1. detsembri riigipöördekatse

1. detsembri riigipöördekatse ehk detsembrimäss oli Nõukogude Liidu ebaõnnestunud katse võimuhaaramiseks Eestis 1. detsembril 1924 . Umbes 200 mässajast sai tulevahetustes 13 surma, kuid hiljem vahistati veel üle 500 inimese. Valitsusele ustavate sõjaväelaste ja tsiviilisikute seas oli 26 ohvrit. Mässu käigus hävitati mitmeid sildu, kaaperdati 2 lennukit. Mässu toetas kommunistide juhitav Nõukogude Venemaa relvade ja elavjõuga.

Riigipöördekatse ettevalmistused

Nõukogude Liidus emigratsioonis – Leningradis ja Moskvas tegutsev Eesti Kommunistlik Partei (EKP) pöördus 12. augustil 1924 kirjalikult VK(b)P poole, teatades, et EKP juhtkond on olukorda Eestis kaalunud ning otsustanud korraldada ülestõusu. Eesti küsimust arutati VK(b)P Poliitbüroos 21. augustil ja 14. novembril. Ülestõusu toetuseks loodi N. Liidus alaline komisjon, kuhu kuulusid teiste hulgas ka Stalin, Trotski ja Frunze. EKP oli veendunud, et ülestõus õnnestub ning Poliitbüroo otsus oli toetada igatpidi EKP relvastatud ülestõusu Eestis.

Ülestõusu ettevalmistuseks anti suuri rahalisi toetusi. Hiljem Eestis, kinni peetud ja üle kuulatud Viktor Kingissepa ülestunnistuse alusel anti talle 300 000–400 000 marka kuus põrandaaluseks tegevuseks. Noorproletaarlastele anti 150 000 kuni 200 000 marka kuus; lisaks veel VK(b)P 80 000 kuldrublane toetus eesti kommunistidele ja 75 000 kuldrublane toetus lööksalkade loomiseks välismaadel.

Venemaal elavatest eestlastest, lätlastest ja soomlastest värvati 10.000 meest, kes vajaduse korral oleksid välja astunud ülestõusu toetama. On teada, et N. Liidu mereväe laevad olid Soome lahes Tallinna all valmis ülestõusu toetama. Ka on teada, et Pihkva sõjaväeringkonna kutsealused kutsuti „kordusõppustele“ mõni päev enne ülestõusu.

Riigipöördekatse teostamiseks moodustati Moskvas 16. septembril 1924 „Sõjaline kolmik“, mille sõjaline peaspetsialist oli Punaarmee kindralstaabi ohvitser Harald Tummeltau . Eestis värbas vabatahtlikke kommunist Jaan Anvelt, kes sai Kominternilt kõrget rahalist toetust. Tegeliku rünnakuplaani järgi, mille koostasid Karl Trakmann (Punaarmee ülemjuhatuse staabi ohvitser ) ja Nikolai Riuhkrand-Ridolin (endine brigaadikomandör) Tallinnas, moodustasid Leningradist kohalesaadetud Punaarmee komandörid . Ööl vastu 1. detsembrit lööksalgad Eesti Vabariigi Riigikogu, riigivanema, siseministri, sõjaministeeriumi, sõjakooli, mõnede sõjaväeosade, raudteejaamade ja peapostkontori ründamiseks. 1. detsembril kell 05:15 alanud relvastatud rünnakus osales u 170 meest . Nõukogude Liidust saadeti detsembriinterventsiooni läbi viima 40–50 löökrühmlast (neist vähemalt 15 ohvitseri), Nõukogude Liidu palgalistest Eestis osales üle 40 isiku . Umbes kolm tundi kestnud tulevahetuses tapsid löökrühmlased 25 inimest, ründajatest langes 13. Teistes linnades kavandatud relvastatud tegevust kuskil ei alustatud. Riigipöördekatse puhul väljakuulutatud sõjaseisukorra ajal hukkas välikohus 155 isikut.

