Jaanipäev

Allikas: Vikipeedia
Jaanituli Altjal, 2009
Jaanituli Arukülas, 2013

Jaanipäev on Eestis 24. juunil tähistatav püha. 24. juunile eelnevat 23. juuni päeva nimetatakse jaanilaupäevaks ja nendevahelist ööd jaaniööks, seda tähistatakse Eestis, Lätis ja veel mõnes riigis jaanituledega.

Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kirikus tähistatakse sel päeval Ristija Johannese sünnipäeva.

Eesti Vabariigis on jaanilaupäev ja jaanipäev riigipühad; jaanilaupäeval peetakse Eestis võidupüha, mis tähistab Eesti vägede võitu Vabadussõjas Võnnu lahingus 23. juunil 1919 Landeswehri üle.

Jaaniõhtut ja -ööd tähistatakse Eestis laialdaselt jaanituledega, millel on sümboolne seos pööripäeva ja päikese kõrgseisuga. Sel puhul on kombeks korraldada nii rahvapidusid kui ka tähistada püha sõprade ja tuttavate keskel väiksemate lõkkeõhtute või grillimisega koduaias või looduses. Tänapäevalgi on jaanipäev eestlaste jaoks üks aasta tähtsamaid pühi, mida ka välismaal viibides teistest sagedamini tähistatakse.

Romantilises kirjanduses kõneldakse sõnajalaõie otsimisest jaaniööl. Seda käivad metsast otsimas armastajapaarid, kellele müütiline sõnajalaõis (tegelikkuses sõnajalgtaimed ju ei õitse) tähistab armastust. Seepärast esinevad sõnajalaõie ja jaaniöö motiivid sageli romantilises luules ja muusikas. Jaaniõhtu ja -ööga seostatakse ka Eesti looduses suviti esinevaid jaaniusse, kes heidavad öösiti fosforestseeruvat valgust tänu bioluminestsentsile.

Kesksuvepüha, mille nimi Euroopas vahel ka Johannese nimega seostub, tähistatakse tänini paljude rahvaste juures, ehkki selle tähtsus kultuuriti varieerub. Nii näiteks on eesti keeleski avaldatud rumeenia kirjaniku Mircea Eliade romaan "Jaaniöö".

Jaanipäev Eesti rahvakalendris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaanipäev oli olulisel kohal ka Eesti rahvakalendris, kus see oli aasta kõige olulisem suvepüha. Saaremaal nimetati jaanipäeva leedopäevaks. Leedopäevale eelneva leedolaupäeva õhtul süüdati leedotuli, aasta kõige olulisem tuli. Oletatavasti eelkristlikust ajast pärit nimi säilis Muhumaal ja Saaremaal kõrvuti uuema nimetusega. Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kirikus tähistatakse sel päeval Ristija Johannese sünnipäeva. Kriitikute hinnangul valiti 24. juuni Johannese päevaks, et kustutada või omastada põlisrahvaste kesksuvepüha traditsioone.

Leedopäevaks tuli hakata juba varem valmistuma. Tehti koduõlut, sel päeval olid enim hinnatud piimast valmistatud toidud. Ka lõke seati varem valmis, ja kindlasti sinna, kus tuld ennegi on tehtud. Leedolaupäeval tehti pühadetoitu. Koristati hoolikalt toad ja köeti sauna. Sauna mindi värske vihaga, mis mõnel pool tehti 9 liiki puudest ja lilledest. Kui toad olid puhtad, toodi sisse kaseoksad, mida pisteti ka majaräästasse. Nendega ehiti ka kiike. Riietuti pidulikult.

Leedotule pidamisel oli tähtis olla rõõmus. Vanarahvas arvas, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab, tule äärde minemata jätmine aga ennustab haigusi, ikaldust ning tulekahjusid. Mida pikem oli maa kõnnitud leedotule juurde, seda tugevam tule mõju. Kindlasti pidi igaüks tulle viskamiseks kaasa võtma kasvõi ühe raokese. Esivanemad pidasid tuld pühaks ja keelasid selle ääres vanduda ja riielda, sinna ei tohtinud sülitada ega sodi visata. Leedotulele anti ohvrianniks esimene osa kaasa võetud söögist ja joogist. Tule ääres end soojendati, söödi, lauldi, kiiguti ja mängiti ning loodeti, et nii talitades tuleb eelolev poolaasta kindlasti tervem ja parem.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaanipäevast Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis Berta