1. Eesti Kütidiviis

Allikas: Vikipeedia
1. Eestimaa Kütidiviis
Tegev 13. november 19189. juuni 1919
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Eesti Töörahva KommuunEesti Töörahva Kommuuni lipp
Kuuluvus Punaarmee
Eesti Punaarmee
Liik jalavägi
Ülesanne nõukogude võimu kehtestamine Eestis
Suurus diviis
Lahingud Eesti Vabadussõda
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Leonhard Ritt, Jakob Palvadre

1. Eestimaa Kütidiviis (vene keeles Эстляндская стрелковая дивизия) oli Eesti Vabadussõja ajal Nõukogude Venemaa Punaarmee koosseisus moodustatud ning Punaarmeele allunud ETK Eesti Punaarmee koosseisu kuulunud eesti rahvusväeosa.

Moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa kütidiviisi formeerimine toimus märtsis 1919. Eelnevalt 1918. a detsembrist kuni 1919. a aprillini mobiliseeriti Eestis enamlaste poolt ligi 2000 inimest ning võeti vastu ligi 2800 vabatahtlikku. Osa suunati täienduseks juba olemasolevatesse eesti punastesse üksustesse, aga alustati ka uute moodustamist. Nõnda formeeriti alates 27. detsembrist Võrus, seejärel alates veebruari algusest Marienburgis 3. eesti kütipolku, mis veebruari esimesel poolel Nõukogude Läti armee käsutusse läks. Veebruari alguses hakati sügavamal tagalas moodustama ka 5. eesti kütipolku. Gattšinas oli veebruaris täiendamisel 1. eesti kerge suurtükiväedivisjoni 3. patarei ning formeerimisel 4. patarei. Veebruari lõpus alustati ka 5. patarei moodustamist, kuid seda lõpule ei viidud ning patarei saadeti seejärel laiali. Veebruari lõpus oli koos formeeritavate väeosadega eesti punastes üksustes kokku ligi 8500 inimest.[1]

18. veebruaril otsustati Pihkvas Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe L. Trotski rongis tema ja 7. armee juhatuse ning Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu mõningate liikmete nõupidamisel moodustada Eesti hõivamiseks Eestimaa armee. Selle koosseisu pidid minema 6. ja 10. kütidiviis ning luua kavatsetav Eestimaa kütidiviis. Viimane planeeriti moodustada esialgu kahebrigaadilisena juba olemasolevate või formeeritavate eesti punaste väeosade põhjal.

1919. aasta 7. märtsil andis Eestimaa armee ülem käsu, mille põhjal lülitati 6. kütidiviisist järgnevalt märtsi keskpaigas Eesti kütidiviisi koosseisu eesti punased üksused. Sealjuures 52. Tallinna, 53. Viljandi, 54. Tartu kütipolk (ehk 1., 2. ja 4. eesti kütipolk) said nüüd nimetuseks vastavalt 1., 2. ja 3. Eestimaa kommunistlik kütipolk. Samas nimetati 6. kütidiviisi 46. kütipolk ümber 4. Eestimaa kommunistlikuks kütipolguks ning ka see kavatseti Eestimaa kütidiviisiga liita, kuid tegelikkuses jäi polk 6. kütidiviisi koosseisu. Ühtlasi nimetati Nõukogude Läti armee alluvuses tegutsev 3. eesti kütipolk ümber 5. Eestimaa kommunistlikuks kütipolguks ning formeerimisel olev 5. eesti kütipolk – 6. Eestimaa kommunistlikuks kütipolguks. Viimane jõudis rindele aprilli teisel poolel. Eestimaa kütidiviisi koosseisus moodustati ka kaks brigaadijuhatust. Diviisi ratsaväe moodustas 1. punane eesti ratsapolk. Eesti brigaadi staap (6. kütidiviisi III brigaadi staap) kujundati märtsi teisel poolel ümber Eestimaa kütidiviisi staabiks, jäädes endiselt Petseri grupi ühe lahingulõigu etteotsa[2].

1. Eestimaa Kütidiviisi juhatus ja koosseisu kuuluvad polgud formeeriti Venemaa Nõukogude Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu 13. novembri 1918.a. käskkirjaga nr 220.

Eesti kütidiviisi juhtkond: Reinhold Isak, Eduard Rips, Eduard Teiter, Jakob Palvadre, Aleksander Reimets, H. Kuldvere, W. Neumann. Tagareas: Mõtus, Karl Rimm, J. Põldema, P. Freiberg, A. Lintlom, Andrei Põld

Käskkirja kohaselt kuulus oli kütidiviisi koosseisu: 3 kütibrigaadi, 1 ratsapolk, 1 suurtükiväebrigaad, 1 inseneripataljon, 1 sidepataljon, väliambulants, veterinaarteenistus, hospidal ning lennuüksus.

Diviisi ettenähtud koosseisus pidi olema 1657 komandöri ning 56 668 meest, lisaks 24 338 hobust, 382 kuulipildujat ja 116 suurtükki.

