Põhjasõda Eesti alal

Põhjasõda Eesti alal
Osa Põhjasõjast
"Kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal". Nicolas de Feri kaart aastast 1700
Toimumisaeg	1700–1710
Toimumiskoht	Liivimaa, Eestimaa
Tulemus	Venemaa ja tema liitlaste võit. Sõja lõpetas Uusikaupunki rahu, 1721. aastal.
Osalised
Rootsi Moskva tsaaririik
Väejuhid või liidrid
Karl XII Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardie Otto Vellingk Carl Gustaf Rehnskiöld Wolmar Anton von Schlippenbach Adam Ludwig Lewenhaupt Eestimaa kindralkuberner Nils Stromberg Peeter I Anikita Repnin Adam van der Weyde kindralfeldmarssal Avtonom Golovin Boriss Šeremetjev vürst Ivan Trubetskoi Alekhsandri (Imerethi prints) kindralfeldmarssal Charles Eugène de Croy Ludwig Nicolaus von Allart
Uusikaupunki rahulepingu järgi sai Venemaa keisririik Rootsilt Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ja osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjala maakitsusest koos Käkisalmi ja Viiburiga.

Põhjasõda Eesti alal toimus 1700–1710 ning oli osa Läänemerel ülemvõimu pärast peetud Põhjasõjast (1700–1721), milles võitlesid Rootsi vastu Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa kuurvürstiriik, Rzeczpospolita ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisi kuningriik ja Hannoveri kuurvürstiriik.

Olukord enne sõda

Rootsi kuninga Karl XI valitsemisajal, 1680. aastal võttis Rootsi riigipäev vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile tagasivõtmiseks kogu riigis, mille tulemusena toimus mõisate reduktsioon, mis viidi läbi nii Rootsi riigis, kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides. Liivimaa rüütelkonna moodustatud komisjonis, mis kogus dokumentaalseid tõendeid, millega tõendada rüütelkonna privileege, et nende abil mõjustada Rootsi kuningat Karl XI loobuma mõisate reduktsioonist Liivimaal osales Johann Reinhold von Patkul. Peamiselt Patkuli mõjul asus Liivimaa rüütelkonna konvent 1692. aastal väga teravasse opositsiooni Rootsi kuninga läbiviidava reduktsiooni vastu ja 1692. aastal esitati Rootsi kuningale uuesti, kuid tunduvalt teravamas toonis: ta hoiatas kuningat, et kui mõisnikelt maad ära võetakse, ei saa nad Rootsi riiki enam piisavalt hästi teenida ja võivad viletsusse langemise vältimiseks minna koostööle vaenlastega. Seda pidas Karl XI aga riigireetmiseks, saatis Liivimaa maapäeva 1693. aastal laiali ja lasi Patkuli lähikondlased vangistada. Patkul ise põgenes 1692. aastal Kuramaale. Aastal 1699 astus Patkul Saksi kuurvürsti ja Poola kuninga August Tugeva teenistusse. Väidetavalt Liivimaa aadlike aitamise nimel asus ta Augustit innustama, loomaks Rootsi-vastast koalitsiooni Venemaa ja Taaniga, seega võib teda pidada üheks peamiseks Põhjasõja vallapäästjaks. Tema plaanide järgi pidi Rootsi valdused jagatama Taani, Poola ja Venemaa vahel, kusjuures Eesti- ja Liivimaa pidid minema Augustile, kes oleks vähemalt Liivimaast moodustanud endale päriliku võimuga Kuramaa-laadse hertsogkonna, kus aadlikel oleks ülimalt laiad privileegid. Liivimaa rüütelkonna esindajana allkirjastas J.R. von Patkul Poola kuninga August II Tugevaga 1699. aastal lepingu, mille kohaselt Liivimaa läks Rzeczpospolita võimu alla, säilitades oma kohaliku omavalitsuse (aadelkonna Liivimaa maapäev), seadused, ametiasutused ja õiguse omada oma sõjajõude. Johann Reinhold von Patkul allkirjastas Poola kuninga August Tugeva esindajaga sõjalise lepingu Venemaa tsaari Peeter I-ga 1699. aastal Venemaal Moskva-lähedases Preobraženskis, mille tulemusena moodustus Põhjaliiga/Põhjaliit, kuhu kuulusid rootsivastased Venemaa tsaaririik – tsaari Peeter I, Taani kuningriik – Frederik IV ning personaalunioonis olevad Saksimaa kuurvürstiriik ja Rzeczpospolita (Poola) – Poola kuninga August Tugeva juhtimisel.

Sõja algus

Sõda algas Liivimaal 22. veebruaril (Juliuse kalendri järgi 12. veebruaril) 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede, ootamatu ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale (Riia piiramine (1700)) kindralleitnant krahv Jakob Heinrich von Flemmingi ja kindralmajor Johann Reinhold von Patkuli juhtimisel. Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Schleswig-Holsteini hertsogiriiki. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Schleswig-Holsteini sisse, vallutades selle osa Schleswigi hertsogkonna. Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil, hõivas sealsed maa-alad ning augustis asus Kopenhaagenit piirama. Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, mille kohaselt taastati status quo (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist.

Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

31. (20.) augustil, kohe pärast seda, kui Peeter I sai teate Konstantinoopoli rahulepingu sõlmimisest Osmani impeeriumiga Vene-Türgi sõjas, kuulutas Venemaa Rootsile sõja. Septembri keskpaigas 1700 jõudis Vene tsaaririigi eelvägi Novgorodist, läbi Ingeri, vallutadel teel Jama ja Koporje, tugevalt kindlustatud Narva alla.

Narva piiramine

 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1700)

1700. aasta septembris tungisid vene rüüstesalgad Alutagusesse. 4. oktoobril 1700 alustasid Vene tsaaririigi väed Narva kindluse piiramist. 29. oktoobriks lõpetasid Vene väed vägede koondamise ja ettevalmistavad piiramistööd ning alustasid Narva kindluse tulistamist suurtükkidest. 4. novembrist 14. novembrini 1700 pommitasid Vene väed oma suurtükkidest edutult kindlust. Peeter I moodustas oma peakorteri Narva jões asuval Kamberholmi saarel. Varem tugevdatud Rootsi garnison Narvas, mida juhtis kindralmajor Henning Rudolf Horn, koosnes 3000 jalaväelasest, 200 ratsaväelasest ja 400 relvastatud tsiviilisikust. Karl XII saabus Rootsi vägede eesotsas Liivimaale 6./16. oktoobril Pärnus. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva, algselt oli Karl XII plaan suunduda appi piiratavale Riiale. Pärast Saksimaa kuurvürsti liitlase Taani alistamist ja Taani väljumist Rootsi-vastasest koalitsioonist lõpetas kuurvürst August II Riia piiramise ning Riiale ohu lõppemise järel suundus Karl XII appi piiratavale Narvale.

