Kaitseväe kalmistu

Allikas: Vikipeedia
Kaitseväe kalmistu väravaehitis

Kaitseväe kalmistu (ka Tallinna garnisoni kalmistu) on Tallinnas Filtri tee ja Siselinna kalmistu vahelisel alal asuv Eestis langenud sõjaväelaste matmiskoht, kuhu on 120 aasta jooksul maetud kuni 5000 eri rahvusest sõjaväelast.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalmistu algusajaks võib pidada 1887. aasta detsembrit, kui Tallinna linn eraldas tsaari sõjaväevõimudele Juhkentalis kalmistu tarbeks tasuta maad ning sinna hakati matma 23. jalaväediviisi surnuid.

Tsaariaja intensiivseim matmine toimus Esimese maailmasõja ajal, 1915–1917, kui kalmistu algne osa sai täis ajal.

1918. aastal hakkas Saksa okupatsioonivõim oma sõdureid matma uuele maatükile, nendegi hauad maeti 1970. aastail venelaste poolt üle.

Kaitseväe kalmistu kabel

Sama aasta lõpus hakati kalmistule matma ka Eesti Vabadussõjas langenuid, sõja käigus maeti sinna kokku 575 Eesti sõdurit, Vene valgekaartlast ning sõjavangi. Sel ajal leidsid kalmistul viimse puhkepaiga ka langenud Briti mereväelased.

1938. aastal asendati haudadel säilinud raudristid kalmistu välimuse ühtlustamiseks kivitahvlitega. Ristid annetati Allveelaevastiku Sihtkapitalile.[1]

Nüüdseks on Eesti-aegsetele haudadele valdavas osas peale maetud Vene sõjaväelased. Ülematmine ning hauatähiste hävitamine sai alguse 1949. aastal. Paljude kivide alla pole tegelikult kedagi maetud. Kalmistule on paigaldatud ka fiktiivseid hauatähiseid umbes 200. Nii näiteks 1985. aastal anti sõjakomissariaadist 32 nime, kellele tuli paigaldada kalmistule kivi. Nimed otsiti Tallinnast 600 kilomeetri raadiuses hukkunute hulgast.

Suvel 1994 otsustas Tallinna Kaitseväe kalmistu taastamise komisjon, et “kalmistu tuleb taastada Tallinna Kaitseväe kalmistuna, kusjuures taastada tuleb ka mälestusehis, Vabadussõja juhtide mälestusmärk ning Vabadusristi kavaleride mälestusmärk”.

Mälestusmärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1928. aastal rajati kalmistule arhitekt Edgar Kuusiku kavandi järgi Vabadussõjas langenutele mausoleumi taoline mälestusehitis.
  • 1933. aastal püstitati kalmistule samuti arhitekt Kuusiku kavandi järgi kuulsate Vabadussõja väejuhtide Johan Unti ja Ernst Põdderi ning teiste kindralite auks mälestusmärk, mille Vene võimud 1952. aastal hävitasid.
  • 1940. aastal kavandati skulptor Juhan Raudsepa poolt kavandatud Vabadusristi kavaleride mälestussammas, mille pidulik avamistseremoonia jäi Nõukogude sõjabaaside tuleku tõttu ära. 1950-ndate algul Vene võimud lasid samba õhku.
  • Juunis 1937 avati kalmistul monument Männiku plahvatuse ohvritele, mille juures on ka ühishaud. See monument ja hauaplats olid ainukesed, mis tervena elasid Nõukogude okupatsiooni üle.
  • 30. aprillil 2007 teisaldati kaitseväe kalmistule varem Tallinnas Tõnismäel seisnud Pronkssõdur, monument Teises maailmasõjas hukkunud Nõukogude sõjaväelastele. Mälestusmärgi teisaldamine põhjustas laiaulatuslikud rahutused (nn Pronksiööd). Tänini tuuakse monumendi jalamile kalmistul lilli 9. mail, Nõukogude ajal tähistatud Teise maailmasõja (tollal Suure Isamaasõja) lõpukuupäeval.
  • 28. novembril 2012 taasavati taastatud mälestusehis Vabadussõjas langenutele.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sõjaväe-surnuaia ristid – vanametalliks. Esmaspäev, 25. aprill 1938, nr. 17, lk. 7

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vabadussõja juhtide mälestussamba taasavamine Tallinna Kaitseväe kalmistul 22. veebruaril 1998. a. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit 1998

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

59.42164424.766090