Jaak Joala

Allikas: Vikipeedia
Jaak Joala
Jaak Joala 1970. aastatel esinemas
Jaak Joala 1970. aastatel esinemas
Info
Sünniaeg 26. juunil 1950 Viljandis
Surmaaeg 25. september 2014 (64-aastaselt) Tallinnas
Stiil(id) popmuusika
Amet(id) laulja, instrumentalist, muusikapedagoog, muusikaprodutsent, saatejuht
Pill(id) vokaal, flööt, basskitarr, kitarr, klahvpillid
Hääleliik bariton[viide?]
Plaadifirma(d) Melodija

Jaak Joala (26. juuni 1950 Viljandi25. september 2014 Tallinn) oli Eesti laulja, muusikapedagoog, televisiooni- ja raadiosaatejuht ning muusikaprodutsent.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaak Joala sündis ja kasvas muusikute perekonnas. Jaagu ema Helgi Ridamäe lõpetas 1952. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise erialal ja töötas muusikaõpetajana Tallinna koolides, hiljem Eesti Riiklikus Filharmoonias kontsertloengute lektorina. Jaagu muusikust isa Arno Joala oli hilisemas eas tuntud tervendaja. Seitsmendast eluaastast peale õppis poiss klaverimängu. Tänu vanemate muusikaarmastusele võeti teda sageli kaasa sümfoonia- ja kammermuusikakontsertidele ning ooperietendustele. Pelgulinna poisina alustas Jaak kooliteed Tallinna 17. keskkoolis Ristiku tänaval ja jätkas 1961. aastal, uue koolimaja valmides, Tallinna 46. keskkoolis Mulla tänaval. Seal vaimustus ta kardisõidust, kartide ehitamisest ja jäähokist ning laulis poisteansambleis. Pärast 8. klassi lõpetamist asus Jaak vanemate soovil õppima flöödimängu, alguses Tallinna Muusikakeskkoolis Suvorovi puiesteel ja seejärel Tallinna Muusikakoolis Võidu väljakul.

Joala muusikukarjäär algas biitansamblis Kristallid 1966. aastal flöödimängija ja lauljana ning pärast Toivo Undi lahkumist ka basskitarrimängijana. Kristallidega Eesti Televisioonis salvestatud kümmekond lugu olid tema esimesed helilindistused. Sügisel 1968 lõi ta bassimängija ja lauljana kaasa Toivo Kurmeti ansamblis Virmalised. Virmalistega laulis ta sisse mitu Toivo Kurmeti laulu: "Ainult sul", "Ma ei tea miks", "Naer", "Taas on päev" ja "Üksinda". Sellesse aega jäävad ka tema esinemised Eesti Televisiooni populaarsetes saadetes "Horoskoop" ja "Kanal 13" ning kiiresti kasvav kuulsus. Sõjaväeteenistus möödus Tallinnas Tondil sõjaväeorkestris mängides, kust vajadusel oli võimalik käia helisalvestustel ja esinemas kontsertidel. Publikulemmikust sõdurpoisi argipäevast jäädvustas ETV 1968. aastal noortesaate jaoks filmilõike. Telefilmis "Tantsugalerii" 1969. aastal Joala lauldud "Kuulsuse ahelad" osutus tema järgnevat lauljakarjääri silmas pidades ettekuulutavaks.

Aastatega laienes laulja repertuaar, muutudes sisult ja vokaalselt nõudlikumaks. Joalat kuulasid meelsasti noored ja vanad. 1970. aastatel võitis ta auhindu paljudel lauluvõistlustel ja festivalidel nii Eestis kui ka välismaal. Ta oli võidukas Tippmeloodia lauluvõistlusel (1972) ja Tallinn – Tartu lauluvõistlusel (1972, 1973, 1974), niisamuti Rostockis (1972), Vilniuses (1974, kus talle anti kõik auhinnad, mis ühel lauljal oli üldse võimalik saada) ja kahel aastal Sopotis (žürii eripreemia 1975. ja III preemia 1979. aastal). Sellest ajast peale sai Jaak Joalast nõutumaid lauljaid heliloojatele, kelle loomingut ta esitas. Eesti heliloojatest on talle kirjutanud laule Arne Oit, Uno Naissoo, Gennadi Taniel, Raivo Tammik, Kustas Kikerpuu, Rein Rannap, Viktor Ignatjev, Olav Ehala jt, tolleaegsetest Nõukogude heliloojatest David Tuhmanov, Aleksandr Zatsepin, Raimonds Pauls, Viktor Reznikov, Vladimir Matetski jt.

