on olnud Paul Mägi (1995–2002, aastast 1998 loominguline juht), Jüri Alperten (2002–2004), Vello Pähn (2012–2019), Arvo Volmer (2004–2012 ja taas alates 2019. aastast). Ballettmeistrid on olnud Mai Murdmaa (1964–2001, peaballettmeister aastast 1974), Tiit Härm (balleti kunstiline juht 2001–2009), aastatel 2009–2019 oli rahvusooperi balletitrupi kunstiline juht Toomas Edur. 2019. aasta sügisest on Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris.

Aastatel 1994–2009 juhtis rahvusooperit peadirektor Paul Himma ja 2009–2020 Aivar Mäe. 2021. aastast on peadirektor Ott Maaten.

Eesti Rahvusballett

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti Rahvusballett

Eesti Rahvusballett on Eesti juhtiv balletitrupp, kuuludes omaette institutsioonina Rahvusooper Estonia koosseisu. Alates 2010. aastast kannab Estonia balletitrupp nime Eesti Rahvusballett.

 Pikemalt artiklis Estonia teatrihoone

Estonia teatri hoone projekteerisid juugendstiilis soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn.[5] Üks ehitajaid oli Ivar Kreugeri ehitusettevõte Kreuger & Toll; Ivar Kreuger käis Tallinnas mitu korda ehitustöid jälgimas.

Hoone avati 24. augustil 1913. Tollal sai sellest kõige suurem uusehitis Tallinnas. Üks tiib oli mõeldud teatriks ja teine kontserdisaaliks. Kaks hoone tiiba ühendati restoraniga.

Teises maailmasõjas sai Estonia pommitabamuse. Pärast sõda taastati hoone Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi.

Peadirigendid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Tiit Tuumalu (1. november 2008). "Estonia ballett – juba 90 aastat vana". Postimees. Vaadatud 13.06.2009.
  2. Rahvusooperi ajaloost. Rahvusooper Estonia. Kasutatud 13.06.2009
  3. (Eesti Päevaleht, 21. juuli 1946, nr 29, lk 3).
  4. EE 12. kd, lk 122.
  5. Estonia teatrimaja 25-aastane juubel, Muusikaleht, 10; 29. oktoober 1938, lk. 210–212
  6. Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu skulptorite brigaad RT "Estonia" sisereljeefide kujundamisel, Sirp ja Vasar, 05.10.1946.
  7. A ja O taskuteatmik Eesti. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. Lk 384.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]