Mihhail Tuhhatševski

Allikas: Vikipeedia
Mihhail Tuhhatševski
Mikhail Tukhachevsky.jpg
Mihhail Tuhhatševski
Nimi Mihhail Tuhhatševski
Sündinud 16. veebruar 1893
Smolenski kubermang
Surnud 12. juuni 1937
Teenistused Venemaa keisririik
Vene SFNV
NSV Liit
Auaste Nõukogude Liidu marssal
Juhitud üksused 1. armee juhataja
8. armee juhataja
5. armee juhataja
13. armee juhataja
Kaukaasia rinde ajutine juhataja
Läänerinde armeede juhataja
Tööliste ja Talupoegade Punaarmee staabiülem
Leningradi sõjaväeringkonna juhataja
NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees
NSV Liidu kaitserahvakomissari asetäitja
NSV Liidu kaitserahvakomissari I asetäitja
Volgaäärse sõjaväeringkonna vägede juhataja
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Vene kodusõda
Nõukogude-Poola sõda
Autasud Püha Anna orden II järk
Püha Stanislavi ordeni II järk mõõkadega
Püha Vladimiri orden IV järk mõõkadega
Püha Anna orden III järk mõõkade ja lindiga
Püha Stanislavi ordeni III järk mõõkade ja lindiga
Püha Anna ordeni IV järk, kirjega "Vapruse eest"
Punalipu orden (1919)
Revolutsiooni aurelv (1919)
Lenini orden (1933)

Mihhail Tuhhatševski (vene keeles Михаил Николаевич Тухачевский) (4./16. veebruar 1893 Smolenski kubermangus Aleksandrovskoje külas – 12. juuni 1937) oli Venemaa Keisririigi ja Nõukogude Liidu sõjaväelane, üks viiest esimesest Nõukogude Liidu marssalist (1935).

Tuhhatševskit peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks Punaarmee ideoloogiks. Ta oli üks süvaoperatsiooni teooria loojaid. Teooria arendati välja Nõukogude Liidus 1920. ja 1930. aastatel ning see muutus Nõukogude sõjaväes doktriiniks. Samuti püüdis ta saavutada, et Punaarmee lõpetaks ratsavägede eelistamise ning suunaks vahendid tankidele. Hilisem sündmuste käik Teises maailmasõjas kinnitas tema seisukohtade õigsust.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihhail Tuhhatševski isa oli Smolenski kubermangu aadlik ja ema talunaine. M. Tuhhatševski asus 1911. astal õppima 1. Moskva kadetikorpusesse, aastatel 19121914 õppis Aleksandri Sõjakoolis Moskvas ning 14. juuli 1914 ülendati alamporutšiku auastmesse ja alustas teenistust Venemaa Keisririigi Semjonovski Ihukaardiväepolgus.

Tuhhatševski osales septembrist 191419. veebruarini 1915 osales Esimeses maailmasõjas Austria-Ungari ja Saksamaa keisririigi vägede vastu. Kõigest poole aasta jooksul teenis ta kangelaslikkuse eest viis ordenit ning sai haavata. 1915. aasta veebruaris piirati tema rood ümber ning enamik roodu sõdureid sai surma. Ühena vähestest ellujäänutest sattus ta vangi. 19. veebruarist 1915 – augustini 1917 viibis sõjavangis Saksamaal (sh. Ingolstadtis). Pärast nelja ebaõnnestunud põgenemiskatset saadeti ta Ingolstadti laagrisse, kus hoiti põgenemiskalduvusega vange. Seal tutvus ta Charles de Gaulle'iga. Septembris 1915 õnnestus Tuhhatševskil viiendal katsel lõpuks põgeneda ning oktoobris pöördus ta juba tagasi Venemaale. Detsember 1917, peale põgenemist ja Venemaale jõudmist valiti Semjonovi Ihukaardiväepolgus roodukomandöriks.

Vene kodusõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta 27. mail määrati Läänekaitselõigu Moskva rajooni kaitse rahvakomissariks, 19. juunil 1918 saadeti Idarindele, kus 26. juunil 1918 määrati 1. armee juhatajaks.

4. juulil 1918 viis läbi esimese endiste keisririigi ohvitseride sundmobilisatsiooni Punaarmeesse ning osales 1918. aastal Vene kodusõjasSimbirski, Sõzrani ja Samaara piirkonnas.

28. detsember 1918. aastal määrati ta Lõunarinde ülema asetäitjaks, 20. jaanuaril 1919 Lõunarinde 8. armee juhatajaks, 23. märtsil 1919 Idarinde 5. armee juhatajaks,

1919. aastal osales ta Vene kodusõjasUfaa, Tšeljabinski, Omski piirkonnas, 22. detsember 1919 määrati Lõunarinde 13. armee juhatajaks, 31. jaanuaril 1920 Kaukaasia rinde ajutiseks juhatajaks.

Nõukogude-Poola sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

M. Tuhhatševski määrati 29. aprillil 1920 Läänerinde armeede juhatajaks ja oli 23. juulist14. augustini 1920 Nõukogude-Poola sõda Varssavi vallutusoperatsiooni juhiks.

5. märtsist 1921. aastal määrati ta lisaks Läänerinde armeede juhataja ülesannetele ka 7. armee ajutiseks juhatajaks.