Pärast Vabadussõda Venemaale põgenenud Eesti kommunistid saabusid Eestisse revolutsiooni korraldama, riigipööret aitas organiseerida ka Nõukogude Liidu VK(b)P Keskkomitee ja Komintern.

Riigipöörde plaani koostajateks olid Jaan Anvelt ja Vene kodusõja veteran Karl Rimm. Peastaap asus esialgu linnaservas aadressil Kadaka tee 9, kus kommunistide korraldusel kingsepp K. Grünbach oli korteri võtnud. Mässu poliitiline juht oli Jaan Anvelt, peastaapi kuulusid ka endine Petrogradi ohvitserikursuste politruk ja tšekist Valter Klein (varjunimega Karl Roobas), kes oli määratud sõja-revolutsioonikomitee esimeheks mässu edu korral, endised vangi mõistetud, Nõukogude Liitu vahetatud ja salaja uuesti Eestisse tulnud noorproletaarlaste organisaatorid Arnold Sommerling, Georg Kreuks ja Voldemar Hammer. Sõjalise juhtimise eest vastutasid endine Punaarmee 3. eesti kütipolgu ülem August Lillakas ja tema adjutant Richard Käär, kes samuti novembri lõpul salaja Eestisse tulid. Plaan nägi ette pealöögi andmise Tallinnas ning seejärel võimuhaaramised Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Kundas ja Kohilas.

Eesti võimude informeeritus ja ennetavad vastuaktsioonid

Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust ülestõusust informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Algselt peeti selleks 1. maid 1924. Juba 21. jaanuaril 1924 toimus politseioperatsioon, mille raames suleti 185 enamlaste arvatavatest 300 ringist, ning vahistati üle paarisaja nende juhi. Sama aasta 27. novembril toimus 149 protsess. Nendest mõisteti üks surma; 39 eluaegsele sunnitööle; 30 isikut 15 aastaks sunnitööle; ülejäänutele määrati 3–10 aastat vangistust ning 7 kohtualust vabastati.

Sündmused

Tallinn

Relvastatud ülestõus pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15. Ülestõusnud olid relvastatud kolme kergekuulipilduja, 55 vintpüssi, 65 käsigranaadi, 8 tugevajõulise pommi ja 150 püstoliga. Plaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed.

Plaane rikkus paljugi 1924. aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk mässu korraldamises osalenud kommuniste.

Sõjakool

Esmajärjekorras oli plaan vallutada Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil asunud sõjakool, mis asus sel ajal Tondi kasarmutes, seejärel kitsarööpmelise raudtee raudteejaam Tallinn-Väike ja inseneriväe pataljon Nõmmel. Sõjakooli ründas üks kõige suurematest lööksalkadest, millesse kuulus 56 meest, neist 8 ohvitseri ja allohvitseri. Osa ründajaid riietati Eesti sõjaväe mundritesse. Alguses oli mässuliste rünnak edukas, neil õnnestus tungida kasarmusse, kus kadetid magasid, ja mitu kadetti tapeti. Sõjakoolis oli tol hetkel kokku umbes 450 kadetti, allohvitseri ja ohvitseri. Öö vastu 1. detsembrit oli sõjakoolis oli korrapidajaks leitnant Joosep Lääne ja veel üks kadett. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tuli kell 5.00 hommikul vahiruumi. Sõjakooli ründamiseks ette nähtud 140 mehel oli antud käsk koguneda 30. novembril sõjakoolist umbes ühe kilomeetri kaugusel, Kristiine heinamaal asunud Reimanni majja. Kuid kohale tuli ainult 56 meest, kes olid relvastatud ühe Colt-Thompson püstolkuulipilduja, nelja vintpüssi ning püstolite ja käsigranaatidega. Grupi sidepidajaiks mässajate staabiga ning teiste gruppidega oli kolm käskjalga.

