Püha Liit

Allikas: Vikipeedia
Püha Liidu asutanud riigid. Riigipiirid aastast 1840.

Püha Liit (saksa keeles Heilige Allianz, vene keeles Священный союз; tuntud ka nimega Suur Liit ehk Grand Alliance) oli monarhistlike Euroopa suurvõimude koalitsioon, kuhu kuulusid Venemaa, Austria ja Preisimaa. Liit loodi tsaar Aleksander I initsiatiivil peale Napoleoni lõplikku kaotust ning see allkirjastati 1815. aasta 26. septembril Pariisis.[1]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Näilikult moodustati allianss selleks, et sisendada Euroopa poliitilises elus kristlikke väärtusi ja kuningate jumaliku õiguse põhimõtet – nagu selle poole pürgis tsaar Aleksander I oma nõuandja Barbara von Krüdeneri mõjutusel. Umbes kolm kuud peale Viini kongressi lõppakti tõotasid õigeusklik Venemaa monarh, katoliiklik Austria monarh ning protestandist Preisimaa monarh käituda põhimõtte "õiglus, armastus ja rahu" järgi nii sise- kui välisküsimustes, et "põlistada ilmalikke institutsioone ning seada korda nende ebatäiuslikkus".

Vaatamata sellele üllale sõnastusele ei keeldunud liitu astumast mitte ainult Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik (kuigi kuningas George IV kuulutas nõusolekut kui Hannoveri kuningas), vaid ka Paavstiriik ning islamiusku Ottomani impeerium.

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tegelikult tegi Austria riigikantsler Klemens von Metternich Pühast Liidust kantsi demokraatia, revolutsiooni ja ilmalikkuse vastu. Kolme liitu kuulunud riigi monarhid ühendasid oma jõud, et vältida revolutsiooniliste mõjude (eriti Prantsusmaal toimunu) jõudmist nendesse riikidesse.

Selleaegne karikatuur Verona kongressist (1822).

Liitu seostatakse tavaliselt hilisema nelja ja viie riigi liitudega, mis hõlmasid ka Suurbritanniat ja (aastast 1818) ka Prantsusmaad ning mille eesmärk oli hoida alal Viini kongressi tulemusena tekkinud Euroopa kontserdi rahu ja jõudude tasakaalu. 1818. aasta 29. septembril kohtusid Venemaa tsaar, Austria keiser Franz I ning Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III Aacheni kongressil Wellingtoni hertsogi Arthur Wellesley, Castlereagh' vikondi Robert Stewarti ning Richelieu hertsogi Armand-Emmanuel de Vignerot du Plessis'ga, et nõuda rangeid meetmeid ülikoolides leiduvate "demagoogide" vastu ning need realiseerusid järgmise aastal Carlsbadis õigusi piiravate määrustega. Aastal 1820 toimunud Troppau kongressil ning sellele järgnenud Laibachi kongressil püüdis Metternich saada oma liitlasi ühele nõule Mõlema Sitsiilia kuningriigi kuninga Ferdinando I vastase Carbonari mässu maha surumiseks. Nelikliit kohtus viimast korda aastal 1822 toimunud Verona kongressil, et püüda võidelda Kreeka revolutsiooni vastu ja lahendada Prantsusmaa sissetung Hispaaniasse.

Viimased kohtumised paljastasid kasvava vastuseisu Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel ning seda eriti seoses Itaalia ühinemise, enesemääramisõiguse ja niinimetatud idaküsimusega. Tavapäraselt arvestatakse, et tsaar Aleksander I surm aastal 1825 tähistab ka Püha Liidu korraliku toimimise lõppu. Pärast 1830. aastal toimunud Juulirevolutsiooni läks ka Prantsusmaa oma teed.

Seega jäi alles Venemaa, Austria ja Preisimaa tuumik kui Kesk- ja Ida-Euroopa blokk, mis kogunes taaskord selleks, et suruda maha 1848. aasta revolutsioonid. Austria ja Venemaa liit lagunes viimaks Krimmi sõjas: kuigi Venemaa oli aidanud maha suruda 1848. aasta revolutsiooni Ungaris, ei teinud Austria mitte midagi oma liitlase abistamiseks, kuulutas end neutraalseks ja koguni okupeeris peale Venemaa taganemist 1854. aastal Doonau äärseid piirkondi. Selle tulemusena jäi Austria isolatsiooni, riigi juhtiv roll Saksa riikide seas vähenes ning kõik see kulmineerus kaotusega 1866. aasta Austria-Preisi sõjas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Holy Alliance, Catholic Encyclopedia.

Täiendav kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ghervas, Stella (2008). Réinventer la tradition. Alexandre Stourdza et l'Europe de la Sainte-Alliance. Paris: Honoré Champion. ISBN 978-2-7453-1669-1. 
  • Jarrett, Mark (2013). The Congress of Vienna and its Legacy: War and Great Power Diplomacy after Napoleon. London: I. B. Tauris & Company, Ltd. ISBN 978-1780761169.