Andrus Saareste

Allikas: Vikipeedia
Andrus Saareste (enne 1933. aastat)

Andrus Kustas Saareste (aastani 1921 Saaberk, Saaberg; aastani 1935 Albert Helmut Gustav;[1] 18. juuni 1892 Tallinn11. mai 1964 Uppsala) oli eesti keeleteadlane ja murdeuurija.

Andrus Kustas Saareste oli kaupmehe poeg.[2] Ta lõpetas 1912 Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi, seejärel õppis 1912–1913 Tartu Ülikoolis ja 1913–1917 Helsingi ülikoolis ning aastast 1919 taas Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1921 eesti keele alal[3] magistrikraadiga.[2]

1917–19 oli Saareste Tallinnas keskkooliõpetaja, 1919 osales Vabadussõjas ning 1920–25 oli Tartu Õpetajate Seminari ja Reaalkooli õpetaja.[2]

1924. aastal kaitses ta doktoriväitekirja eesti murretest ("Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes, I. Analüüs", ilmunud samal aastal sarjas "Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis" B VI.1).[4] 1925 oli ta TÜ eradotsent, 1925–28 eesti keele erakorraline ja 1928–41 professor, 1940–41 kateedri juhataja ja aastast 1942 teaduslik stipendiaat, 1935–36 ka Budapesti Ülikooli külalisprofessor.

Ühtlasi oli Saareste 1924–31 ajakirja Eesti Keel peatoimetaja, aastast 1925 (vaheaegadega) Akadeemilise Emakeele Seltsi esimees, 1931–39 TÜ Eesti Keele Arhiivi juhataja ja "Eesti Entsüklopeedia" osakonnajuhataja.[2]

1944. aastal põgenes ta Saksamaale, sealt siirdus 1945. aastal Rootsi, kus oli 1945–47 arhiiviassistent ning 1947–64 riiklik stipendiaat Uppsala Ülikooli juures. Rootsis osales ta mitme organisatsiooni, sh Eesti Teadusliku Instituudi (ETI) ja Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis tegevuses.[2]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Andrus Saareste pani eesti keele õpetamisele Tartu Ülikoolis korraliku teadusliku aluse ning pidas loenguid nii eesti murretest ja eesti keele häälikuloost kui ka morfoloogiast, hiljem ka üldkeeleteadusest.[4] Saareste organiseeris süstemaatilise eesti murdeainestiku kogumise ning tegi suure töö eesti murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatu koostamisel.

Saareste uuris eesti keele sõnavara, eesti kirjakeele ajalugu ning eriti eesti murdeid, oli nende kavakindla kogumise ja uurimise rajajaid ja juht, samuti eesti keele akadeemilise uurimise ja õpetamise rajaja ja juht. 1930. aastate keskel alustas ta eesti perekonnanimede kogumist. Tema teadustöö tähtsaimateks tulemusteks olid murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatu koostamine, samuti tööde tsükkel eesti keele olemusest ja ajaloost.[2]

1922. aastast oli Saareste Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna juhataja ja 1924–39 seltsi abieesimees, 1930–35 Haridusministeeriumi kooliraamatute õppekorralduse toimkonna liige. Ta kuulus 1938 asutatud kohanimede nõukokku, oli Prantsuse Teadusliku Instituudi juhatuse liige, Société de linguistique de Paris' liige ja Soome-Ugri Seltsi välisliige.[2]

Saareste tõlkis eesti keelde prantsuse kirjandust (Gustave Flaubert, Voltaire, Alphonse Daudet). Ta avaldas üle 70 teadustrükise.[2]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vigala murde peajooned. Helsingi, 1917
  • Murdesõnad Põhja-Eestist. Tartu, 1921
  • Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestusi (kaasautor A. R. Cederberg). I–II. Tartu, 1927–1931
  • Eesti keeleala murdelisest liigendusest. Tartu, 1932
  • Die estnische Sprache. Tartu, 1932
  • Eesti keel XIII–XVI sajandil. Tartu, 1934
  • Eesti murdeatlas I. Tartu, 1938; II, Tartu, 1941
  • Eesti keel Rootsi-Poola ajal. Tartu, 1940
  • Kaunis emakeel. I. Lund, 1952; II, Stockholm 1959
  • Petit atlas des parlers estoniens. Uppsala, 1955
  • Eesti keele mõisteline sõnaraamat. I–IV. Stockholm, 1956–1968 (Index, 1979)
  • Introduction to Estonian linguistics (kaasautor A.Raun). Wiesbaden, 1965

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.eki.ee/dict/saareste/saareste.html
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide
  3. Eesti Entsüklopeedia, 14. kd: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 449
  4. 4,0 4,1 Tartu Ülikooli ajalugu III: 1918–1982. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 101

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Juhan Peegel, "Üliõpilane Albert Saaberk" – Keel ja Kirjandus 1965, nr 10
  • Hella Keem, "Andrus Saarestest. Pilk aastakümnete taha" – Keel ja Kirjandus 1972, nr 8
  • Tõnu Seilenthal, "Andrus Saareste keelefilosoofilistest vaadetest" – raamatus "Fenno-ugristica" I, Tartu 1975, lk 286–295
  • Huno Rätsep, "Andrus Saareste Tartu ülikoolis" – Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 464-473
  • Raimo Raag, "Andrus Saareste Uppsalas" – Keel ja Kirjandus 1995, nr 7, lk 455–467
  • Seppo Suhonen, "Andrus Saareste kirjad Lauri Kettusele" – "Kultuurisild üle Soome lahe: Eesti-Soome akadeemilised ja kultuurisuhted 1918–1944" (artiklikogumik), Tartu 2005, lk 301–321
  • "Tuntud elvalasi läbi aegade", Tartu 2006, lk 148–149
  • Reet Kasik, "Andrus Saareste ja murdeuurimine" – R. Kasiku raamatus "Stahli mantlipärijad: eesti keele uurimise lugu", Tartu 2011, lk 120–129
  • Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. I–III. Trt, 1994, kd II, lk 11
  • Eesti biograafiline leksikon. Trt, 1926–1929, lk 443–444
  • Eesti entsüklopeedia, kd 14, lk 449
  • Pühendusteos Joh. Aavikule. Lund, 1951
  • Keem, H. Andrus Saarestest. Pilk aastakümnete taha. // Keel ja Kirjandus (1972) 8
  • Rätsep, H. Andrus Saareste Tartu Ülikoolis. // Keel ja Kirjandus (1982) 9
  • Kask, A. Andrus Saareste keelelisest tegevusest. // Emakeele Seltsi aastaraamat 28 (1982). Tallinn, 1984
  • Valmet, A. Andrus Saareste 100. sünniaastapäeva puhul. // Postimees. Kultuur (1992) 29. VI
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.