Pelgulinna asum

Allikas: Vikipeedia
Pelgulinna asendikaart

Pelgulinn on Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosas olev asum.

Pelgulinn on koos Kalamaja ja Kelmikülaga määratletud Tallinna üldplaneeringus miljööväärtuslikuks piirkonnaks.

Asumi elanikkond ja territoorium[muuda | muuda lähteteksti]

1. juunil 2011 oli rahvastikuregistri andmetel Pelgulinna asumis 15 004 elanikku.[1]. 1. juunil 2012 oli asumis 15 347 elanikku.[2]

Pelgulinna asumi pindala on 2,38 km². Asum piirneb kirdes Kalamaja asumi, põhjas Karjamaa asumiga, loodes Sitsi ja Pelguranna asumi, lõunas Lilleküla ja Kassisaba asumi ning kagus Kelmiküla asumiga.

Pelgulinn piirneb kirdes Kopli kaubajaamaga, kagus ja lõunas Paldiski maanteega, edelas ja idas Sõle tänavaga ning loodes Kaera tänava taga asuva raudteega.

Pelgulinna tänavate mittetäielik loend[muuda | muuda lähteteksti]

Heina tänav
Sõle tänava algus

Sõle tänav (4–46) – Paldiski maantee (30–42D) – Ristiku tänavRistiku põikSaue tänavSõmera tänavRohu tänavTelliskivi tänavMulla tänavMulla põikRoo tänavÕle tänavHeina tänavPreesi tänavAarde tänavHärjapea tänavVaniku tänavNabra tänavPebre tänavTimuti tänavKolde puiesteeKõrre tänavOrase tänavTaime tänavAuna tänavMaisi tänavAru tänavSöödi tänavRukki tänavKaera tänavNisu tänavLuste tänav

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Nermani arvates sai asum kujundliku nime pelgupaiga tähenduses. Seal varjasid inimesed end Tallinnas sooritatud kuritegude pärast või vaenuvägede eest.[3]

Teine tõlgendus on vaese piirkonna pilkenimi, sest selliseid Pelgulinnu on Eestis teisigi. Näiteks Peetri kihelkonnas asus selline saunaküla, kus elasid need peremehed, kes ei suutnud makse tasuda ja pidid pelgu minema. Teine tõlgendus tundub usutavamana, sest veel 1930-ndailgi tajuti nime sageli halvustavana.[3]

Wiedemanni sõnaraamat annab tõlke saksa keelde pelgulinn 'Freistadt' (see tähendab vabalinna).[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Heina tänav Pelgulinnas 2011. aasta suvel. Allee rohelust ääristav sõjaeelsest ajast pärit puitarhitektuur on Pelgulinnale iseloomulik, silma torkavad kivist trepikodadega puumajad.
Kolde pst 28–34 (ehitatud 1925).
Maisi tn 4 (ehitatud 1929).

19. sajandi keskel asusid tänase Pelgulinna aladel rabad vaheldumisi kanarbikuliste küngaste ja männikutega. Piirkonna väheseid rohumaid kasutati karjamaadena. Piirkonna hoonestus tekkis esimesena Paldiski maantee äärde, kus varaseimad andmed elamute kohta on 18. sajandi keskpaigast.

Pelgulinna kujunemist ja arengut kiirendas Tallinn-Peterburi raudtee rajamine, mis algas 1869. aastal. Raudteetöölised asusid meelsasti elama lähimasse eeslinna ja nii tekkisid lisaks Paldiski maanteele ka Telliskivi, Härjapea, Heina ja Õle tänav.

Pelgulinna tänapäevane elamupiirkond tekkis 19. ja 20. sajandi vahetusel töölisagulina. Sellest ajast pärinevad põhiliselt kahekorruselised puitelamud. Nõukogude aja algupoolel käsitleti puumajade piirkonda kõdurajoonina, nüüd aga nähakse selles miljööväärtuslikku piirkonda[4]. Esimese maailmasõja alguseks oli hoonestatud ala, mis ühelt poolt piirnes Kolde puiestee ja teiselt Roo tänavaga.

Piirkonna Kolde tänava aedlinnastiilist lähtuv hooneehitus arenes tänu soodsale ehituslaenule 1920. aastail. Eelkõige kujunesid nii Kolde puiesteel asuv ühistu Oma Kolle ja Maisi tänava linnateenistujate elamud.

Piirkond arenes jõudsalt 1930. aastatel. Märkimisväärselt suurenes linnaosa elanikkond. 1926. aastal elas Pelgulinnas 7326 elanikku, mis moodustas 5,8% tolleaegsest Tallinna elanike arvust, 1934. aasta rahvaloenduse andmeil juba 10 135 inimest ehk 7,3% Tallinna elanikest.[5]

Sellel ajavahemikul laienes oluliselt Pelgulinna hoonestusala. Raudtee kõrval olev ala Ristiku tänava (tollase Oskari tänava) piirkonnas täitus põhiliselt eramutega. 27. augustil 1930 võeti vastu Aarde, Preesi, Sõle ja Pärja (tänapäeval Vaniku), 18. septembril 1931 Sõmera ning 26. oktoobril 1932 Muru (tänapäeval Auna), Orase, Söödi, Taime ja Aru tänava hooned.[5]

Pelgulinna uusasumi elamute ilmet mõjutas 22. aprillil 1931 vastu võetud Tallinna ehituse sundmäärus, mille järgi lubati puitmajadel kahe puutrepi asemel ehitada üks kivitrepp, mis pidi asuma maja keskel ja ulatuma pööninguni. Ühe kivitrepiga puust elumajas võis kolmandal korrusel olla kuni kaks korterit.[5]

1939. aasta lõpul valmisid hooned Härjapea tänaval. 1930. aastate lõpus asus Pelgulinnas 566 krunti, millel paiknes 545 elumaja. Tüüpilised olid 1–2 majaga kinnistud. Sõle tänava ääres, Kolde puiestee ja Heina tänava lõpus, Taime, Orase ja Nurme (Maisi) tänava piirkonnas ning mitmel pool mujalgi puudus veel hoonestus. Osa krunte olid päris tühjad, osa kasutati aiamaana[5].

Pelgulinna miljööga haakuvad ka 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate algul ehitatud elamud Ristiku tänava lõpus ja Rukki tänava piirkonnas.

Asumi hoonestus ja taristu[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]