Käsu Hansu nutulaul

Allikas: Vikipeedia

Käsu Hansu nutulaul on Puhja köstri Käsu Hansu (Hans Käsk, Hans Kess) 1708. aasta paiku Puhjas loodud lõunaeestikeelne itk Tartu linnale, mis Põhjasõjas (1704–1708) algul sõjategevuses kannatada sai ning hiljem sihikindlalt hävitati. Laul algab sõnadega "Oh! ma waene Tardo liin".[1]

Tartu häving Põhjasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

4. juunil 1704 jõudis Rootsile kuulunud Tartu alla Vene jalavägi Boriss Šeremetevi juhtimisel. Järgmisel päeval ilmus kohale ka laevastik, mille toel asuti linna piirama. Tartu komandant Karl Gustav Skytte lasi põletada Tartu eeslinnad, et vastane nendes varju ei leiaks. Ehkki Vene väe ülekaal oli viiekordne (20 000 venelast 4000 rootslase vastu), langes linn alles pärast Peeter I juhitud lisavägede saabumist 2. juulil. 12. juuli õhtul sisenesid venelased Tartusse. Piiramise vältel hävis 200 majast 50, ülejäänud said viga.[1]

1708. aastal oletas Peeter I Poola ja Rootsi vägede liikumise tõttu, et rootslased tahavad tungida Põhja-Venemaale, et vastasutatud pealinn Peterburi vägedest ära lõigata. Seetõttu otsustas ta Tartu kindlustused hävitada ning linna saksa kodanikud Venemaale küüditada. Venemaale viidi kõik väärtuslik: lühtrid, raekoja katuseplekk, Jaani kiriku orel ja paremad hauakivid. Linna kaitsemüürid õhiti ja hooned süüdati.[1]

Linna hävitamise mõju Eesti elanikkonnale oli tugev. Anu Raudsepp oletab, et Käsu Hansu puudutas seegi, kui 1706. aastal Vene võimud piinasid ja hukkasid Tartu väravate ees omaaegse Puhja ja hilisema Otepää pastori Adrian Verginiuse.[1]

Sisu ja ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu murdes nutulaul koosneb 32 salmist, mis jagunevad kolme ossa. Anu Raudsepa hinnangul kirjeldab Käsu Hans esimeses osas (1.–8. salm) Tartu varasemat jõukust. Suurim, keskmine osa (9.–26. salm) kõneleb Tartu vallutamisest ja kannatustest, millega Jumal linna rahva pattude pärast karistas. Kolmandas osas (27.–32. salm) hoiatab Hans ülejäänud maad, eriti linnu (Tallinna, Riiat ja Pärnut) end parandama, et neidki ei tabaks Tartu saatus.[1] Teise liigituse kohaselt on kolm osa ligikaudu võrdse pikkusega: esimene osa lõpeb 9. salmiga, teine hõlmab 10.–20. salmi ja lõpeb raehärrade poomisega, kolmas aga algab 21. salmist, kõneldes linnarahva küüditamisest, linna hävitamisest ja selle varemetest, manitsedes lõpus kuulajaid alandlikkusele.[2]

Nutulaul on tähtis nii kirjanduslikult kui ka ajalooliselt, kuna see kirjeldab toimunut tõepäraselt ja üksikasjalikult. Samuti on see üks väheseid teoseid varases eestikeelses kirjanduses, milles autor elab kaasa rahva saatusele.[1]

Avaldamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Käsu Hansu nutulaulust on säilinud kaheksa koopiat. Vanima neist pani kirja Tartu Jaani kiriku pastor Johann Heinrich Grotjan, kes ka ise 1705. aastal venevastaste jutluste pärast vangistati ning 1708. aastal Vologdasse küüditati. Laulu kirjutas Grotjan Jaani kirikuraamatusse 1714. aastal Tartusse naasnuna.[1]

Trükis ilmus kaebelaul esmalt katkenditena Eesti Üliõpilaste Seltsi albumi II lehes 1894. aastal, seda toimetas Villem Reiman. Esimese tervikväljaande avaldas 1902. aastal Friedrich Bienemann noorem raamatus "Die Katastrophe der Stadt Dorpat während des Nordischen Krieges" ("Tartu linna katastroof Põhjasõja ajal"), samas ilmus ka saksakeelne tõlge ning Käsu Hansu elulugu kirikuraamatute põhjal.[1]

Kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Käsu Hansu nutulaulu on meenutatud seoses Teise maailmasõja eelsete ja järgsete küüditamistega. Paralleele on tõmmanud näiteks Aigi Rahi raamatus "1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas" (Kleio, 1998).

13. septembril 2008 kanti luuletus 300. aastapäeva puhul Puhjas avalikult ette. Sel puhul peetud sõnavõtus nimetas kirjandusteadlane Peeter Olesk Käsu Hansu tema nutulaulu tõttu ka esimeseks eesti ajaloolaseks ning meenutas, et Nõukogude ajal oli luuletuse täielikul kujul avaldamine keelatud, kuna see käsitles küüditamist.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Anu Raudsepp "Käsu Hans" – Rmt: "Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast" Koostanud Sulev Vahtre. Tallinn, 1997, lk 36–37 (lühendatult portaalis eestigiid.ee)
  2. "Millest jutustab Käsu Hans?", Rahvusarhiivi Arhiivikool (August Annisti artikli "Käsu Hans ja tema "itkulaul" Tartu hävitamisest a. 1704–1708" Akadeemia 1993 nr 1 (46) ja 1927. aastal ilmunud koguteose "Tartu" põhjal)
  3. Martin Pau "Puhjas kõlas Käsu Hansu nutulaul"[alaline kõdulink] Postimees, 15.09.2008

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti kirjanduse ajalugu, I köide, Eesti Raamat, Tallinn 1965, lk 173–177 (ülevaate autor Villem Alttoa)
  • August Annist, "Käsu Hans ja tema "ikulaul" Tartu hävitamisest a. 1704–1708" – Akadeemia 1992, nr 12, lk 2484–2501 ja 1993, nr 1, lk 125–149
  • "Käsu Hansu kaebelaul" (paralleelselt Aino Valmeti kommenteeritud allikapublikatsioon ja August Annisti rekonstruktsioon) – Akadeemia 1993, nr 1, lk 150–160
  • Aino Valmet, "Käsu Hansu kaebelaul ja selle keelekasutus" – Akadeemia 1993, nr 1, lk 161–173
  • Anu Raudsepp "Käsu Hans" – Rmt: "Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast" Koostanud Sulev Vahtre. Tallinn, 1997, lk 36–37 (lühendatult portaalis eestigiid.ee)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]