Mine sisu juurde

Metskits

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib loomast; Jaan Koordi skulptuuri kohta vaata artiklit Metskits (skulptuur)
Metskits
Isane metskits ehk sokk jooksuajal rabamännikus
Isane metskits ehk sokk jooksuajal rabamännikus
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Artiodactyla
Sugukond Hirvlased Cervidae
Perekond Metskits Capreolus
Liik Metskits
Binaarne nimetus
Capreolus capreolus
(Linnaeus, 1758)
Metskitse levila Euroopas
Metskitse levila Euroopas

Metskits (ka kaber ja kabris; ladina keeles Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukonda metskitse perekonda kuuluv sõraline.

Tegemist on arvukaima hirvlasega Euraasia mandril, tema seisund on soodne[1] ning tähtsus majanduses, kultuurikontekstis ja ökosüsteemides suureneb pidevalt. Arvesse tuleb võtta, et populatsiooni suurenedes kasvavad kahjustused põllumajanduses ja metsanduses ning ta võib olla haiguste levitaja ja liiklusohu põhjustaja.[2] Metskits on Eestis üks tavalisemaid ulukeid.

2017. aastal oli metskits Eestis aasta loom.[3]

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks".[4] Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed.

Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud. Küll aga on sarved olulised turniirirelvad, et tõestade teistele sokkudele oma üleolekut. Kasvavatel karvastel sarvedel on veel üks roll täita: karvastel sarvedel on olemas lõhnanäärmed ning sarvede paljaks hõõrumisel vastu puud, eritub karvadest sekreeti, millega tähistatakse territooriumit.[5]

Sokk erineb kitsest kõige enam tänu sarvede olemasolule, kuid sügisel ja talvel, mil metskitsed on ilma sarvedeta, peetakse soku tunnuseks umbes 10 cm pikkust karvatuusti kõhu all, mida teisisõnu nimetatakse "pintsliks". Kitsel seevastu on 5–7 cm pikkustest kollakatest karvadest "põll" valge "peegli" alaosas.[4]

Peegli suurus ja kirkus varieerub vastavalt soole, aastaajale, isendi tervislikule seisundile ning olukorrale: suvel on see tuhmim, sokul on see suurem, haigel loomal tume. Peegel täidab mitut eesmärki, see annab näiteks liigikaaslastele märku ohust, samuti lihtsustab põgenemisel karjaliikmete silmas pidamist. Ärevil ja rahutu metskits ajab peegli karvad kohevile, nii et see muutub suuremaks.[6][7][8][9]

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Metskitsed lumiselt põllult toitu otsimas Järva-Jaani kandis. 2016

Võrreldes teiste Euroopa sõralistega on metskits toidu suhtes hoopis valivam ja nõudlikum. Tema toit peab sisaldama suure toiteväärtusega taimeosi, näiteks pungi, seemneid, vilju, noori võrseid, puulehti ja vahel isegi risoome.[10] Suvel on metskitse peamiseks toiduks rohttaimed, eelkõige just liblikõielised. Talvine toit on ühekülgsem ja sõltub suuresti lumikatte paksusest. Kergematel, lumevaesetel talvedel eelistavad metskitsed söögiks puhmarinde taimi – mustikat, pohla, kanarbikku jt., samuti rukkiorast. Oksatoitu ei tarvitata peamiselt üldse ja jahimeeste poolt söödasõimedesse pandud heina vastu ei tunta samuti huvi. Talvel on probleemiks veepuudus ja seda leevendatakse peamiselt kuuse- ja männiokkaid süües. Tegemist on talvisel ajal kõige parema allikaga, kust metskitsed võivad vett omastada, sest veesisaldus on 55–60%. See on tunduvalt rohkem kui muus tollel ajal kättesaadavas toidus.[11]

Erinevalt teistest mäletsejatest esineb nende seedekulglas vaid ühte liiki seedeprotsessis osalevaid ainurakseid (Entodinium dubardi), mille tõttu peab metskitsede toit olema mitmekesine. Eelmainitud ainuraksed on väga tundlikud tarvitatava toidu ühekülgseks muutumise suhtes: Vahelduse puudumisel surevad nad välja. Entodinium dubardi puudumine seedekulglas võib põhjustab peremeesloomal seedehäireid ning halvimal juhul lõppeda koguni surmaga.[10]

Eluviis

[muuda | muuda lähteteksti]
Metskitsed

Juuli lõpust augusti lõpuni on metskitsede paaritumisaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on näha, et üks sokkudest ei ole piisavalt kogukas, et teisele vastu astuda, siis nõrgem põgeneb. Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda.