Narva kindluse piiramise ajal toimusid Alutagusesse ja Virumaale tunginud Vene vägede rüüsteretked – Vaivara, Lüganuse, Jõhvi ja Viru-Nigula kihelkondades. Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardie andis korralduse organiseerida kaitsesalku piirkonna "mõisnikest, vaimulikest, linnakodanikest ja ametnikest ja nendest, kes maal elavad, mis seisusest ja ametist tahes, enda käsu all olevate talunikkude ja sulastega, võimalust mööda end sõdimiseks varustaks, jõgede ja kitsasteede äärde asuks ning vaenlast kinni peaks, kuni kuningas appi tuleb". Rakvere linnast, Jakobi, Simuna, Kadrina ja Haljala kihelkondadest elanikud Viru-Jaagupi pastori Christian Kelchi ja mõisnik Tiesenhauseni juhtimisel asusid Sämi jõe kitsasteele ning Narva abiks saadetud oberst Zacharias Aminoff (1651–1710) (400 sõjalasega) ja Ruhjast, Rootsi sõjalaagrist saabunud oberst Liwen (200 sõjalasega, Eestimaa aadlilipkonnast) asusid Purtse jõele. Rootsi kuningaväe jaoks koguti Rakverre suur moonavaru.

Moskva tsaari Peeter I jõudmisel Narva alla, alustasid Vene väed (tatarlased), Boriss Šeremetjevi juhtimisel uut rüüsteretke Rakvere peale. 30 km enne Narvat toimus Pühajõe juures esimene kokkupõrge Rootsi ja Vene vägede eelsalkade vahel. Purtse jõe ületanud Vene väed sundisid Rootsi väed alguses jõe joonelt taganema, kes taganesid Sämi jõele. Vene väed põletasid ja rüüstasid Uhtna, Pada ja Samma ja mitu muud mõisat maha ning röövis hobuseid ja muid loomi. 21. oktoobril ületasid nad Sämi jõe ja rüüstasid Kohala mõisa. Rootsi väed taganesid seejärel Sõmerusse, et kaitsta Rakvere moonavarusi.

26. oktoobril jõudsid Rakvere alla, Ruhjast ooberst vabahärra Otto von Rehbinderi väesalk ning vene rüüstesalgad taganesid uuesti, Aa mõisa ja seejärel Narva. Ontika juures lõi ooberst Liveni salk mahajäänud vene eelsalka tappes neist 80 ja vangistades mitukümmend.

Pühajõe lahing

 Pikemalt artiklis Pühajõe lahing, Stephan Raabe

Rootsist Pärnu saabunud ja varem Ruhja piirkonnas asunud ning lõunas Poola vägede tõkestamiseks koondunud Rootsi väed koondati Rakvere piirkonda, kus nad majutati ümberkaudsetesse küladesse ja määrati ka nende varustamise eest vastutavad mõisad. 13. novembril liikusid Rootsi eelväed Aa mõisa, kust vene salgad taganesid nende lähenemisel ning jõudsid seejärel Pühajõeni. Tee kulges sellel ajal kohast, kus kõrged jõekaldad kitsastee moodustasid, mis sõjaliseks kaitseks oli väga soodne kaitsjaile. Kitsastee kaitseks oli Vene vägedest eraldatud B. Šermetjevi juhtimisel 6000 kaitsjat. Rootsi vägi aga suundus aga mitte mööda teed, mis viis Aa mõisast Jõhvile vaid mööda teed, mis kulges Aa mõisast Reite kõrtsi lähedalt ranna äärest Toila peale. Tänapäevaks on tee Ontika ja Valaste vahel osaliselt sisse langenud ja rannaga ühes merest kaugemale nihkunud. Tee viis Pühajõe kiriku ja surnuaja juures üle jõe ning jõudis Voka koolimaja juures tagasi suurele teele.

Rootsi väed jõudsid Pühajõele 17. novembri õhtul kella 5 paiku ning põrkasid seal kokku umbes 800 vene ratsaväelasega, kes seal piirkonnas rüüstasid ja moona varusid. Rootsi väed asusid kohe lahingusse ning avasid ka tule 10 kahurist, mille tulemusena Vene väed põgenesid ja jätsid maha ka kaitsepositsioonid teel.

18. novembril jõudsid Rootsi eelväed Sillamäele ja 19. novembril Laagna mõisa. Vene väed taganesid nende eest ilma võitlusteta Narva suunas.

Narva lahing

Narva lahing, Alexander von Kotzebue maal 19. sajandist

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1700)

19. novembril 1700 jõudsid Rootsi väed Narva. Rootsi ja Vene vägede lahing leidis aset 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700. Vene väge ründas 10 500-meheline Rootsi vägi (lahingus osales kokku 24 000 meest). Rootslaste rünnak oli venelastele ootamatu, sest Vene väed olid sõdurite arvu poolest rootslastest kaugelt üle. Rootslastel õnnestus märkamatult läheneda Vene positsioonidele ja vallutada kindlustused koos suurtükkidega. Vene vägedes algas paanika ja vastuhakk välismaiste palgatud ohvitseride vastu. Veerand tunni pärast valitses Vene vägede leeris kohutav kaos. Enamik polke oli laiali jooksnud. Kogu Vene armee oli segaduses ja paanikas. Õhtupimedas või isegi järgmisel päeval kapituleerusid viimased Vene vägede vastupanukolded.

Narva alt taganesid lüüasaanud Vene väed Novgorodi, jättes maha Ingeris asuvad Jama ja Koporje kindlused.

Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusse talvekorterisse. Kuningas ise talvitus endises Laiuse ordulinnuses. Talve jooksul suurenes rootslaste väliarmee 18 tuhande meheni.