Kütibrigaadi pidi koosseisunimestiku kohaselt koosnema 3 kütipolgust, 1 suurtükiväedivisjonist, 1 sapööriroodust (361 meest), juhtkonnast ning vooriroodust.

Kokku pidi kütibrigaadis olema 11 000 meest, 1700 hobust, 144 kuulipildujat, 18 miinipildujat, 8 haubitsat ja 14 suurtükki.

Suurtükiväebrigaadi koosseisus oli ette nähtud 3 kergesuurtükiväedivisjoni, 1 mortiiri-haubitsadivisjon ja 1 raskesuurtükiväedivisjon.

Kütipolgu koosseisus oli ette nähtud 3 pataljoni (igas pataljonis 3 roodu jalaväge ja kuulipildujarühm), miinipildujakomando, kuulipildujakomando, varustuskomando, sidekomando, ratsaluurekomando, meditsiiniüksus, veterinaarüksus, sapöörikomando, keemiakomando, polgukool ning juhtkond.

Kütipolgu ettenähtud kooseisus oli 106 komandöri, 3581 meest, 36 kuulipildujat ja 6 miinipildujat.

Aprilliks 1919 oli Oudovas asunud eesti kütidiviis formeeritud, kuid ettenähtud koosseisu ei saavutanud kunagi.

Diviisi juhtkond ja koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Diviisikomandör: Leonhard Ritt (7. märts24. mai 1919 tuli Eesti Vabariigi poole üle); Jakob Palvadre (24. mai 1919 – veebruar 1920);
  • Diviisikomissar: Mart Laius (mai 1919-), Aleksander Reimets, Ivan Tamm
  • Diviisi staabiülem: Ivan Leht (oktoober 1919-);
  • Operatiivosakonna juhataja: Eduard Teiter (oktoober 1919-);
  • Diviisi suurtükiväeosade juhataja: H. Teder (oktoober 1919-);
  • Varustusosakonna ülem: K. Pretser (oktoober 1919-);
  • Sideülem: Neiman (oktoober 1919-);
  • Administratiivosakonna ülem: A. Lapp (oktoober 1919-);

Koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diviis koosnes tegelikkuses 2 kütibrigaadist ja tugiüksustest:

Eestimaa kütidiviisi I brigaad (moodustati Punaarmee 6. kütidiviisi koosseisu kuulunud III (eesti) brigaadist):

Eestimaa kütidiviisi II brigaad

  • Brigaadikomandör: Andrei Põld (oktoober 1919 – märts 1920);
  • Brigaadi staabiülem: kt Johannes Hermann (-veebruar 1920), Karl Kanger (veebruar – märts 1920);
  • August Lillakas, veebruar 1920 II brigaadi komandör;
  • Brigaadikomissar: Johannes Mahmastal (oktoober 1919 –);
Diviisi 2. brigaadi koosseisu arvati:
  • 4. Narva Eesti kommunistlik kütipolk (endine 46. kütipolk) (Нарвский эстонский коммунистический полк), mis aga faktiliselt eesti diviisi koosseisu ei tulnud ning jäi 6. kütidiviisi rindelõiku Narva alla. Novembri lõpus 1918. aastal formeeriti Põhjarindel paikneneud Narva polgu eestlastest moodustatud pataljon Johannes Raudmetsa juhtimisel ümber 156. kütipolguks ning polgus olevad eestlased saadeti Petrogradi tagasi, kus nad määrati uude 46. Narva kütipolku. Viimane oli samuti 14. Narva polgu järglane. Kui polgu 1. pataljon saadeti rindele, jäi 2. pataljon Gatšinasse. Talle formeeriti juurde uus 1. pataljon ja 29. oktoobril 1918. a. nimetati 14. Narva polk ümber 46. kütipolguks. Eestlasi oli selle polgu 1. (endises 14. Narva polgu 2.) pataljonis. (156. polku jäänud viimased eestlased saadeti 1919. aasta suvel Eesti rindele 46. kütipolku.)
    • Polgukomandör: I. Kosminski (detsember 1918-); kt Kirsanov;
    • Polgukomandöri abi: Panov (detsember 1918-);
    • Polgukomissar: Laur (detsember 1918-);
      • 4. polgu 1. pataljon: August Peis, (september 1918-); Johnnes Raudmets, (oktoober 1918-)
      • 46. polgu 1. pataljon:
      • 46. polgu 2. pataljon: Lev Širokov (detsember 1918-);
  • 5. Võru Eesti kommunistlik kütipolk (vene 5-й Вырусский полк), (endine 3. eesti kommunistlik polk) (vene 3-й коммунистический стрелковый полк),
    • Polgukomandör: August Männioks/Adolf Männikoks (Адольф Мянникокс) (detsember 1918-); Nikolai Riuhkrand-Ridolin (august 1919-); Luik (veebruar 1920-);
    • Polgukomissar: Mihkel Kuulbach (Михаил Кульбах) (detsember 1918-);
      • 5. polgu 1. pataljon: Juhan Evert (detsember 1918-); Aleksei Heints (august 1919-);
      • 5. polgu 2. pataljon: Aleksei Heints (jaanuar 1919-);
      • 5. polgu 3. pataljon: Adolf Muuk
Pataljonikomandörid: F. Teder; F. Nurmberg (august 1919-)

Diviisile allusid ka Pihkvas 1919. a moodustatud tagavarapolk (komandör V. Leegen) ja 21. detsembril 1918. a moodustatud neljapataljoniline Eesti Revolutsiooniline Kaitsepolk (650 meest, komandör Karl Sammel). 10. diviisi koosseisust toodi eesti diviisi üle 20. lendsalk.