Jooksuaja kulminatsiooni aeg oleneb peamiselt möödunud talve ilmastikust ja tallede sündimise ajast.[12]

Kitsede valmisolek viljastamiseks kestab vaid 3–4 päeva, seega on paaritumishetke ajastamine väga oluline. Kui sokk on paarilise leidnud, siis hakkab pihta pikk tagaajamine. Sedasorti tagaajamine on oluline, sest vallandab ovulatsiooni, mis on kogu tagaajamise bioloogiline eesmärk. Tagaajamine kulmineerub, kui metskitsed hakkavad üksteist taga ajama väikeste ringidena. Nii tallavad nad maha rohu ja tekkinud ringe nimetatakse rahvakeeles "nõiaringideks". Paaritumine kestab lühikese hetke, kuid seda korratakse korduvalt.[12]

Metskitse tiinus kestab inimesega sarnaselt 9 kuud, täpsemalt öeldes 276–295 päeva. Metskitsede sündimus sõltub peamiselt kliimast. Ungaris sünnivad kitsed juba aprillis-mais, Eestis alles mais-juunis.

Metskitse sarved paremal reas

Kitsel sünnib 1–2 (harva 3) tähnilist talle, kellel on algul raske hakkama saada. On oluline, et talled tuleksid ilmale ohtude eest kaitstud paigas, sest talled pole esimesel päeval võimelised emale järgnema ja püsivad kaks-kolm nädalat paigal. Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Kui talled sünnivad heinapõldudel, võib neile saatuslikuks saada heina niitmine, mille käigus hukkub palju vastsündinuid.[12]

Vanuse määramine

[muuda | muuda lähteteksti]

Sokkude pead ehivad sarved, mis on teiste hirvlastega võrreldes väiksemad. Sarved võivad olla väga heaks vanuse määramise tunnuseks veidi rohkem kogenud vaatlejale, samuti võivad need anda märku metskitse tugevusest ja tervisest. Peale vanuse määramise on sarved ihaldatavad jahitrofeed.[4] Lisaks sarvede arengufaasile tuleb sokkude vanuse määramisel tähelepanu pöörata veel nende käitumisele, keha kujule, on vaja jälgida looma peahoiakut kõndimisel ja näo värvust. Sobival aastaajal on metskitse vanuse määramisel heaks näitajaks ka karvavahetus.

Aastased sokud on põllule sööma tulles "seltskondlikud", mis tähendab, et nad hoiavad eakaaslastega omaette. Nad näivad hooletumad, julgemad, mänguhimulisemad ja lapselikult uudishimulikud. Noorte veel kogenematule julgusele viitab see, et õhtul ilmuvad nad põllule sööma esimestena ja lahkuvad sealt hommikuti viimastena.[13] Keskealised sokud on juba elukogenumad, mille tõttu on nad ettevaatlikud ja nende liigutused on aeglasemad. Kolmandast eluaastast alates ei salli sokud kevadest sügiseni enda kõrval teisi sookaaslasi. Lagedale sööma ilmuvad nad õhtuti hiljem ja lahkuvad hommikuti varem. Vanad sokud on aga eriti ettevaatlikud ja vähimgi oht muudab neid kohe valvsaks ning sunnib põgenema.

Metskitsed talvisel kõrrepõllul Voose küla lähistel. 2017

On tähele pandud, et noored sokud käivad väljas korrapäraselt. Vana sokk seevastu ei tunnista oma toitumispaikadesse ilmumisel mingit korrapära. Karva vahetavad eri vanuses metskitsed eri ajal. Esimestena värvuvad kevadel punaseks noored loomad. Mida vanem on sokk või kits, seda hiljem ta karva vahetab.[14]

Arvukus välismaal ja Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
Metskitsi sai 2018. aastal maanteedel surma 4408 isendit.[1]

Metskitse leviala on jagunenud üle terve Euroopa, vaid teatud saartel ei leidu metskitsi. Nendeks saarteks on Iirimaa, Küpros, Korsika, Sardiinia, Sitsiilia ja veel mitmed väiksemad saared. Metskitse populatsioon pole alati niivõrd elujõuline olnud: 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses oli populatsioon killustunud kontrollimatu jahtimise ja teiste inimmõjude tagajärjel. 20. sajandi alguses hakkas metskitse populatsioon taas kasvama ja sajandi keskel oli liik laialdaselt levinud üle terve Euroopa. Mõnel pool kasvab populatsioon tänaseni. Metskitse asustustihedus Euroopas on väikseim äärealadel põhja- ja lõunasuunal. Suurim asustustihedus on Kesk-Euroopas, eriti Saksamaal. Lisaks suurimale arvukusele kütitakse Saksamaal enim isendeid. 2009. aastal avaldatud teadusartiklis toodi välja viimase 20 aasta kokkuvõtva uuringu tulemused: 31,6% Euroopa populatsioonist elab Saksamaal ja 37% kogu kütitud isenditest oli kütitud seal. Järgmised riigid suure arvukuse ja küttimismahuga on Austria ja Prantsusmaa.[2]