Sõjategevuse kandumine Liivimaale

Spilve lahing, Johann Christoph Brotze kogu

Suvel 1701 liikusid Rootsi väed lõunasse, Riia suunas, mida jällegi piirasid August II Tugeva väed. 19. (8). juulil (Rootsi kalendri järgi 9. juulil) 1701 olid Saksi (20 000 meest) ja Rootsi sõjaväed Riia all Daugava ääres Spilve lahingus vastamisi. Saksi vägede ülemjuhataja krahv Adam Heinrich von Steinau laskis end kõrvalejuhtimismanöövrist ära petta ja killustas oma väeosad. Nii õnnestus Rootsi jalaväel jõgi ületada ja sillapea moodustada. Saksi armee kaotas, kuid kogus ennast ja taganes korrapäraselt.

Karl hõivas oma vägedega Miitavi (praegu Jelgava), Poola vasalliriigi Kuramaa hertsogiriigi pealinna ning vallutasid seejärel oktoobris kogu Kuramaa. Jaanuaris 1702 liikusid Rootsi väe kaugemale lõunasse Leetu. 23. märtsil 1702 lahkus Karl XII Leedust talvekorterist ja marssis sisse Päris-Poolasse.

Võru- ja Tartumaa

1701. aasta rüüsteretked Eesti- ja Liivimaale

Pärast kaotust Narva all hoidsid Vene väed kaitseliini Volhovi jõe liinil ja toimusid vaid mõlemapoolsed väikesed sõjaretked vastase territooriumile. Liivimaale jäid kaitseks vaid Wolmar Anton von Schlippenbachi 8000-meheline välivägi Tartu piirkonnas ning Abraham Cronhjorti 7000-meheline välivägi, Ingerimaal ja Karjalas. Kasutades ära Karl XII ja Rootsi peaväe seotust Poolas, kus püüti August II troonilt tõugata, ründasid Vene väed Eesti- ja Liivimaad. Aastatel 1701–1703 toimunud Vene vägede rüüstetegevus tabas praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega Lõuna-Eestit peaaegu täies ulatuses. Karli selja taga lõi Venemaa sõjavägi kaks korda väikest Rootsi väge, mis Läänemereprovintside kaitseks oli maha jäänud. Alates 1702. aastast kontrollis Venemaa Eesti- ja Liivimaad, välja arvatud Rootsi kindlusi.

Räpina, Kasaritsa ja Rõuge

Rootsi välivägede lahkumisel Liivimaale tungisid vene rüüstesalgad 1701. aastal Lõuna-Eestisse, septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Aluliina piirkonda. 3. septembril tungisid Lõuna-Eestisse 3 Vene väesalka: B. Šeremetjevi poja, kindralmajor Mihhail Šeremetjevi ca 11 000-meheline salk, millest enamuse moodustasid kasakad, tatarlased ja kalmõkid; polkovnik Savva Aigustovi salk ca 5000 ja stolnik Jakov Rimski-Korsakovi salk 3700. Rünnatavat ja rüüstatavat piirkonda kaitsesid rootslaste väesalgad (ca 3000).

Krahv, kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjev

M. Šeremetjevi salk ründas 5. septembril 1701 major Andreas Ludwig von Roseni juhitud Rootsi vägede (umbes 600 meest) positsiooni Räpina juures, kuid need suutsid kaitsta kindlustatud positsioone ega lasknud Vene ratsaväel Võhandu jõge ületada. Ratsaväe tiibhaardemanöövri järel, Räpinast edela pool ründasid Vene väed A. von Roseni salka tagalast ning purustasid selle, tappes v Roseni ja ca 400 kaitsjat. 80 kaitsjat võeti vangi, sõjasaagiks saadi 3 lippu ja 2 kahurit.

S. Aigustovi salk ründas aga Rootsi vägesid Uue-Kastre mõisa juures, kus asus kaitsel väesalk (ca 160) parun B. Rehbinderi juhtimisel. Rünnaku alguses suutis Rehbinder saata teatise Kirumpääl põhijõududega asuvale Wolmar Anton von Schlippenbachile. Kuni abivägede kohalejõudmiseni pidas Rehbinderi salk vastu venelaste rünnakule ja abivägede saabumisega aeti S. Aigustovi salk piiri taha.

J. Rimski-Korsakovi salk tungis aga Rõuge mõisas asuvatele Rootsi vägede kaitsesse, Rootsi väesalka juhtis major von Nolcken ja rittmeister Brusin, kellega oli väesalk (ca 250). Vaatamata ootamatule rünnakule suutsid Rootsi väed kaitsta end edukalt kui A. Schlippenbachi saadetud abivägede saabumiseni, kellega koos aeti Vene väesalk samuti tagasi üle piiri. (ru)

1701. aasta 2. oktoobril (13 ukj) ? kuulutati Venemaal välja uus suurpealetung Liivimaale. Koondati 18 000-meheline väekorpus 26 kahuriga ning 26. detsembril (6. jaanuaril 1702 ukj) vallutasid Vene väed Võõpsu ja 28. detsembril purustati Rootsi vägede eelsalk.

1702. aasta

Erastvere lahing

 Pikemalt artiklis Erastvere lahing

9. jaanuaril 1702 (vana kalendri järgi 29. detsembril 1701) peeti Magari küla juures Erastvere lähedal Erastvere lahing. Lahingu tulemusel sundis Venemaa vägede korpus Boriss Šeremetjevi juhatusel taanduma Wolmar Anton von Schlippenbachi Rootsi väliväe. Rootslased kaotasid lahingus ligi 2000 meest. Erastvere lahing oli Vene vägede esimene suurem võit Põhjasõjas. Lahingu võidu eest ülendati B. Šeremetjev kindralfeldmarssaliks ja autasustati Andrei Esmakutsutu ordeniga.

Hummuli lahing

 Pikemalt artiklis Hummuli lahing

1702. aasta suvel tegid Vene väed uue rüüsteretke Liivimaale, 23. juulil (12. vkj) 1702 asus B. Šeremetjevi 17 500-meheline korpus teele Pihkvast ja vallutas Vastseliina kindluse, kuhu jäeti maha varustusevoor, ja suundus Kerepäälsele. A. W. von Schlippenbach asus sel ajal oma 9000-mehelise väe ja 16 kahuriga Sangaste mõisa juures, Vene vägede lähenedes taganes aga üle Emajõe ja lõhkus jõesillad. Ületades Väikse Emajõe, suundusid Vene väed Valgamaale ja 18. juulil/(29. vkj) 1702 toimus Hummuli mõisa lähedal venelaste võiduga lõppenud välilahing, milles venelaste poolel osales 10 000-meheline vägi Boriss Šeremetjevi juhtimisel ja rootslaste poolel 7000-meheline välikorpus Wolmar Anton von Schlippenbachi juhtimisel. Kahel päeval toimunud lahingutes ei suutnud rootslased Vene väge lüüa ja venelaste vasturünnakul said hävitavalt lüüa, mille tulemusena rootslased põgenesid Pärnu.