Vana-aasta õhtul 1978 esietendus Kesktelevisiooni 1. programmis muusikaline telefilm "31. juuni" ("31 июня"), milles kõlas neli laulu Jaak Joala esituses. See tõi endaga kaasa laulja tohutu populaarsuse Nõukogude Liidus. Hiiglaslikud kultuuripaleed olid tema kontsertidel puupüsti täis ning Nõukogude Liidu ainsas plaadifirmas Melodija vermitud vinüülplaadid olid defitsiit.[1] 1980. aastatel keerles ta kontserdireisidel, esines pidupäevakontsertidel, muusikafilmides (kontsertfilm "Olümpiaregati tähed / Звёзды олимпийской регаты", KTV ja ETV, 1980; "Jaak Joala", Eesti Telefilm, 1981; "Teisikud / Двойники", Eesti Telefilm, 1982 jt) ja televisioonisaadetes "Утренняя почта" (Hommikune post), "Голубой огонёк" (Kutsuv tuluke) ning tuli korduvalt televisiooni-laulufestivali "Песня года" (Aasta laul) laureaadiks. Arvukate esinemiste eest Venemaal ja mujal NSV Liidus ja selle eest, et suur osa tema tolleaegsest repertuaarist oli venekeelne, sai Jaak Joala Eestis teenimatult hüüdnime "Kremli ööbik".

Aastatel 19781983 esines Jaak Joala saateansambliga Radar.

1982. aastal tabas Jaak Joalat mitu ränka lööki. Kõigepealt varastati ajal, mil ta oli muusikafilmi "Teisikud" võtetel Sotšis,[2] tühjaks tema korter; järgnes abielulahutus; lõpuks sai ta sõnakuulmatuse eest võimudelt aastaks esinemiskeelu. Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti Riikliku Filharmoonia juhid ei olnud rahul Jaak Joala jõulise iseseisvumisega. Ta oli niivõrd kuulus Nõukogude Liidus, et arvas, et võib endale lubada praktiliselt kõike. Kultuuriministeeriumisse Moskvas tehti kõne: "Сделайте с ним хоть что-нибудь, он у нас неуправляемый!" (Võtke temaga ometi midagi ette, ta on meil juhitamatu).[3] Peaaegu viivitamatult järgnes sellele aastane esinemiskeeld.[4]

1980. aastate lõpus naasis Joala lauljana Eesti publiku juurde. 1987. aastal moodustati ansambel Lainer, kus Joala oli solist. Ansambli tuntuimad üleastumised olid X Tartu levimuusikapäevadel ning 1988. aasta Rock Summeril.

1980. aastate lõppu jäi ka lauljakarjäärist loobumine – kui välja arvata “kolme tenori” kontserdid aastal 1996.[5] Põhjuseks tüdimus ja väsimus – kuulsusest,[6] Goskontserti tihedatest esinemisgraafikutest tingitud lakkamatutest kontserditurneedest NSV Liidu avarustes ja sellega kaasnenud rutiinist,[7] elust ratastel, lahkhelidest filharmoonia ja kultuuriministeeriumi juhtidega, valitsevate muusikasuundade muutumisest,[8] hiljem ka terviseprobleemidest[9]. Vanemas eas oli tal lõpuks aega iseenda ja millegi muu jaoks.[10] Joala viimaseks ülesastumiseks avalikkuse ees jäi kontsert telgis Vabaduse väljakul 1999. aastal,[11] kui "kolm tenorit" tulid veel korraks kokku, et koos laulda vaid üksainus laul Eri Klasi juubelipeol.

1990. aastatel esines ta aeg-ajalt suuremate rockkontsertide ja -festivalide konferansjeena (Rock Summer, Rolling Stonesi tuur jt). Tema tuntumad projektid lauljana sel ajal olid 1960. aastate muusikat esitanud Kollane Allveelaev G (koos Ivo Linna, Karl Madise, Meelis Punderi jt) ning kümnendi keskel ühiskontserdid Ivo Linna ja Tõnis Mäega "Las jääda kõik, mis hea" (rahvasuus "Kolme tenori tuur"). Hiljem loobus Joala laulmisest, pühendudes pedagoogi-, produtsendi- ja saatejuhitööle.

Viimased kümme aastat oli Joala äärmiselt eraklik, isegi paljudel kunagistel sõpradel ei õnnestunud temaga enam kohtuda.[12][13] 2005. aasta mais tabas lauljat infarkt. 17. mail 2011 viidi ta jälle infarktiga Põhja-Eesti regionaalhaigla südame-veresoonkonna haiguste intensiivraviosakonda. Vaatamata sellele, et tegemist oli teise infarktiga, taastus ta kiiresti. 25. septembri õhtul 2014 leiti Jaak Joala oma kodust surnuna, äsja oli ta kopsuprobleemide tõttu olnud haiglaravil.[2] Ta maeti 1. oktoobril Metsakalmistule.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema ema oli muusikateadlane Helgi Ridamäe, isa tervendajana tuntud Arno Joala. Tal on poeg Janar Joala.

Hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Jaak Joala oli erakordselt andeka ja mitmekülgse muusikuna meie esimene tõeline väikese Eesti superstaar ja täht peale Georg Otsa.[14]

Reet Linna

Pean teda üheks musikaalsemaks inimeseks, kellega olen oma elus kokku puutunud. Vanasti öeldi Nat King Cole'i kohta, et ta ei laula nagu laulja, vaid nagu muusik, mina võin Joala kohta sama öelda.[15]

Riho Sibul

Ei ole võimalik ehitada nii kõrget ausammast, kui Jaak tegelikult väärib selle eest, mis ta Eesti jaoks tegi. Nii kõrgelt ja julgelt ei ole lihtsalt võimalik teha. Täna õhtul võiksid kõik need, kes teda tundsid või tema laule tähtsaks ja oluliseks pidasid, panna põlema küünal ning mõelda mehe peale, kes eestlaste hingemaailma on täitnud nii ilusate, kaunite ja sisutihedate lauludega.[12]

Vahur Kersna

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Jaak Joala laule on rohkesti avaldatud heliplaatidel nii kodu- kui ka välismaal.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jaak Joala – mitte ainult Kremli ööbik Õhtuleht, 25. juuni 2005.
  2. 2,0 2,1 Merle Talvik meenutab lõbusaid kontserte koos Joalaga Postimees, 26. september 2014.
  3. "Meie kallid kultuurifunktsionäärid organiseerisid mulle aastaks disklahvi. Ei tohtinud terve aasta otsa kusagil lauluhäältki teha, ei esineda ega ka mingit pilli mängida. Aasta aega täielik vaikus. See aga tehti väga lihtsalt. Keegi Eestist oli helistanud Moskvasse kultuuriministeeriumi ja öelnud: «Sdelaite s nim hotj što-nibudj, on u nas neupravljajemõi." – Jaanus Kulli. Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud Õhtuleht, 23. veebruar 2010.
  4. Urmas Vahe. Radar koos Jaak Joalaga oli omas žanris Liidu parim ansambel Õhtuleht, 19. juuni 2014.
  5. Marju Länik Jaak Joala surmast murtud: ma ei suuda leppida, et seda elurõõmsat inimest enam kunagi ei näe Delfi, 27.september 2014
  6. Joala konferansjee Ada Lundver: "Kuulsus tuli talle peale liiga kähku ja liiga massiivselt. Ta tahtis hingamise ruumi. Aga talle ei antud seda. See ajab inimese hulluks. Jaak rääkis pidevalt, kui tüdinud ja väsinud ta kõigest on." – Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud Õhtuleht, 23.02.2010.
  7. Urmas Oti saates "Carte blanche" 13. novembril 1992. aastal meenutas Jaak ise: "Mul on selgelt meeles see hetk, kui tundsin, et lavalolek on nüüd mulle lihtsalt vastukarva. Ma tegin neid kontserte juba lihtsalt nagu mingi üleskeeratud mängujänes." – Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud Õhtuleht, 23.02.2010.
  8. "Mul sai mõõt täis, kui Venemaale saabus tümpsu-periood. See oli põhjus, kus ma tõmbasin kriipsu alla ja ütlesin endale, et nüüd aitab. Sellest piirist ma enam allapoole ei lähe." – Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud Õhtuleht, 23.02.2010.
  9. Marju Läniku sõnul lahkus Joala areenilt tervise pärast. "Tal oli südamega probleeme ning minu teada hakkas ta pärast insulti ühe kõrvaga halvemini kuulma ning niipalju, kui ma tean, ei töötanud ta vasak käsi enam hästi." – Doris Joala: ei oleks osanud arvata, et mind nii kurjasti ära kasutatakse! Õhtuleht, 30.10.2014.
  10. Koit Toome: Jaak Joala on mind muusikaliselt kõige rohkem mõjutanud ERR, 26.09.2014.
  11. Joala — mees, kes selja taha ei vaata Õhtuleht, 21.06.2008.
  12. 12,0 12,1 Vahur Kersna: ei ole olemas nii kõrget ausammast, kui Jaak Joala vääriks publik.delfi.ee, 26. september 2014.
  13. Jaanus Kulli. "Jaak Joala oli kahtlemata Eesti popmuusika kuningas." Õhtuleht, 27. september 2014.
  14. Reet Linna Joalast: väliselt ligipääsmatu, aga tegelikult soe ja sõbralik elu24.postimees.ee, 26. september 2014.
  15. Riho Sibul: Joala laulis nagu muusik Postimees, 24. september 2008.
  16. Lõik Vahur Kersna intervjuust Jaak Joala abikaasa Mairega: miks laulja presidendi ordenit vastu võtma ei läinud? Delfi TV, 25. juuni 2015
  17. Koit Toome annab Jaak Joala lauludega suurkontserdi ERR Menu, 18. juuni 2014.
  18. ELU EDETABELID. Jaak Joala in memoriam. Raadio 2, 26.09.2014.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Jaak Joala". – Urmas Ott. Carte blanche : 33 valitud intervjuud TV-sarjast Carte blanche. Tallinn : SE & JS, 1995. ISBN 9985854020
  • Paavo Kangur. Jaak Joala : ka unustuse jõel aeg kord silla loob. [Tallinn] : Kunst, 2015. ISBN 9789949486861 (köites) 
  • Jaak Joala : kui kahju... : [fotoalbum] = Яак Йоала : как жаль... : [фотоальбом]. Kontseptsioon ja teostus: Rene Kirsipuu; disain ja kujundus: Valter Jakovski. Tallinn : Link Communication Arts, 2015. 

Arhiivisaated[muuda | muuda lähteteksti]

Raadiosaated[muuda | muuda lähteteksti]

Telesaated[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]