Paul Johansen

Allikas: Vikipeedia

Paul Johansen (23. detsember (vana kalendri järgi 10. detsember) 1901 Tallinn14. aprill 1965 Hamburg) oli taani päritolu Eesti ja Saksa ajaloolane.

Johansen sündis Tallinnas taanlasest maaparandusinseneri Jens Christian Johanseni perekonnas. Ta õppis Tallinna Toomkoolis ning lõpetas selle 1919. aastal. Sama aasta suvel astus ta õppursõdurina Rahvaväkke, ent Vabadussõja rinnetele ta ei jõudnud. Sama aasta lõpus asus ta õppima Kopenhaagenisse ja peagi Saksamaale, esialgu agraarinseneriks, ent peagi loobus ta sellest suunast ajaloo kasuks. 1924. aastal sai Johansen Leipzigi ülikooli ajaloodoktoriks ning naasis Eestisse, asudes tööle Tallinna Linnaarhiivis.

Johansenist kujunes peagi üks olulisemaid Eesti ajaloolasi, ta uuris läbi tohutu hulga materjale nii Tallinna vanema ajaloo, eriti asustuse (rahvastiku) ajaloo, kui ka agraarajaloo kohta, olles viimasele suunale üheks alusepanijaks Eestis. Tema ilmselt olulisemaks teeneks on Taani hindamisraamatus leiduva agraar- ja asustusajaloolise materjali uurimine ning tõlgendamine, mille tulemuseks oli põhjalik ülevaade 13. sajandi Põhja-Eesti asustus- ja agraaroludest. Samuti juhtis Johansen tähelepanu Wanradti ja Koelli katekismusele kui esimesele kindlalt teada olevale osaliselt eestikeelsele trükisele. Johansen leidis Rootsi arhiivist ka Paide linna asutamisüriku ning tegi mitmeid teisi olulisi avastusi. 1934. aastal sai temast Tallinna linnaarhivaar.

1939. aasta lõpus siirdus Johansen koos baltisakslastega Saksamaale ning jätkas ajaloolasetööd Hamburgi ülikoolis. 19421945 oli ta sunnitud teenima tõlgina saksa idavägedes, sest keeldus NSDAPsse astumast. Sealjuures külastas ta 1944. aastal veel viimast korda ka Eestit. 19451946 oli ta sõjavangis ning naasis seejärel Hamburgi ülikooli, kus ta õpetas kuni surmani. 1964. aastal esitas Johansen hüpoteesi, et Balthasar Russow võib olla eesti päritolu. Paraku jäi nii see uurimus kui ka mitmed teised tööd (näiteks Läti Henriku elu ja tegevuse uurimine) pooleli, kuna ta suri juba järgmise aasta kevadel.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Kross, "Paul Johanseni (ja iseenese) päästmiskatse ühe ülirange ajaloolasmuusa käest" – Keel ja Kirjandus 1988, nr 5, lk 276–283 ja Jaan Krossi raamatus "Vahelugemised" V, ER, Tallinn 1990, lk 169–184 (Paul Johansenist ka: "Vahelugemised" IV, 1986, lk 100–104)
  • Peep Pillak, "Arhivaar ja ajaloolane Paul Johansen – 95" – Kleio 1997, nr 1, lk 57–61
  • Sulev Vahtre, "Paul Johanseni viimane suursaavutus" (raamatu "Balthasar Rüssow als Humanist und Geschichtsschreiber" arvustus) – Akadeemia 1997, nr 3, lk 612–616
  • Sulev Vahtre, "Paul Johanseni käsikirjaline pärand Lüübeki linnaarhiivis" – Ajalooline Ajakiri 1998, nr 4, lk 101–105
  • Jüri Kivimäe, "Uurimus Balthasar Russowist ja tema kroonikast" (raamatu "Balthasar Rüssow als Humanist und Geschichtsschreiber" arvustus) – Keel ja Kirjandus 1999, nr 4, lk 285–289
  • Marja Kallasmaa, "Paul Johanseniga Harju-Madisel" – Keel ja Kirjandus 2000, nr 6, lk 385–391
  • Eesti kirjanike leksikon, ER, Tallinn 2000, lk 145–146 (artikli autor Mati Hint)
  • Vello Helk, "Arhivaaride koostöö üle Läänemere: Paul Johanseni kirjadest Svend Aakjærile" – Tuna 2001, nr 4, lk 92–108
  • Aivar Põldvee, "Paul Johansen ja ajaloo elav kohalolek" (raamatu "Kaugete aegade sära" arvustus) – Keel ja Kirjandus 2006, nr 8, lk 671–675
  • Jaan Undusk, "Ajalookirjutusest Eestis ja eksiilis Teise maailmasõja järel: võhiku mõtteid" – Tuna 2007, nr 1, lk 4–26 (Paul Johansenist Jaan Krossi teoste "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" ja "Kolme katku vahel" inspireerijana lk 23–26)
  • Eestlaste rohkus muistses Tallinnas. Vaba Maa, 14. märts 1935, nr. 63, lk. 8.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]