Seejärel rüüstasid Vene väed Pärnumaal, Tartumaal, Mõniste ja Cesise piirkonnas:

„Põletati maani maha kõik kirikud, enam kui 100 mõisa ja 1000 küla. Inimeste kallal tarvitasid nad igasugu vägivalda – nad tapsid ilma vahet tegemata mehi, naisi ja lapsi või viisid nad vangis minema. Suurimaks õnnetuseks laadisid tatarlased mitusada last vankritele ja viisid nad kaasa, et neid orjadeks müüa.“

Sõjategevus Läti alal

Lõuna-Eestist suundusid Vene väed Põhja-Lätimaale, kus vallutasid Valmiera ja 25. augustil Aluksne, misjärel B. Šeremetjev suundus Ingerimaale, Nöteborgi kindluse piiramisele.

Sõjategevus Ingeris

Kaotuse järel Narva all, taganesid Vene väed Novgorodi ning jätsid maha Jama ja Koporje kindlused. Venemaa sõjaline tegevus aktiivistus 1702. aastal, mis toimus Vene vägede kallaletung Rootsi laevastikule Peipsil. 1702. aasta septembris hakkasid Vene väed Nöteborgi piirama ja tormijooksuga Nöteborgi kindlus vallutati. 1703. aasta kevadel vallutasid Vene väed Boriss Šeremetjevi juhtimisel Neeva alamjooksul Nyenskansi kindluse. Neeva jõe suudmes Nyeni linna kohale asutas Peeter I 1703. aastal Peterburi linna.

1703. aasta

1703. aastal toimus Boriss Šeremetjevi rüüsteretk, millest jäid enam-vähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, vangistati palju talupoegi, eriti arvukalt lapsi, ja saadeti nad Ukrainasse.

1703. aasta suvel koondas W. A. von Schlippenbach väed Lääne-Virumaale, Kolga metsa. Vene väed tegid üksikuid rüüsteretki Alutagusesse, Vasknarva piirkonda. Augusti lõpul asetusid Rootsi väed Sõmeru piirkonda, kuid jätsid piiräärsed alad idapoolsed alad Vene vägede meelevalda, kes seal vabalt said rüüstata. Augusti lõpus tulid Vene väed suurel hulgal üle parvsilla Narva jõe, Jaama juures ning lõid Jõuga küla lähedal tugipunkti. Tugipunktist lähtusid Vene vägede edasised rüüsteretked: mööda Peipsi järve äärt Avinurmeni ja valgusid ka Vaivara, Jõhvi ja Lüganuse kihelkondadesse.

5. septembril liikusid Vene väed Viru-Nigula kihelkonda, Rootsi väed aga taganesid Sõmerult Rakverre ja seejärel Tallinna. 5. septembril ületasid Vene väed Kunda jõe ja eelväed tungisid Rakverre, kus viimased Rootsi väed süütasid linnas asunud moonalaod ja taganesid lahinguta. Rakverre jäänud linnaelanikud tapeti ja Rakvere linn põletati Vene vägede poolt. Vene väed lõid uue tugipunkti Rakvere juurde, kust suundusid rüüstesalgad (kalmõkid jt) ümberkaudsetele aladele: Haljala kihelkonda, Kadrina, Rakvere, Jakobi ja Simuna kihelkonda, mis järgmise kahe päeva jooksul rüüstati.

Virumaa järel tungisid vene rüüstesalgad Järvamaale, siis Tartumaale, kust Alūksnesse (Marienburgi) ning seejärel pöörduti tagasi Venemaale. Eri hinnangutel oli rüüstesalkade suurus 5000–7000 meest, kuid Rootsi vägede paanilise taganemise tõttu ei osutatud neile vastupanu ja võimaldati rüüstata Viru-, Järva- ja Tartumaa. Vallutamata jäi ainult Narva kindlus. Hummuli lähingu kaotuse järel vältisid Rootsi väed välilahinguid, piirdusid kindlustatud punktide kaitsmisega ning jätsid maapiirkonnad kaitseta ja Vene rüüstevägede meelevalda. Tegevusvabadust maapiirkondades kasutasid Vene rüüsteväed, et laastata 1702. aasta sügisel Liivimaad ja 1703. aastal Eestimaad, eesmärgiga hävitada linnade ja kindluste võimalikke toidutagavarasi. Senine vägede ülemjuhataja A. W. von Schlippenbach asendati kindral Adam Ludwig Lewenhauptiga, Schlippenbach määrati Eestimaa asekuberneriks.

Krahv Adam Ludwig Lewenhaupt

1704. aasta

Aastavahetusel 1703/04 toimusid Vene vägede rüüsteretked Narva ümbruskonda. Uusaastaööl tungisid Vene väed Joala juures üle jõe ja tungisid Narva alevikku, kus tapsid rootslaste vahisalga ja rüüstasid alevikku. Kindlusest avatud tuli ei tekitanud Vene vägedele kahju, kui hommikuks Vene väesalgad lahkusid.

1704. aasta alguses tegid Vene väed ka rüüsteretke Tartumaale:

„1704. aasta jaanuaris tungisid moskoviidid piki Peipsi järve Torma, süütasid külad põlema ja võtsid kaasa palju inimesi alasti ja näljastena. Kes tugeva külma käes hukkusid või enam edasi minna ei suutnud, need uputati Peipsi järvel jää alla.“

Johann Christoph Brotze gravüür, Narva piiramine 1704. aastal

Narva piiramine

 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1704)

Narva piiramist alustasid maikuus Narva jõe suudmealale saabunud 7500-meheline väesalk Pjotr Apraksini juhtimisel. Narvat kaitsva Rootsi väe komandant oli Henning Rudolf Horn. Juuni alguses saabus kohale Vene peavägi koos Peeter I-ga, kuid Narva pidas piiramisele ja pommitamisele vastu. Piiramise ajal lahkus Narva alt vene tsaar Peeter I Tartu piiramisele ja vallutamisele.

