Ain Seppik
| Sünniaeg | 12. märts 1952 |
|---|---|
| Sünnikoht | Tallinn |
| Erakond | Eesti Keskerakond (1998–2012) |
| Amet | Eesti Vabariigi siseminister 2002 |
| Haridus | kõrgharidus |
| Õppeasutus | Tartu Ülikool |
| Eriala | õigusteadus |
Ain Seppik (sündinud 12. märtsil 1952 Tallinnas[1] või Nissis[viide?]) on Eesti poliitik.
Sisukord |
Haridus [muuda]
Ain Seppik on lõpetanud A. Lauteri nimelise Märjamaa Keskkooli 1972 ning Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna 1977.
Töökäik ja tegevus ühingutes [muuda]
Seppik on töötanud
- prokurörina ja kohtunikuna 1976–1992,
- Uurimisameti peadirektorina 1992,
- Politsei Keskuurimisbüroo direktorina 1993–1994,
- Tallinna Politseikooli lektorina 1995,
- siseministri nõunikuna 1995,
- Eesti Politsei Politseiameti peadirektori asetäitjana 1994 ja peadirektorina 1995–1997,
- ASi Sularahakeskus osakonnajuhatajana 1997–2001 ning
- OÜ Õigusbüroo Ain Seppik juhatuse liikmena 2001.
- Eesti Vabariigi siseminister 2002
Ta on Tartu Ülikooli kuratooriumi ja SA Turvaline Saaremaa liige.
Tegevus prokurörina Nõukogude Liidus [muuda]
Ain Seppik osales prokurörina dissidentide ja Nõukogude Liidust põgeneda soovinute vangimõistmises. 1985. aastal Eesti ENSV Ülemkohtu kohtunikuna mõistis ta kolmeks aastaks vangi kolm 16–19aastast noorukit. Noorukitele pandi süüks eriti küünilisi ja jõhkraid huligaansusi: majaseintele nõukogudevastaste loosungite sodimist, Tallinnas Harjumäel «Linda» kuju täisjoonistamist ja Balti jaama naabruses asunud 1924. aasta kommunistlikust 1. detsembri riigipöördekatsest osavõtnute ausamba süütamist. Alaealised Peeter Bötker ja Toomas Ild said karistuseks kolm, Kaido Siider kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga kasvatusliku töö koloonias, Toivo Paabo aga kaks aastat vabadusekaotust tingimisi[2].
Poliitiline tegevus [muuda]
Ain Seppik oli Tallinna Linnavolikogu liige 1999–2002, samuti X Riigikogu ja XI Riigikogu liige. 2002–2003 oli ta siseminister Siim Kallase valitsuses, kuid astus ise tagasi, kui tuli ilmsiks tema osalus 1985. aastal "Nõukogude võimu solvanud" koolipoiste vangi mõistmisel[3].
Kuulus alates 1998. aastast Eesti Keskerakonda. 20. märtsil 2012 teatas Seppik oma otsusest erakonnast lahkuda, tuues põhjuseks rahulolematuse Edgar Savisaare autokraatse juhtimisstiili ja hoiakutega.[4].
23. augustist 2012. aastal arvati Ain Seppik Tallinna linnavolikogu Keskerakonna fraktsiooni koosseisust välja A. Seppiku tema avalduse alusel[5], kuid A. Seppik jätkab Tallinna volikogus fraktsioonituna ja volikogust lahkuda ei kavatse.
Tunnustused [muuda]
Isiklikku [muuda]
Tema abikaasa on kohtunik Malle Seppik. Siim Seppik ja Sulev Seppik on Ain Seppiku pojad.
Viited [muuda]
- ↑ Elulugu Riigikogu veebilehel (vaadatud 20.03.2012)
- ↑ 2003. aasta Veebruar, Ajalooline sõda Ain Seppiku ümber, SL Õhtuleht, 31. detsember 2003
- ↑ "Kristen Michal: „ „*" Eesti Päevaleht, 2. august 2012
- ↑ "Ain Seppik otsustas Keskerakonnast lahkuda" Postimees, 20. märts 2012
- ↑ Tallinna volikogu keskfraktsioon arvas Ain Seppiku välja, Tallinna Postimees.ee, 23. august 2012
Välislingid [muuda]
- Ain Seppiku kohtunikutöös mitu poliitilise taustaga protsessi
- Ain Seppik saates "Kukul külas", 18. mai 2008, 1. osa, 2. osa
- Kohus mõistis Äripäevalt Seppikute kasuks välja 70 000 krooni, Eesti Päevaleht 16. oktoober 2009
| Eelnev: Tarmo Loodus |
Eesti siseminister 2002–2003 |
Järgnev: Toomas Varek |
|
|||||||||||
