Mine sisu juurde

Arhiiv

Allikas: Vikipeedia
Arhiiviruum Peterburi muuseumis

Sõnal arhiiv (ing. archive, lat. archivum ) võib olla kaks tähendust:

  1. Asutuse või isiku arhiiv on nende tegevuse käigus loodud või saadud dokumentide terviklik kogum; [1]
  2. Arhiiv kui arhivaalide kogumise, säilitamise, korrastamise ja kasutamisega tegelev arhiiviasutus.[1]

Eestis reguleerivad arhiivihaldust arhiiviseadus ja arhiivieeskiri.

Arheoloogid on avastanud arhiive, mis sisaldavad sadu või tuhandeid savitahvleid[2], ulatudes tagasi kolmandasse ja teise aastatuhandesse eKr. [3]

Savitahvel Vana-Babüloonia perioodist 1812–1793 eKr.

Esimesed arhiivid loodi Vana-Idamaades IV–III aastatuhandel eKr. Euroopa vanim säilinud arhiiv on paavstiarhiiv, mis asutati Vatikanis 4. sajandil. Hiljem hakkasid tekkima kloostrite, kirikute, kuningate ja feodaalide arhiivid. [4]

Arhiive kogusid ja haldasid nii talupojad kui ka kuningad, kaupmehed ja kirikutegelased, ning arusaamad arhiividest olid sama mitmekesised kui nende kasutajad. [5] Arhivaaride töö oli keeruline ja varieerus — nad võisid olla hooldajad, arveraamatupidajad, juristid, ajaloolased, teadlased või ametnikud. Arhiivide korrastatud süsteemide kujunemine 19. sajandil oli aeglane ja ebajärjekindel protsess.[5]

Kaasaegne arhiivindus sai suure tõuke Prantsuse revolutsioonist, mille käigus loodi 1790. aastal Prantsuse Rahvusarhiiv, koondades erinevatest valitsus-, kiriku- ja eraarhiividest konfiskeeritud dokumente. Sealne kogum on üks maailma suurimaid, ulatudes aastasse 625 pKr. [6]


Eesti arhiivinduse ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Arhiivide ajalugu ulatub vähemalt kolme aastatuhande taha, peegeldades maailma kirjalikku minevikku.

Eestis on vanimad säilinud kirjalikud allikad pärit 13. sajandi keskpaigast, mil siinses piirkonnas hakkasid kujunema esimesed kindlamad arhiivikogud. Siiski on paljud 13.–16. sajandi Eesti ajalugu käsitlevad allikad hävinud või hajunud erinevate riikide, sealhulgas Vatikani, Austria, Poola, Venemaa, Rootsi ja Taani arhiividesse. [7]

Arhiiviainese järjekindlam kogumine Eestis algas 16. sajandi lõpus Rootsi võimu ajal. Säilinud on rüütelkondade, linnade, kirikute, kohtute ja koolide dokumendid. Pärast Eesti liitmist Venemaaga jätkasid uued võimud arhiivide kogumise traditsiooni. [7] 19. sajandil ilmusid arhiividesse ka eestikeelsed vallavalitsuste ja koguduste materjalid. Need kogud on olulised ajalooallikad. Viimase sajandi jooksul on lisandunud materjale Eesti vabariigi iseseisvusperioodist ja okupatsiooniaastatest. [7]

Rahvusarhiivi asutamise alguseks peetakse 3. märtsi 1920, mil Tartu ülikoolis kogunenud arhiivikomisjon arutas Eesti ajaloopärandi säilitamist ja riikliku arhiivisüsteemi loomist. 1921. aastal loodi kaks keskset arhiivi: Tartus riigi keskarhiiv ajalooliste dokumentide jaoks ja Tallinnas riigiarhiiv tegutsevate asutuste dokumentide kogumiseks. Nende arhiivide aluseks olid varem, juba I maailmasõja ajal, kogutud materjalid. [7]