Kastre jõelahing

 Pikemalt artiklis Kastre lahing

14. mail (3. vkj/4. rkj) 1704 jõudsid Vene väikelaevad 9000 mehe ja 18 suurtükiga pärast jääminekut Emajõel Uus-Kastre linnuse lähedale. Sama päeva hommikul alustas Rootsi Peipsi flotilli laevastik kapten Carl Gustav Löscherni juhtimisel 14 laevaga liikumist Tartust Peipsi järve suunas. Venelased said rootslaste tulekust teada ja kindlustasid end Kastre juures jõekitsusel. Allavoolu liikuv Rootsi laevastik sattus lõksu ja kaotas kolm tundi kestnud lahingu. Laevastiku juhataja Löschern käskis lipulaeva "Caroluse" koos enda ja kogu meeskonnaga õhku lasta. Venelased said saagiks 12 laeva koos 86 suurtüki ja rikkaliku sõjavarustusega.

Tartu piiramine

 Pikemalt artiklis Tartu piiramine (1704)

9. juunil/10. rkj) piirati Tartu linn täielikult sisse, 14. juunil (vkj)/15. rkj) hakkas linna regulaarne pommitamine. 3. juulil (vkj)/4. rkj) saabus piiramisele Narva piiramiselt Vene tsaar Peeter I. Tiheda pommitamise tulemusena 7.–13. juulil langes Tartu linnamüür Vene ja Jakobi värava vahel kohati kokku. 13. juuli õhtul algas venelaste tormijooks, äge võitlus värava ümbruses kestis kella üheksani hommikul. Et vältida venelaste vägivalda linnakodanike vastu linna langemisel, otsustas Skytte kapituleeruda ja 24. juulil (14. juulil vkj/15. rkj), kuuenädalase piiramise järel alistus Tartu vene piiramisväele.

Narva vallutamine

Jaanilinna kindlus alistus 28. augustil, Narva vallutati alles vallutati 30. augustil (9. augustil vkj/10. rkj)), tormijooksu juhtis Peeter I ise, Narva vallutamisele järgnes linna rüüstamine moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.

„Ka surnud, olgu kõrgest või madalast soost, kisti välja haudadest ja visati jõkke. Kurb ja kole vaatepilt oli, kuidas haiged, kes majades, kindlusvallidel ja mujal lamasid, hunnikusse vankritele laoti ja Narva joast alla kallati, kus nad kaebliku kisaga hukkusid. Sellele õnnetusele oli võrdne asjaolu, et Narva elanikelt kõik lapsed 6–14. a. vanuses ära võeti, et neid Moskooviasse orjadeks viia. “

 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1704)

Narva vallutamise järel 30. augustil (19. augustil vkj) sõlmis Venemaa Rzeczpospolitaga Narvas liidulepingu (Działyński ja Golovini pakt), millega viimane astus ametlikult Rootsi vastu sõtta.

Venelaste rüüsteretki juhtinud Boriss Šeremetjev kirjutas koju:

„Ei ole enam midagi ära rikkuda. Terve maa on kõrb. Paljalt Riia, Pärnu, ja Tallinna linn seisavad veel. Naroovast kuni Väina jõeni ei haugu koer ega kire kukk.“

1705

Rootsi sõduri vormiriietus Pärnus ja kahurikuulid

Narva ja Tartu vallutamise järel tabas lisaks sõjakahjudele Eesti- ja Liivimaad ka 1705. ja 1708. aastal viljaikaldus. Sõjakäikude käigus paljaksriisutud Virumaale Vene väge ei jäetud ning vägi asetses Narvas, väike välivägede salk paiknes Vaivara juures, kus nad sooritasid röövretki, ja kuna mujalt maalt midagi võtta ei olnud:

„tungisid nad üle Kunda jõe ja viisid ära loomi ja vilja ning muud mida kätte said; ka inimesi surmasid nad, röövisid neilt palju väikeiseid lapsi ja müüsid neid Venemaale orjaks, millega vaestele vanematele parandamatuid haavu lõid.“

1705. aastal tegid Vene väed Narvast röövretke Rakverele ja seejärel Simuna kihelkonda Paasveresse, kus palju hobuseid ja loomi riisususid.

Sõjategevusele mandril lisandus sõjategevus Soome lahel, kus Rootsi laevastiku ja Venemaa Balti laevastiku vahel toimus Suursaare juures 20. augustil 1705. aastal merelahing, milles Cornelius Ankarstierna juhitud sõjalaev Reval võitis lahingus 7 Vene galeerilaeva.

1706

1706. aasta jaanipäeval tegid Vene väed jälle röövretke üle Kunda jõe ning riisusid Jakobi, Rakvere ja Haljala kihelkonnas, kellele osutasid vastupanu Eestimaa aadlilipkond ja kohalikud talupojad.

1706. aastal nimetati Eestimaa kindralkuberneriks Axel Julius De la Gardie surma järel kindralkuberneriks saanud Adam Ludwig Lewenhaupti asemel Nils Stromberg, kes nimetati ka Eestimaa vägede kõrgemaks väejuhiks.

Sõjategevus Saksimaal

27. augustil 1706 marssis Rootsi armee Saksimaale, Saksimaa kuurvürstiriik vallutati. Saksimaa sõjavägi taandus Austriasse, kus see interneeriti. Saksimaa sõjaväe juures olnud Vene jalaväepolgud aga taganesid läbi Brandenburgi Poolasse. Augusti läbirääkijad allkirjastasid 24. septembril (14. septembril) 1706 Altranstädti rahulepingu, loobudes Poola troonist. Saksimaa salanõukogu andis Altranstädti separaatrahu kohaselt Johann Reinhold von Patkuli üle rootslastele, kes Rootsi sõjaväekohtu poolt riigireetmise eest hukati.

1707

Karl XII, 1707. aastal. Johan David Swartz

1707. aastal toimus Vene ratsaväe suurem rüüsteretk Põhja-Tartumaale, Põltsamaa, Puka, Sangaste ja Karula suunas. Põletati uuesti maha Valga.

1707. aasta mihklipäeval tegid Vene väed jällegi retke Virumaale, kellele uus kindralkuberner Strömberg kogudes kokku väe Tallinnast vastu hakkas. Vene väed, kes olid teinud endale leeri Rakvere alla, taganesid Rootsi vägede lähenedes ning Rootsi väed jälitasid neid kuni Kunda jõeni, kuid Narva kindlusse varjunud Vene vägesid nad ei rünnanud. Pärast Strömberi aktiivset kaitset jäigi Kunda jõgi mitmeks aastaks piirijooneks Rootsi ja Vene vägedele, Vene vägede kontrolli alla jäid Alutaguse ja idapoolne Virumaa, mida nad kontrollisid Narva kindlusest.