Liikumist alustati kell 5.00 hommikul. Kohale jõudes asuti ründama kadettide elamublokki, heites akendest sisse käsigranaate ning tulistades ukselt alumisel korrusel maganud kadette. Vahtkonnast tulnud kadetid koos nelja suurtükiväe kadetiga, kellel oli õnnestunud relvahoidlast saada püstoleid, avasid ründajate pihta tule, takistades nende edasitungi teisele korrusele, kus asunud kadetid said relvade hoiuruumist haarata relvad ning asuda vasturünnakule, mille järel ründajad põgenesid. Samal ajal oli üks väiksem mässajate grupp asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidaja-ohvitser ja üks veebel. Korrapidaja oli hoonest lahkunud ja veebel oli läinud elamublokki pesema.

Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto. Autos olnud püüdsid põgeneda, kui nägid relvastatud kadette, kuid nad tabati ja toodi Sõjakooli. Kaks autos olnust olid Rudolf Vakmanni vennad, kes olid saadetud Sõjakoolist relvi tooma. Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse inimest mõisteti surma, mis viidi sama päeva hilisõhtul täide.

Sõjakooli vallutamise katsel said surma kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras. Haavata sai üheksa kadetti.

Kaitseväe 10. rügemendi kasarmud

Kasarm asus kesklinnas Juhkentalis, ja seda pidid ründama Odra tänava salakortereis koondunud löögirühmad. Ligi 30 mässajat liikus parajasti kasarmute poole, kui kasarmust väljusid relvastatud allohvitseride õppekomando mehed, keda rakendati Balti jaama tagasivallutamiseks. Neid nähes jooksid löögimehed laiali.

Toompea võimuasutused

Tõnismäe tänava korterisse kogunenud löögimehed said ülesande rünnata lähedalasuvat endise siseministri Kaarel Eenpalu korterit ja ta ära tappa, see aga ebaõnnestus ründajate oskamatuse ja puuduliku juhtimise tõttu, pärast paugutamist ja granaadi heitmist jooksid nad laiali.

Teine löögirühm kogunes Rahukohtu tänava salakorteris ja ründas Toompea lossi, seal asunud Riigikogu, Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse ruume. Löögirühm jaotati kaheks osaks, üks lööksalk tungis Riigivanema korterisse, mis asus Aleksander Nevski katedraali taga, kuid Riigivanem Akelil õnnestus tagaukse kaudu eluruumist lahkuda, tapeti üks vahisõdur ning juhuslikult Toompeale sattunud Toomkooli inspektor Grünwald ja tema autojuht.

Sõjaministeerium

Sõjaministeeriumi vallutamiseks planeeritud 23-meheline löögiüksus koondus Laia tänava salakorteris, kuid vallutamine ebaõnnestus. Mässajatel õnnestus ministeeriumi hoonesse sisse tungida, kuid hoonet kaitsti komandant Henn Välme juhtimisel.

Lasnamäe sõjalennuväli ja lennuväedivisjon

Teel Lasnamäele rünnati riigipöördes osalejate poolt 2. politseijaoskonda, kust saadi püsse, ja tapeti Russalka juures üks piirivalvur. Edukalt läks ründajatel Lasnamäel asunud sõjaväe lennuväljal ja lennuväedivisjonis, mis oli ka ainuke sõjaväeüksus, mis õnnestus mässajatel kasarmute vallutada ja kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Valvekorras olnud korrapidaja-ohvitser nooremleitnant Fleischerilt võeti ära relv ja ta pandi vahi alla. Kuid kohale saabunud abijõud lõid ründajad põgenema ning lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel allaandmise eest surma. Mässajad röövisid kaks lennukit ning sundisid piloote nendega Nõukogude Liidu poole põgenema. Piloodil õnnestus pealik Roobachi lennuk maandada veidi enne Narvat, kuid teine mässujuht Grünbach sai põgenema.

Auto-Tanki divisjon

Auto-Tankidivisjon asus samuti Juhkentalis, kus aga õnnestus ründajail divisjoni allohvitser Loorentsi kaasabil tankide garaaž üle võtta ja osa tanke sõidukõlbmatuks muuta. Kuid peale seda, kui veltveebel Rudolf Kaptein lasi allohvitseri maha, jooksid mässajad laiali.