100 AASTAT EESTI ARHIIVINDUST

  • 1920 – arhiivikomisjoni esimene koosolek, millega määrati riikliku arhiivisüsteemi rajamine
  • 1921 – tegutsema hakkasid kaks keskset arhiivi: Eesti riigi keskarhiiv Tartus ajalooliste dokumentide hoidjana ja riigiarhiiv Tallinnas tegutsevate asutuste dokumentide haldajana
  • 1935 – Eesti esimene arhiiviseadus
  • 1939 – Eesti arhivaaride ühingu asutamine
  • 1940–1988 – endise arhiivikorralduse katkemine, arhiivide sovetiseerimine ja arhiiviainese salastamine
  • 1988–1998 – arhiivide desovetiseerimine, üleminek kaasaegsele arhiivikorraldusele ja arhiiviainese avalikustamine
    Rahvusarhiivi peahoone Noora
  • 1998 – Eesti teine arhiiviseadus
  • 1999 – Rahvusarhiivi moodustamine endiste kesksete arhiivide baasil
  • 2011 – Eesti kolmas arhiiviseadus
  • 2017 – Rahvusarhiivi peahoone Noora avamine Tartus[7]

Arhiivide liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Avalik arhiiv

[muuda | muuda lähteteksti]

Avalik arhiiv on arhiiviasutus Rahvusarhiivi ja kohaliku omavalitsuse arhiivi tähenduses. Avalik arhiiv tagab arhivaalidele juurdepääsu.

  • Rahvusarhiiv: Kogub, säilitab ja teeb kättesaadavaks riiklikult olulisi dokumente. Eestis on näiteks Rahvusarhiiv see, kus säilitatakse riigi ajaloolisi dokumente. [8]
Rahvusarhiivi peahoone Noora avati Tartus 2017. aastal alguses.[9]
  • Munitsipaalarhiiv: Kohaliku omavalitsuse hallatav arhiiv, mis säilitab ja haldab kohaliku omavalitsuse dokumente.[8]

Arhiiviseaduse mõistes on eraarhiiv arhiiviteenuse osutaja poolt asutatav arhivaalide säilitamisteenust pakkuv arhiiviasutus [8], kuid võib olla ka ettevõtte arhiiv (erasektori ettevõtte dokumentide ja äriprotsesside arhiiv), mis võib sisaldada lepinguid, aruandeid, finantsdokumente jne. Ettevõtte arhiivid on tavaliselt juurdepääsetavad ainult ettevõttega seotud inimestele. [10]

Digitaalarhiiv

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on Rahvusarhiivi Digitaalarhiiv (DIGAR), mis on Eesti Rahvusarhiivi hallatav keskkond, võimaldades otsida ja vaadata digitaalseid dokumente, sealhulgas ajaloolisi dokumente, fotosid, kaarte, filme ja muid materjale, ning on suunatud Eesti ajaloo ja kultuuripärandi säilitamisele ja kättesaadavaks tegemisele. [11]

  • E-arhiiv: Kogub ja säilitab ainult digitaalseid materjale, nagu e-kirjad, digidokumendid, e-fotod ja e-raamatud. Nende eesmärk on hoida dokumentide digikoopiaid ja tagada nende kättesaadavus tulevikus.
  • Audiovisuaalne arhiiv: Säilitab helisalvestisi, filme, videoid ja muid audiovisuaalseid materjale. Need arhiivid võivad olla spetsialiseerunud meediatööstuse dokumentide ja materjalide hoidmisele. [12]

Institutsionaalsed arhiivid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kolledži või Ülikooli arhiiv: Kolledži ja ülikooli arhiivid sisaldavad tavaliselt institutsioonide ajalugu, samuti kogud kohaliku ja piirkonna ajaloo kohta ning kogusid teemadel, mis on ülikoolilinnaku õppejõudude erialad. Kolledži ja ülikooli arhiivid on sageli avalikele kasutajatele kättesaadavad, olenemata nende seotusest haridusasutusega. [10]

Teema- või valdkonnapõhine arhiiv

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Ajalooarhiiv: Keskendub ajaloolise tähtsusega dokumentidele, nagu kroonikad, kirjavahetus ja käsikirjad, millel on kultuuriline ja ajalooline väärtus.[13]
  • Kunsti- ja kultuuriaarhiiv: Kogub ja säilitab kultuuri, kunsti ja loomevaldkonna materjale, nagu käsikirjad, kunstiteosed, fotod, helilindid, audiovisuaalsed materjalid jm.[14]