1708

1708. aastal toimus Vene vägede uus suur rüüsteretk Liivimaale, milles Valgamaad laastati metsikult. Talud ja mõisad põletati, vili põldudel tallati ja niideti maha.

Tartu laastamine

Rzeczpospolita ja Venemaa vahel sõlmitud Birža lepinguga pidid Baltimaad võidu korral Rootsi üle minema Rzeczpospolitale. Seetõttu käskis Peeter I 1708. aasta suvel hävitada Tartu linna, mis 1704. aastal oli kapituleerunud Vene vägedele. 1708. aastal küüditati Narva ja Tartu kodanikkond Venemaale sundasumisele. Paljud surid, osa pääses tagasi viis aastat hiljem. Tartus hävitati suur osa linnast: losse, kirikuid ja müüre lasti õhku. Nendest sündmustest jutustab eestikeelne Käsu Hansu nutulaul, mis algab sõnadega: "Oh! Ma waene Tardo Liin…". Jäid rüüstatud kujul ainult üksikud ehitised.

Vinni lahing

1708. aasta sügisel tegid Rootsi väed pealetungikatse Narva suunal, milles osales Eestimaa aadlilipkond ja ooberst Liveni rügement. Pealetung oli ajastatud samaaegselt Karjalast Ingerisse tungivate Rootsi vägedega. Liveni väesalk kogunes Jakobi kihelkonda, Eestimaa aadlilipkond ületas Purtse jõe, kuid neid ründas 9. augustil Vene vägi. 16. augustil tungis üle Kunda jõe 3000 ratsanikku, koos jalaväe ja suurtükkidega ning ründas Vinni ja Pajusti vahel paiknenud Rootsi väge. Kolm tundi kestnud lahingu võitsid Vene väed, rootsi ratsaväelased põgenesid, jalaväe juhid ooberst Schlippenbach ja kapten Wrangel langesid vangi.

 Pikemalt artiklis Vinni lahing

Lahingu järel rüüstasid Vene väed jälle Jakobi, Rakvere, Haljala, Kadrina, Väike-Maarja ja Simuna kihelkondade külasi, misjärel Vene väed taandusid Narva.

Sõjategevus Ukrainas

1708. aastal suundus Karl XII oma väega Smolenski suunas, kuid pöördus seejärel lõunasse, Ukrainasse, lootes venelaste vastu võitlusse asunud Ukraina hetmanilt Ivan Mazepalt sõjalist toetust. Baltimailt Karl XII vägedega ühinema rutanud Adam Ludwig Lewenhaupti juhitud Rootsi korpus sai 9. oktoobril (28. septembril, Rootsi kalendri järgi 29. oktoobril) Lesnaja lahingus lüüa. 1709. aasta mai lõpuks jõudsid Poltava lähistele Vene armee peajõud (42 000 meest) Peeter I juhtimisel. Rootslased tungisid Poltava lahingus Carl Gustav Rehnskiöldi juhatusel esimesena venelastele peale, kuid Vene väed purustasid nad.

Lahingutegevus Põhjasõjas Läänemere piirkonnas, aastatel 1709–1721

1710

 Pikemalt artiklis 1710. aasta katkuepideemia

Pärnu piiramine

 Pikemalt artiklis Pärnu piiramine (1710)

22. juulil 1710 saabus Pärnu linna alla kindralleitnant Rudolph Felix Bauer, koos kuue tragunipolguga. Pärnu linnas, kus oli juba varem puhkenud katk, mis hävitas enamiku linna elanikkonnast oli linna garninson vähenenud 1000 mehelt 120-le. Pärnu garnison andis alla 12. augustil 1710.

Tallinn 1650. aastal, Adam Olearius

Tallinna piiramine

 Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1710)

Tallinna piiramine algas linna ümberpiiramisega Vene vägede poolt 15. augustil 1710 ning lõppes Tallinna Rootsi garnisoni, Tallinna linna ja Eestimaa rüütelkonna poolt linna loovutamisega 29. septembril 1710, Harku mõisas sõlmitud alistumisleppega.

Sõjategevus Soome lahel

1713. aastal 22. juulil toimus Carl Raabi juhitud Rootsi laevastiku ja admiral Cornelius Cruysi juhitud Vene Balti mere laevastiku vahel lahing Suursaare (Hogland) juures.

 Pikemalt artiklis Suursaare lahing (1713)

Eestlased Põhjasõjas

Juba sõja algul algas meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. aastal hakati kuninga käsul moodustama maakaitseväe üksusi. Plaani konkretiseeriti, kui Karl XII 1701. aastal talvel Laiusel viibis ja kuningas andis korraldused nekrutite võtuks talurahva hulgast. Sel viisil loodi Eestimaal neli jalaväerügementi. Liivimaal moodustati 12 jalaväepataljoni. Ajalookirjanduses on neid väeosi nimetatud ekslikult ka maamiilitsaks. Tegelikult oli tegu tüüpilise konskriptsiooniga (rootsi k. utskrivning, vanas eesti keeles wälla-kirjotus) Rootsi-aegses eesti keeles nimetati neid väeosi maaväeks. Väeosade ülesehitus oli samasugune, nagu teistelgi Rootsi väeosadel. Väeosi täiendati kevaditi, kui teenistusse võeti uusi mehi. Palga maksmiseks ja mundri muretsemiseks jagati väekohuslased talud rühmadeks ehk roodudeks. Aastapalga suuruseks oli Liivimaal aastal 1704 8 riigitaalrit. Hiljem, kui maa oli rüüstatud, hakkas sõdureid varustama riik. Aastal 1706 moodustati mitmest rügemendist Tallinna garnisonipataljon. See väeosa pidi kuninga korraldusel jääma Tallinnasse alaliselt, seega ka siis, kui sõda oleks Rootsile edukalt lõppenud.

Eestlastest väeosad võtsid lahingutegevusest osa mitmel rindel – 1702 Vasknarvas, mitmetes võitlustes Lõuna-Eestis, Tartu laevastikus ja eriti paistsid nad silma Tartu kaitsmisel 1704. Saaremaa maapataljon saadeti koos kindral A. L. Lewenhaupti korpusega Karl XII peavägede juurde Venemaal ning osales ka lahingus Lesnaja all 1708 ja kuulsas Poltaava lahingus 1709.

Pärast Põhjasõja algust 1701. aastal alustati uute väeosade loomist. Vägesid loodi kahel põhimõttel – kas värbamise teel vabatahtlikkuse alusel või talupoegade nekrutiandmise kohustuse alusel. Eestimaal moodustati nekrutiandmise kohusluse alusel neli jalaväerügementi, Liivimaal kaksteist jalaväepataljoni.