Balti jaam

Balti jaama hõivamiseks ette nähtud paarikümnemeheline lööksalk kogunes Rohu tänavas asuvas salakorteris ning Balti jaama tormanud relvastatud rühm kuulutas jaama korrapidaja arreteerituks, tappis mitu politseinikku ja jaama ilmunud teedeministri Karl Karki (kuna mäss seiskas rongiliikluse, läks minister Balti jaama asja uurima ning sai jaamatrepil kuulitabamuse).

Kitsarööpmelise raudtee Tallinn-Väikse peajaam

vallutasid Juurdeveo tänava salakorteris kogunenud mässulised, osa nendest olid Dobrofloti töölised, juhid aga Venemaalt tulnud ja vene keelt kõnelenud spetsialistid. Jaama vallutamisel vastupanu ei kohatud, jaamas lasti maha üks politseinik ja jaamaülema abi. Poolteist tundi hiljem, kui jaamale lähenes salk sõjaväelasi, jätsid mässulised jaama maha ja põgenesid.

Peapostkontor

Postimaja hõivamiseks ette nähtud 12-meheline lööksalk kogunes Narva maanteel asunud salakorteris. Postimaja asus Vene ja Apteegi tänava ristmikul Peapostkontori juures. Postimaja, kus ei olnud ka politseivalvet, hõivati ja kolmveerandtunniks katkestati telefoniühendus. Postimajas langes vangi Tallinna politseiülem Saar, kes segadust märgates pahaaimamatult postimajja sisse astus. Alates kolmveerand seitsmest vallutasid valitsusvägede salgad kindral Ernst Põdderi ja Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere juhtimisel soomusauto toetusel postimaja tagasi. Selles osales Tartu garnisoni ülem Ernst Põdder. Vanaks Õkvaks hüütud kindral oli Tallinnas komandeeringus ning sattus kasiinos sõpradega napsitama. Vastu hommikut märkas ta lahingut ning tormas koos kaaslastega tulevahetusse.

Politsei Ratsareserv

Ratsareservile, mille kasarmu asus Polgu tänaval (praeguses Keldrimäe linnaosas) kallaletung ebaõnnestus, ehkki selle vallutamiseks pandi välja kolm löögirühma kokku umbes 40 mehega. Rünnak ebaõnnestus, sest kasarmu aknast sisse visatud tugevajõuline lõhkekeha ei plahvatanud ja politseinikud jõudsid riietuda ning mässajatele vastu astuda. Hulk ründajaid võeti vangi, surma sai kaks mässajat. Üksus koos allohvitseride kooli ja kolonel Raudvere käsutuses oleva soomusautoga olid aktiivsed Toompea lossi, raudteejaamade ja lennuvälja tagasi vallutamisel.

1. detsembri hommikul kella 10-neks oli mäss Tallinnas likvideeritud. Mässajate jälitamine kestis aga veel mitu päeva. Tallinna lähedal Irus toimus 5. detsembril tulevahetus, kus end varjanud Arnold Sommerling, Eduard Ambos ja Osvald Piir said politseiga peetud tulevahetuses surma. Tallinnas, Vilmsi tänava majas nr. 50 end varjanud Georg Kreuks, Vladimir Bogdanov ja Rudolf Pälson said 7. detsembril surma politseiga peetud tulevahetuses.

NSV Liidu relvajõud

NSV Liit oli kogunud Eesti piirile väeüksusi tagavaraõppuste sildi all. NSV Liidu laevad dessantväelastega seisid Tallinna lähistel. Plaani kohaselt pidi abi kohale kutsutama peapostkontorist, pärast selle vallutamist.

NSV Liidu asutused Eestis

Selle artikli kirjutamine on pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Tallinnas asusid Vene transiidifirmad Dobroflot ja Zentrosojuz, nende firmade töötajate sildi all tulid riigipöördekatsest osavõtnud Eestisse.