Temaatilised eriarhiivid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Sõjaarhiiv: Kogub ja säilitab sõjaga seotud materjale, sealhulgas sõjaväe dokumente, kaarte, diplomeid, sõdurite kirju ja mälestusi, sõjaajaloo teemalisi artikleid ja tunnistusi. [15]
  • Genealoogiaarhiiv: Keskendub sugupuu uurimisele ja sisaldab genealoogilisi dokumente, nagu perekonna kroonikad, sünni- ja surmatunnistused, isikutoimikud.[16]

Arhiivide eesmärgid ja funktsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Dokumentide kogumine ja säilitamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kogumine ja säilitamine on kaks peamist funktsiooni, mis teenindavad nii arhivaalide loojaid kui ka kasutajaid. Arhivaarid mitte ainult ei kogu põhjalike uuringute käigus originaalmaterjale, vaid säilitavad neid ka nõuetekohaselt.[17]

Säilitatavad dokumendid koosnevad tavaliselt esmasest allikmaterjalist ehk originaaldokumentidest, mis on kogunenud üksikisiku või organisatsiooni tegevuse käigus ja mida hoitakse selleks, et kajastada organisatsiooni funktsioone ja arengut. [6]

Arhivaalide kättesaadavaks tegemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Arhivaalide kättesaadavaks tegemine on protsess, mille eesmärk on muuta arhiivides talletatud dokumendid kasutajatele hõlpsasti ligipääsetavaks. Selleks koostavad arhiiviasutused erinevaid juhendeid ja katalooge, mis aitavad kasutajatel arhiivimaterjale leida. [17]

Teaduslik uurimistöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Arhiivid sisaldavad olulist alg- ja põhiteavet mitmesuguste humanitaar- ja sotsiaalteaduste jaoks. Kuigi arhiive säilitatakse peamiselt haldusorganite tõhusa toimimise toetamiseks, omandavad need aja jooksul ka väärtuse ajaloolastele, majandusteadlastele, sotsioloogidele ja genealoogidele. Arhiivide kasutamine uurimistöös on eriti märkimisväärne alates 19. sajandi teisest poolest, mil neid hakati laialdasemalt kasutama ajaloo algmaterjalina.[17]

  1. 1,0 1,1 Arhiivieeskiri.Riigi Teataja. Vaadatud 4. oktoober 2024.
  2. "Babüloonia savitahvli sirgeldused osutusid kõigi aegade täpseimaks trigonomeetriatabeliks". Postimees, Teadus. 25. august 2017. Vaadatud 1. novembril 2024.
  3. Arhiivitöö,. Haapsalu Kutsehariduskeskus. Vaadatud 6. oktoober 2024.
  4. Eesti nõukogude entsüklopeedia. Vaadatud 6. oktoober 2024.
  5. 5,0 5,1 Friedrich, M.(2013). The Birth of the Archive: A History of Knowledge. Vaadatud 10. oktoober 2024.
  6. 6,0 6,1 Barsness, D. (2012) The OPS Historycal Archives . Vaadatud 10. oktoober 2024.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Kibal, B. ja Türna, T. (2020). Rahvusarhiiv 100. Horisont, nr 3. Vaadatud 10. oktoober 2024.
  8. 8,0 8,1 8,2 Arhiiviseadus. Riigi Teataja. Vaadatud 15. oktoober 2024.
  9. "Noora". Rahvusarhiiv. Vaadatud 10. oktoober 2024.
  10. 10,0 10,1 Introduction to Archival Research: Types of archives. University Libraries. Vaadatud 15. oktoober 2024.
  11. Mis on Digar? Digitaalarhiiv. Vaadatud 15. oktoober 2024.
  12. Egeter-van Kuyk, R., Audiovisuaalarhiivid ja õigusküsimused. Vaadatud 15. oktoober 2024.
  13. Euroopa Liidu Kohus, Institutsioon, Ajalooarhiiv. Vaadatud 19. november 2024.
  14. Eesti Kultuurilooline Arhiiv. Vaadatud 19. november 2024.
  15. Eesti Sõjamuuseum. Vaadatud 19. november 2024.
  16. Rahvusarhiiv, Genealoogia. Vaadatud 19. november 2024.
  17. 17,0 17,1 17,2 University Libraries, Role of archives. Vaadatud 24. oktoober 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]