• Narva garnisonirügement (1400 meest, ülem ooberst Henning Rudolf Horn). Rügement moodustati Skånes 1658. aastal ning toodi Ingerimaale, kus ta moodustas Kexholmi ja Narva garnisonid, üksust täiendati Eesti- ja ingerimaalt pärit sõjameestega. Üksuse peaosad kapituleerusid Narvas 1704, Kexholmis asunud liitusid Rootsi jõududega Soomes;
• Eesti jalaväerügement (u 1000 meest, ülem ooberstleitnant Adam Carl de la Gardie). Rügemendi moodustas Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardie 1700. aastal Tallinnas, tuumikuks oli Narva garnisonirügemendi Freiburgi kompanii. Üks pataljon tegutses kindralmajor vabahärra Abraham Cronhjorti armee raames Ingeris, teine allus kindral Wolmar Anton von Schlippenbachile ning kandis raskeid kaotusi Hummuli lahingus. Üksus reformeeriti 1702. aastal, temaga liideti major Andreas Zöge von Manteuffeli pataljon. Osa üksusest kapituleerus Narvas 1704, teine osa liideti kindral Adam Ludwig Lewenhaupti armeega 1707. aastal. Rügement kandis raskeid kaotusi Lesnaja lahingus, rivikõlblikud liitusid Västerbotteni rügemendiga ning üksus lakkas olemast pärast Poltava lahingut;
• Järva jalaväerügement 500 meest, ülem ooberst vabahärra Otto von Rehbinder. Rügement moodustati 1701. aastal talupoegade nekrutikohusluse alusel, kuulus Eestimaa väliväkke ooberst W.H. Hastferi juhatusel, 1703–1704 Tallinna garnisonis. Enamus rügemendi koosseisust läks kaduma lahingus Narva all 1704, ülejäänud liideti major Carl Johan von Hüene Tallinna Linnamajori pataljoniga (mis asutati 1706. aastal, koosseisus 454 meest, põhiülesandeks fortifikatsioonitööd, pataljoni koosseisus oli palju linna käsitöölisi ning üksust kasutati linna kindlustustöödel;
• Viru jalaväerügement 600–700 meest, ülem ooberstleitnantWilhelm Heinrich von Hastfehr. Rügement moodustati 1701. aastal, üksus liideti 1704 Järva rügemendiga;kuulus 1701–1702 Eestimaa väliväkke.
• Läänemaa jalaväerügement (800 meest, ülem – ooberst Herman von Fersen. Rügement moodustati 1701. aastal ning kapituleerus osaliselt lahingus Narva all 1704, osa aga liitus von Hüene pataljoniga.
• Harju jalaväerügement (1000 meest, ülem ooberst vabahärra Bogislaus von der Pahlen. Rügement moodustati aastatel 1701–1702, selle tuumikuks olid 1700. aastal loodud maakaitseüksused, rügement kuulus 1701–1703 Tartu, seejärel Tallinna garnisoni ja kapituleerus seal 1710. aastal;
• Eestimaa jalaväerügement (1000 meest, ülem algselt ooberst, hiljem aga kindralmajoriks edutatud Berend Johann von Mellin. Rügement moodustati 1702. aastal Tallinna garnisoni üksusena ja kapituleerus Tallinnas 1710. aastal;
• Liivimaa jalaväerügement (1400 meest, ülemad major Erik von Pistohlkors ja ooberst Carl Gustaf Skytte. Rügemendi koosseisu kuulunud mehed kuulusid Tartu, Pärnu (kapituleerus seal 1710, ülem ooberstleitnant Jakob Heinrich von Schwengeln) ja mitme Ingeri asulate garnisonidesse ning rügement kandis kaotusi Erastvere lahingus (1701) ja viimased riismed kapituleerusid Riias 1710. aastal;
• Eesti maatragunieskadron (200 meest, ülem major Andreas Ludwig von Rosen. Rügement moodustati 1700. aastal Eestimaa kodanike, vaimulike ja riigirentnike antud tragunite poolt. Kuulus kindralmajor Schlippenbachi armeesse, kandis Räpina-Lokuta lahingus raskeid kaotusi, kus langes rügemendi ülem von Rosen, pärast mida liideti riismed Saaremaa rügemendiga;
• (Lesk)Kuninganna ihukaitse ratsarügement (Eesti ratsarügement) (800 meest, ülemad ooberstleitnant vabahärra Hans Heinrich von Tiesenhausen ja pärast teda ooberstleitnant Johannes Heinrich von Tiesenhausen. Rügement moodustati 1679 Otto Welliki, ooberstleitnant vabahärra Bernhard Wilhelm von Taube, Eesti ratsarügemendi ja Skanzenstierna Ingeri tragunite liitmisel. Rügement võitles Rootsi vägede Ingeri sõjakäigus ooberstleitnant Ernst Carl von Glasenappi juhatusel 1708, kapituleerus Tallinnas 1710. aastal;
• Eesti-Ingeri Aadlilipkond (rootsi Adelsfanan in Estland och Ingermanland) (600 meest, ülem ooberst Fritz Wachtmeister. Aadlilipkond kuulus nii Schlippebachi kui Lewenhaupti armeedesse ja moodustas hiljem Tallinna ja Riia garnisoni koosseiu, alistus Venemaa vägedele Tallinnas ja Riias 1710. aastal;
• Liivi-Saaremaa Aadlilipkond (300 meest, ülemad Edwold Johan Vietinghoff ja Otto Frederik Brakel 1700, Gabriel Horn 1702, O.J. von Rosen 1705, Ernst Carl von Glasenapp 1710. aastal;
• Saaremaa maatraguniterügement (200 meest, ülemad: ooberstleitnant Heinrich Johan von Brandt 1700, ooberstleitnant Arved Johan von Kaulbars 1702, major Mathias Giezing 1705. Kandis kaotusi Volmari lahingus 1702. aastal, kuulus Schlippenbachi armeesse aastatel 1702–1705, kindral Lewenhaupti armeesse 1705. aastal, rügement liideti pärast Lesnaja lahingut Schlippenbachi tragunitega ning rügement kapituleerus Poltavas 1709. aastal;
• Liivimaa tragunirügement, moodustati 1700. aastal, (600 meest, esimene ülem ooberst [hiljem edutatud Rootsi kindralmajoriks ja pärast Peeter I vägedega – Vene kindralleitnandiks) Wolmar Anton von Schlippenbach, hiljem ooberst Gustav Reinhold Skogh. Rügement moodustati peamiselt Pärnumaal ja Viljandimaal värvatud meestest, kandis raskeid kaotusi Hummuli lahingus (1702), reorganiseeriti Tallinnas 1703. Lewenhaupti armee koosseisus Ukrainasse, langes vangi Poltava lahingus, kus osa mehi läks koos kindralmajor Schlippenbachiga venelaste poole üle.