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa kütidiviis asus mais 1919 kaitsejoonel Pihkva rajoonis järgmiselt: 1. Tallinna kütipolk Traitsa-Mitkovitsa vahel; 2. Viljandi kütipolk Pasina-Gora vahel; 3. Tartu kütipolk Novaja-Derevnja juures. Irboska küla juures oli varus 6. eesti kütipolgu 200 meest, kes jagati teiste polkude vahel. Petseri – Pihkva vahel oli eesti küttidel 1956 meest, 27 kahuri, 51 kuulipilduja ja 1 soomusrongiga. Eesti Revolutsiooniline Kaitsepolk 300 täägiga ning tagavarapataljon paiknesid Pihkvas.

5. Võru kütipolk asus Käärakul Võrus ning 4. Narva kütipolk viidi 12. mail Põhjakorpuse vastu kaitsele Teesuusse.

20. mail algasid läbirääkimised Eestimaa kütidiviisi komandöri L. Ritti ja I brigaadi komandöri A. Aintsi ületulekuks Eesti armee poolele. Kohtumised Eesti armee esindajaga toimusid kolmel korral ning lepiti kokku plaanis, millega taheti vangistada ainsa hoobiga kogu Punaarmee Pihkva grupp 12 000 mehega, sealhulgas ligi 4000 eesti kütidiviisi võitlejat. 1919. aasta 24. mail asusid Eesti armee 2. Diviisi üksused rünnakule Petseri ja Pangevitsa vahelises lõigus, lahingute käigus langes vangi Tallinna polgust ja inseneriroodust umbes 600 meest ning sõjaväe poole tulid üle[4] diviisikomandör Leonhard Ritt, brigaadikomandör August Aints ja brigaadi staabiülem T. Maasik[5]. Eesti kütidiviisi I brigaadi üksused jäid täielikult ilma igasuguse operatiivse juhtimiseta, katkes side armee ja kütidiviiside vahel, mis tõi kaasa üleüldise koordineerimatuse ning diviisi I brigaadi üksused taganesid kogu rindel.

Tallinna polgu riismed taganesid üle Velikaja, Viljandi polk ja 4. patarei tegid 180 kraadise pöörde ja taganesid ka Velikaja taha ning Tartu kütipolk ja 1. patarei taandusid kaitselahinguid pidades Pihkva taha. Reservis olnud 6. eesti kütipolk osutas lühiajalist vastupanu Eesti sõjaväe 2. Diviisi rünnakule, kuid tõmbus peale lühikest lahingut tagasi ning 25. mai õhtuks vallutati Petseri Punaarmee valdusest tagasi.

Diviisi ümberformeerimine brigaadiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu lõpetas 5. juunil 1919. aastal oma tegevuse.

9. juunil 1919 formeeriti 1. Eestimaa Kütidiviis ümber Nõukogude Venemaa Läänerinne juhatuse korraldusega N 262 Üksikuks Eesti Kütibrigaadiks, brigaadikomandöriks nimetati Jakob Palvadre. 5. oktoobril 1919 formeeriti Eesti kütibrigaad ümber uuesti Eesti Kütidiviisiks.


Eelnev:
Eesti kütiväed
1. Eesti Kütidiviis
1919
Järgnev:
Üksik Eesti Kütibrigaad

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Rosenthal, R (2007). Punaarmee maavägede grupeering. Tallinn (in press). Lk 93-94
  2. Samas Lk 93-94
  3. Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940.
  4. Urmi Reinde, Vana mees tahab rääkida, www.Kesknädal.ee, 19. detsember 2007
  5. Postimehest väljalõige, ajalookalendri-rubriik, 24. mai 1996

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Remmelgas, J (1959). Igavesti. Kirjastus EMP Stockholm.
  • Rosenthal, R (2007). Punaarmee maavägede grupeering Eesti vägede ja Loodearmee vastas 1918. a novembri lõpust kuni 1920. a jaanuari alguseni. Tallinn (in press).
  • Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis 1917-1920. (1977). Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn.
  • Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas (1934).
  • Nõukogude võimu eest. Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonist Eestis aktiivselt osa võtnute mälestuste kogu. (1957) Tallinn.
  • Tipner, J. (1953). Eesti töörahva relvastatud võitlus nõukogude võimu eest kodusõja aastail. Tallinn.
  • Tipner, J (1957). Punaarmee Eesti väeosade võitlusteest. Tallinn.
  • Eduard Laaman, "Eesti iseseisvuse sünd" (1991)
  • Eesti Vabadussõda 1918-1920. Tallinn.
  • Grosschmidt, E (1995). Pealuu märgi all. Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkelt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]