3. jaanuaril 1925 võimud vabastasid NSV Liidu saatkonna 1. sekretäri Isaac Sokolovitzi, kes oli vangistatud 1. detsembri hommikul, kui ta tahtis saatkonda tagasi minna. Temal oli kaasas nimekiri, kellele ja kuipalju ta oli öösel maksnud ülestõusust osalemise eest. Raha olevat ta saanud Kominterni peakorterist Moskvas. Nõukogude Liidu valitsus ähvardas katkestada diplomaatlikud suhted Eestiga, kui Sokolovitzi ei vabastata.

Mässust osavõtnute karistamine

Pärast ülestõusu kuulutas valitsus välja sõjaseisukorra ning kindral Johan Laidoner kinnitati sõjavägede ülemjuhatajaks. Ülestõusuga seotud isikute suhtes rakendus sõjakohtu määrustik – eriti nende osas, kes olid püüdnud maksvat riigikorda kukutada, loata relva kandnud, tapnud, röövinud jne. Sõjakohus (sõjavälikohus) langetas otsuseid lihtmenetluste alusel. Otsused olid kas surmanuhtlus või õigeksmõistmine. Välikohtute otsustel lasti maha 97 isikut.

Jaan Anvelt pääses põgenema Venemaale. Kuid nii Anvelt kui Rudolf Vakmann sattusid Stalini põlu alla ja Suure Terrori ajal nad hukati.

Eesti sündmustel oli ka suur poliitiline järelkaja Venemaal, ülestõusu nurjumise eest vastutavaks peeti ka Kominterni täitevkomitee esimeest Grigori Zinovjevit, keda paljud tippkommunistid senini pidasid Lenini järeltulijaks. Eesti detsembrimässu ebaõnnestumise tõttu kaotas Zinovjev oma oreooli ning osatähtsuse parteis.

Riigipöördekatse mahasurujate autasustamine

Valitsus otsustas anda kümnele mässu kangelaslikule mahasurujale Vabadusristi. Autasu said Johan Laidoner, Johan Unt, Hermann Rossländer (postuumselt), Rudolf Aaman (Aimla), Richard Brücker (hiljem Jaak Kõu), Rudolf Kaptein, August Keng, Alfred Klemmer (Kivinurm), Albert Pesur ja August Schaurup (Saarup).

Riiklikud matused

4. detsembril toimus matusetalitus Tallinna Kaarli kirikus riigipöördekatse maha surumises hukkunud 21 inimesele. Teenistuse viisid läbi piiskop Jakob Kukk ja õigeusu metropoliit Aleksander. Ülempreester Laar rääkis vabadusvõitlusest. Riigivanema ja vabariigi valitsuse nimel kõneles riigivanema asetäitja rahaminister Otto Strandman, riigikogu nimel Jaan Tõnisson. Järelhüüded lõpetas siseminister Theodor Rõuk. Kirstud viidi vankritel mööda Kaarli puiesteed Vabaduse väljakule. Sealt pöördus 9 puusärgiga rongkäik läbi Harju tänava Balti jaama poole: kolonel-leitnant Hermann Rossländer, kapten-major Karl Stern, nooremleitnant Helmuth Viiburg, nooremleitnant Oskar-Martin Punisson, kadett Tomberg, kadett Teder (viidi Tartu sõjaväekalmistule), kadett Udras, piirivalvur Johan Kruusmann (viidi Rahumäe kalmistule) ja Toomkooli inspektor Eduard Grünwald (viidi Kopli kalmistule). Puusärke kandsid ohvitserid ja kadetid õlgadel, vaid Sternil oli vanker, mille järel kõndis Johan Laidoner. Leinarong peatus ka Raekoja platsil ohvitseride kasiino ees, kus orkester mängis kasiino aknalt "Jumal sull' ligemal". Balti jaamas asetati puusärgid kolmele vagunile. Teine rongkäik läks mööda Kaupmehe tänavat praegusele Siselinna kalmistule, neist osa Vana-Kaarli ja teised sõjaväekalmistule. Kogu teekond olid teeääred täis leinas pealtvaatajaid, osadel akendel olid küünlad, lipud olid pooles vardas, kirikukellad helisesid ja kalmistu kohal tiirlesid lennukid. Kaarli surnuaiale asetati erinevate välissaadikute, korporatsioonide, koolide, linnade ja teenistujate liitute poolt kokku 40 pärga.