Liivimaal 1701. aasta nekrutikohustuse alusel moodustatud jalaväepataljone Liivimaa Eesti distriktis-

• Põltsamaa pataljon, mis moodustati 1701. aastal, (300 meest, ülem ooberstleitnant Bernhard [Berendt?] vabahärra von Taube),
• Pärnu pataljon, mis moodustati 1701. aastal (300 meest, ülem major Magnus Friedrich von Wolffelt),
• Saaremaa pataljon, mis moodustati 1702. aastal, (500 meest, ülem ooberstleitnant Johann Gustav von Osten-Sacken,
• Tartu pataljon, mis moodustati 1701. aastal, (300 meest, ülem major Heinrich von Hastfehr),
• Valga pataljon, mis moodustati 1702. aastal, (300 meest, ülem major R. von Lünow),
• Viljandi pataljon, mis moodustati 1701. aastal, (300 meest, ülem ooberstleitnant Heinrich Johann von Buddenbrock).

Eesti ala rahvastik ja katkuepideemia Põhjasõjas

Ajaloolase Heldur Palli hinnangul oli Eesti ala rahvaarv tõusnud 1695. aastaks 350 000–400 000 inimeseni, mis moodustas umbes 10% kogu Rootsi rahvastikust. 1695–1697 suri nälga hinnanguliselt 70 000–75 000 inimest. Seega elas Põhjasõja eel Eestis maksimaalselt 325 000 inimest.

1702–1703 elas Eestis umbes 350 000 inimest. 1708. aastal oli Põhja-Eestis taas ikaldus. Ka 1709 oli ikaldus, seekord kogu Eestis. Kaotused olid umbes 40 000 inimest. 1710. aasta katkuepideemia oli Eestis üks tõsisemaid ja sai alguse 1704 Ungarist, kust levis edasi Poolasse. Eesti- ja Liivimaal puhkes katk esmalt Riias, mida samal ajal piirasid venelased. Katku levitajataks olid eelkõige rotid ja sõjamehed. Katku viimased nähud olid 1713. aastal ja sellesse suri inimesi rohkem kui sõjategevuse tõttu. 1712. aasta Eestis tehtud revisjon näitas, et katku suri Läänemaal 82,8%, Harjumaal 80,3%, Järvamaal 70,5%, Virumaal 70,4%, Hiiumaal 53,2% ja Vormsil 24,6% elanikkonnast. Kokku põhjustas katk kuni 200 000 inimese surma. Eesti rahvastik vähenes selle järel umbes 150 000 inimesele (umbes sama palju kui 1200. aasta paiku). See oli rahvastikukatastroof, kuigi puudutas eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestit, kus oli lausa inimtühje piirkondi. Aastad 1710–1712 jäid siiski viimaseks suuremaks katkuepideemia levikuperioodiks.

Kesk- ja ida-Euroopa kaart pärast Põhjasõda

Sõja tagajärjed

Põhjasõja tulemusel sai Venemaa keirsririik vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli eestlasi siis 150 000 – 170 000 inimest. Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku. Üks sõja tagajärgi oli ka Tartu Ülikooli tegevuse lakkamine. Ehkki ülikooli taastamine oli Eestimaa rüütelkonna kapitulatsiooni üks tingimusi, kulus terve sajand, enne kui Aleksander I Tartusse 1802. aastal taas ülikooli rajas.

Põhjasõja lahingud Eesti alal

Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

• Pühajõe lahing 26. november 1700, Rootsi kalendri järgi 16. november 1700
• Narva lahing (30. (19.) november 1700, Rootsi kalendri järgi 20. november 1700)
• Räpina-Lokuta lahing (Rappin) 4. august 1701
• Vastse-Kasaritsa lahing (Neu-Kasseritz) 5. september 1701
• Rõuge lahing (Rauge) (15. september 1701, Rootsi kalendri järgi 5. september 1701)
• Erastvere lahing 9. jaanuar 1702 (29. detsember 1701, Rootsi kalendri järgi 30. detsember 1701)
• Hummuli lahing (29. (18.) juuli 1702, Rootsi kalendri järgi 19. juuli 1702)
• Kastre lahing 14. mai 1704
• Narva lahing 10. juuli – 27. august 1704
• Tartu piiramine (1704), 12. juuli
• Vinni lahing 1708
• Tallinna piiramine, Rootsi garnison Tallinnas alistus ja Tallinn läks Vene võimu alla, 15. august – 29. september 1710
• Saaremaa lahing 4. juuni 1719

Vaata ka

• Rootsi aeg
• 1710. aasta katkuepideemia

Kirjandus

• "Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni." Tartu: Ilmamaa, 2003. Lk 18–44 (autor: Helmut Piirimäe).
• Kalle Kroon, "Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas" (alapealkiri "Eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaal-majanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul – 18. sajandi alguses"); kirjastus Argo, Tallinn 2007, 424 lk.
• Margus Laidre, "Dorpat 1558–1708: linn väe ja vaenu vahel". Tallinn: Argo, 2008.
• Margus Laidre, "Lõpu võidukas algus: Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701". Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 1995.
• Aleksander Loit, "Eesti talupojad Põhjasõjas" (Kalle Krooni raamatu "Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas" arvustus) – Tuna 2008, nr 3, lk 142–144.
• Christian Kelch, "Liivimaa kroonika järg". Tõlkinud Ivar Leimus Toimetanud ja registrid koostanud Kai Tafenau, Tartu : Eesti Ajalooarhiiv, 2009, ISBN 9789985858622

Välislingid

• Hendrik Sepp, Põhjasõja-aegsed operatsioonid Liivimaal 1707. a. lõpul ja 1708. a. I poolel., Ajalooline Ajakiri nr 1 1939
• Kalle Kroon, Hoiatus minevikust. Eestlaste ja lätlaste massküüditamistest Põhjasõja ajal, Horisont 2005/5
• Kalle Kroon, 300 aastat tagasi Poltava all, Horisont 4/2009