Püha Liit
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
.svg)
Püha Liit (saksa keeles Heilige Allianz, vene keeles Священный союз; tuntud ka nimega Suur Liit ehk Grande Alliance) oli monarhistlike Euroopa suurvõimude koalitsioon, kuhu kuulusid Venemaa, Austria ja Preisimaa.
Liit loodi keiser Aleksander I algatusel pärast Napoleoni lõplikku kaotust ja liidu asutamisele kirjutati alla 26. septembril 1815 Pariisis.[1]
Asutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Näilikult moodustati allianss selleks, et juurutada Euroopa poliitilises elus kristlikke väärtusi ja kuningate jumaliku õiguse põhimõtet – nagu selle poole pürgis keiser Aleksander I oma nõuandja Barbara Juliane von Krüdeneri mõjutusel. Umbes kolm kuud pärast Viini kongressi lõppakti tõotasid õigeusklik Venemaa monarh, katoliiklik Austria monarh ja protestandist Preisimaa monarh käituda põhimõtte "õiglus, armastus ja rahu" järgi nii sise- kui ka välisküsimustes, et "põlistada ilmalikke institutsioone ning seada korda nende ebatäiuslikkus".
Vaatamata sellele üllale sõnastusele keeldusid liitu astumast mitte ainult Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik (kuigi kuningas George IV kuulutas nõusolekut kui Hannoveri kuningas), vaid ka Paavstiriik ning islami usku Osmanite riik.
Ülesehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Tegelikult tegi Austria riigikantsler Klemens von Metternich Pühast Liidust kantsi demokraatia, revolutsiooni ja ilmalikkuse vastu. Kolme liitu kuulunud riigi monarhid ühendasid oma jõud, et vältida revolutsiooniliste mõjude (eriti Prantsusmaal toimunu) jõudmist nendesse riikidesse.
Liitu seostatakse tavaliselt hilisema nelja ja viie riigi liitudega, mis hõlmasid ka Suurbritanniat ja (aastast 1818) ka Prantsusmaad ning mille eesmärk oli hoida alal Viini kongressi tulemusena tekkinud Euroopa kontserdi rahu ja jõudude tasakaalu.
29. septembril 1815 kohtusid Venemaa keiser, Austria keiser Franz I ning Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III Aacheni kongressil Wellingtoni hertsogi Arthur Wellesley, Castlereagh' vikondi Robert Stewarti ning Richelieu' hertsogi Armand-Emmanuel de Vignerot du Plessis'ga, et nõuda rangeid meetmeid ülikoolides leiduvate "demagoogide" vastu, ning need nõudmised realiseerusid järgmise aastal Carlsbadis õigusi piiravate määrustena. 1820. aastal toimunud Troppau kongressil ja sellele järgnenud Laibachi kongressil püüdis Metternich saada oma liitlasi ühele nõule Mõlema Sitsiilia kuningriigi kuninga Ferdinando I vastase Carbonari mässu mahasurumiseks. Nelikliit kohtus viimast korda aastal 1822 Verona kongressil, et püüda võidelda Kreeka revolutsiooni vastu ja lahendada Prantsusmaa sissetung Hispaaniasse.
Viimased kohtumised paljastasid kasvava vastuseisu Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel ning seda eriti seoses Itaalia ühinemise, enesemääramisõiguse ja niinimetatud idaküsimusega. Tavaliselt arvestatakse, et keiser Aleksander I surm 1825. aastal tähistab ka Püha Liidu korraliku toimimise lõppu. Pärast 1830. aastal toimunud juulirevolutsiooni läks ka Prantsusmaa oma teed.
Alles jäi Venemaa, Austria ja Preisimaa tuumik kui Kesk- ja Ida-Euroopa blokk, mis kogunes taas selleks, et suruda maha 1848. aasta revolutsioonid. Austria ja Venemaa liit lagunes viimaks Krimmi sõjas: kuigi Venemaa oli aidanud maha suruda 1848. aasta revolutsiooni Ungaris, ei teinud Austria mitte midagi oma liitlase abistamiseks, kuulutas end neutraalseks ja koguni okupeeris pärast Venemaa taganemist 1854. aastal Doonau-äärseid piirkondi. Selle tulemusena jäi Austria isolatsiooni, riigi juhtiv roll Saksa riikide seas vähenes ning kõik see kulmineerus kaotusega 1866. aasta Austria-Preisi sõjas.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Holy Alliance. Catholic Encyclopedia.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ghervas, Stella (2008). Réinventer la tradition. Alexandre Stourdza et l'Europe de la Sainte-Alliance. Paris: Honoré Champion. ISBN 978-2-7453-1669-1.
- Jarrett, Mark (2013). The Congress of Vienna and its Legacy: War and Great Power Diplomacy after Napoleon. London: I. B. Tauris & Company, Ltd. ISBN 978-1780761169.