Metskitse arvukus Eestis suurenes 21. sajandiks samuti jõudsalt. 2006. aastal arvati, et Eestis võib olla metskitsi umbes 140 000 isendi ringis. Põhjust on oletada, et tänu 2007.-2008. aasta soojale talvele suurenes see number veelgi.[15]

Aastaks 2009 võis metskitsede arvukust hinnata Eestis 100 000–200 000 isendile. Ometi on metskitse arvukuse hindamine keeruline või suisa võimatu ja seetõttu ei teata metskitse täpset arvukust. See võib eri andmetel veidi erineda. Metskitse arvukust hinnatakse ajuloendusega, samuti kevadise pabulaloenduse ja talvise jäljeloendusega.[16]

2010.-2011. aasta lumerohke talv mõjus metskitsedele saatuslikult, mille puhul oletatakse, et hukkus kuni 50% arvukusest. Aastatel 2011–2013 oli metskitse arvukus Eestis väga väike. 2014. aastal oli arvukus taas kasvama hakanud ja 2015. aastal tehtud pabula- ja jäljeloendused näitasid, et metskitse arvukus suureneb kiiresti. Metskitse arvukuse hindamisel on oluliseks piirkonnaks Soomaal asuv Tipu uurimisala (uurimised toimunud 2009.–2015. aastal) ja teine paik, kus andmeid kogutakse asub Tartumaal SA Järvselja Katse- ja Õppemetskonna maadel.[16]

Metskitse arvukuse määrajaks on enamasti kiskjalised ja rasked talved. Peamisteks looduslikeks vaenlasteks on metskitsele ilves, hunt, karu, rebane ja hulkuv koer. Samuti võivad metskitsi harvadel juhtudel rünnata kassikakk, kalju- ehk maakotkas ja metssiga.[17] Metskitsedel on talvel lume sees raske kiskjate eest põgeneda.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://www.iucnredlist.org/details/42395/0%20 Kasutatud 12.3.2017
  2. ↑ 2,0 2,1 Lina Burbaitė and Sandor Csanyi Roe deer population and harvest changes in Europe Estonian Journal of Ecology, 2009, 58, 3, 169-180 28.11.17
  3. ↑ Eesti Jahimeeste Selts Aasta loom 2017 – metskits 28.11.17
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Randveer T. (Tallinn "Valgus" 1989) Metskits lk 5
  5. ↑ Randveer T. (Tallinn "Valgus" 1989) Metskits lk 19
  6. ↑ Männil, Peep; Jõgisalu, Inga (02.02.2017). "Aasta loom metskits oma leviku põhjaosas". Eesti Loodus. Vaadatud 24.03.2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ Reidolf, F (1938). "Metskits" (PDF). Jahinduse käsiraamat. Vaadatud 24.03.2021.
  8. ↑ "Nädal metsas. Mõnel juba talvekasukas seljas". Looduskalender. 19.09.2017. Vaadatud 24.03.2021.
  9. ↑ Savisaar, Remo (18.11.2010). "Valged sabapeeglid – metskits, roe deer, capreolus capreolus". Pildiblog by Remo Savisaar. Vaadatud 24.03.2021.
  10. ↑ 10,0 10,1 Randveer T. (Tallinn "Valgus" 1989) Metskits lk 68
  11. ↑ Randveer T. (Tallinn "Valgus" 1989) Metskits lk 71
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Randveer T. (Tallinn "Valgus" 1989) Metskits lk 46-48
  13. ↑ Randveer T. (Tallinn "Valgus" 1989) Metskits lk 7
  14. ↑ Randveer T. (Tallinn "Valgus" 1989) Metskits lk 9
  15. ↑ Sven Začek. "Metskits - nähtavaim loom". Vaadatud 31.10.2017.
  16. ↑ 16,0 16,1 Madis Mumm (Tartu 2015). "EESTI METSKITSE (Capreolus capreolus) ARVUKUSE DÜNAAMIKAST" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 13.12.2017. Vaadatud 31.10.2017. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  17. ↑ Randveer T. (Tallinn "Valgus" 1989) Metskits lk 61

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Metskits&oldid=6698864"