Monumendid

Rahvasuus Tondipoiste ausambaks kutsutud mälestusmärk püstitati 1928. aastal neljale sõjakooli kadetile, kes hukkusid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus: Aleksander Tombergile, August Udrasele, Arnold Allebrasele ja Aleksander Tederile. Monumendi autor oli kujur Amandus Adamson ning seda peeti üheks võimsamaks mälestusmärgiks Eestis. Samba vundamendi läbimõõt oli 20 meetrit ja graniidist posti kõrgus üle kaheksa meetri. Mälestusmärk kujutas kadetti, kes hoiab põlvel oma haavatud sõpra. Monument hävitati 1941. aastal. Monumendi taastamist algsesse asukohta hakati 2007. aastal arutama. Uue skulptuuri tegemise konkursi võitis Jaak Soans .

1974. aastal avati Tallinnas Balti jaama juures monument nende mälestuseks, kes 1. detsembri riigipööret üritasid. Sammas lammutati 1990. aastate algul. Rahva hulgas käis ringi nali, et see on maailmas ainus mälestusmärk, millel kõik ülestõusust osavõtnud peal on.

1985. aastal toimus kohtuprotsess kolme mehe üle, kes skulptuuri hävitada püüdsid. Tol ajal oli üks Eesti NSV Ülemkohtu kohtunikest Ain Seppik, kes lükkas noorukite apellatsiooni tagasi. Seda heitis Isamaaliit talle kui siseministrile ette 2003. aastal.

Monument demonteeriti 1990ndate alguses kolmeks osaks ja asub hetkel Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi tagahoovis.

Kultuur

16. oktoobril 2008 esilinastus Tallinnas 1. detsembri riigipöördekatse põhjal vändatud film "Detsembrikuumus". Filmi režissöör on Asko Kase ning stsenaristid on Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre.

Vikitekstid

• s:Uuemad teated kommunistide mässust "Meie Maa", nr. 95 (474). Laupäev, 6. detsember 1924. lk. 3

Kirjandus

• J. Saar. "Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924. Osavõtjate tunnistuste ja uurimise andmete järel." Tallinn: Valvur, 1925
• Abe Liebman. "1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõus." 52. raamat sarjast Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing. Eesti Riiklik Kirjastus 1950
• Ago Pajur. Kas kaitsevägi oli valmis? – "Kas nad lahkusid Moskva rongiga?: 1. detsember 1924: artikleid ja dokumente" Tallinn, 1996
• Punaste mässukatse 1924. Esimese detsembri protokoll. Kindralleitnant Laidoneri ettekanne. Eesti Päevaleht (Stockholm), 29. november 1978, nr. 90, lk. 3.

Välislingid

• Uprising of December 1, 1924, Baltic Defence Review 2/1999
• 1924. aasta detsembrimäss (näitus Riigiarhiivis)
• Allar Viivik: Riigikukutamise kurb grimass Õhtuleht, 27. november 2004
• Ain Vislapuu, 1924. aasta 1. detsember Viljandis – kas nad olid mässuks valmis, www.muuseum.viljandimaa.ee, 2004 aastaraamat
• Olaf Esna: "1924. aasta 1. detsembri võimuhaaramiskatse Pärnus" Pärnu Postimees, 20. juuni 2006
• Alo Lõhmus: "Riigipöördekatse eelmäng: propagandasõda Eesti vastu novembris 1924" Postimees, 6. mai 2007
• Vello Salo: "Aprillitame Jüriöö?" Postimees, 4. detsember 2008
• Arvi Tapver: "Ajalugu versus äkšn" KesKus, 1/2009