Siseriikliku nõukogudevastase liikumise mahasurumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilisem Tuhhatševski tegevus on sattunud kriitika alla, sest 1920. aastal aitas ta maha suruda Nõukogude-vastaseid rahutusi ning tema käsul kasutati selleks korduvalt kõike elavat lämmatavaid gaase.

M. Tuhhatševski oli 1921. aasta Kroonlinna ülestõusu ajal – 8. märtsil I Kroonlinna rünnaku, 17. märtsil II Kroonlinna rünnaku ja vallutamise juhataja, aprillis 1921 määrati ta Tambovi kubermangu vägede juhatajaks, lisaks Läänerinde armeede juhataja ülesannetele ning aprillis-mais 1921 juhatas ta Antonovi ülestõusu mahasurumist Tambovi kubermangus.

Teenistus NSV Liidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1921. aasta 5. augustil määrati M. Tuhhatševski Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Sõjaväeakadeemia juhatajaks, 24. jaanuaril 1924 määrati Läänerinde armeede juhatajaks, 1. aprillil 1924 määrati M. Tuhhatševski Tööliste ja Talupoegade Punaarmee staabiülema Mihhail Frunze asetäitjaks, 17. veebruaril 1925 määrati Lääne sõjaväeringkonna juhatajaks.

13. november 1925 peale Mihhail Frunze surma, määrati M. Tuhhatševski Tööliste ja Talupoegade Punaarmee staabiülemaks, 5. mail 1928 määrati Leningradi sõjaväeringkonna juhatajaks.

19. juunil 1931. aastal määrati M. Tuhhatševski NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeheks ja TTPA relvastuskomissariks, 21. juunil 1934. aastal määrati ta NSV Liidu kaitserahvakomissari asetäitjaks (20. november 1935 nimetati ta NSV Liidu marssaliks).

9. aprillil 1936 määrati NSV Liidu kaitserahvakomissati I asetäitjaks ja TTPA Lahingettevalmistamise Valitsuse juhatajaks.

Langus ja represseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. mail 1937. aastal vabastati M. Tuhhatševski senistelt ametikohtadelt ning määrati Volgaäärse sõjaväeringkonna vägede juhatajaks, 26. mail 1937 vallandati ta Punaarmeest ja vahistati.

11. juuli 1937 mõisteti koos Iona Jakiri, Jeronimas Uborevičiuse, Roberts Eidemanise, Boriss Feldmani, August Korgi, Vitali Primakovi ja Vytautas Putnaga süüdi "kodumaa reetmises" ning hukati. Pärast Suure Terrori ajal peetud fabritseeritud kohtuprotsessi laskis NKVD Mihhail Tuhhatševski 12. juunil 1937 maha. Kohus tegutses 1. detsembril 1934 vastu võetud seaduse alusel, mille kohaselt polnud kohtualusel õigust kaitsjale, otsus oli lõplik ja edasi kaebamisele ei kuulunud[1].

Nagu hiljem on Walter Schellenbergi memuaaridest[2] ning arhiividokumentidest[3][4][5][6] selgunud, oli ka Saksa luure üks prioriteete heade Punaarmee juhtide kohta desinformatsooni levitamine, mille eesmärk oli paranoilise Stalini suunamine nende hävitamisele.

Koos väejuhiga represseeriti ka tema perekond. Tema naine Nina Jevenijevna ning kaks venda Aleksander ja Nikolai (kes olid ühtlasi brigaadikomandörid ja sõjakooli õppejõud) lasti maha. Kolm õde saadeti laagritesse. Alaealine tütar arreteeriti, kui oli saanud täisealiseks, ning vabastati alles rehabiliteerimisel. Tütar suri 1982. aastal Moskvas. Ema ja tütar Sofia surid pagenduses.[1]

Tuhhatševski ja tema pere rehabiliteeriti 1957. aastal.

Hinnanguid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marssal Georgi Žukov on Tuhhatševski kohta hiljem kirjutanud: "Olin võlutud temaga kohtumistel tema informeeritusest sõjateadustest. Tark, laialt haritud elukutseline sõjaväelane, taipas suurepäraselt asju nii taktikalistes kui ka strateegilistes küsimustes. Tuhhatševski sai hästi aru meie eri väeliikide rollist tänapäevases sõjas ning oskas loominguliselt läheneda igale probleemile"[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Сергеев Фёдор Михайлович Тайные операции нацистской разведки, 1933–1945. — М.: Политиздат, 1991. ISBN 5-250-00797-X
  2. Schellenberg W. Memoiren. Verlag für Politik und Wirtschaft. Köln, 1956.
  3. материалы Комиссии Политбюро ЦК КПСС по делу «антисоветской троцкистской военной организации в Красной Армии» // Известия ЦК КПСС. 1989. № 4
  4. Викторов Б. А. Без грифа «секретно». М., 1990; Щетинов Ю. А., Старков Б. А. Красный маршал. М., 1990
  5. Иванов В. М. Маршал Тухачевский. М.. 1990
  6. Карпов В. В. Маршал Жуков, его сторонники и противники в годы войны и мира, Знамя. 1989. № 10.
  7. Советские полководцы и военачальники. М., 1988. lk. 110.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]