Friedrich Akel

Allikas: Vikipeedia
Friedrich Karl Akel
Friedrich Akel.jpg
Sünniaeg 5. september 1871
Sünnikoht Kaubi vald Pärnumaa
Surmaaeg 3. juuli 1941
Erakond Eesti Rahvameelne Eduerakond
Eesti Demokraatlik Erakond
Eesti Rahvaerakond
Kristlik Rahvaerakond
Amet Eesti välisminister (1923–1924, 1926–1927, 1936–1938)
riigivanem (1924)
Õppeasutus Tartu Ülikool
Eriala arstiteadus

Friedrich Karl Akel (5. september 1871 Kaubi karjamõis, Kaubi vald Pärnumaa3. juuli 1941 Tallinn) oli Eesti poliitik ja diplomaat, Riiginõukogu liige, elukutselt arst.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Friedrich Akeli isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel (sündinud Risso) olid Kaubi karjamõisa omanikud. Friedrich Karl oli oma vanemate ainuke laps. Ema poolt oli tal kaks poolõde.

Akel õppis 1881–1883 Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetajaks oli Friedrich Kuhlbars, 18831887 Viljandi kreiskoolis, 1889–1892 Tartu Aleksandri Gümnaasiumis ning 1892–1897 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbe Saare kihelkonnas ja sai selle uurimuse eest kuldauraha.

Akel astus Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli 1897. aasta II semestril seltsi esimees. Ta oli 1906 korporatsiooni Fraternitas Estica asutaja ja vilistlane.

Tegevus meditsiinivaldkonnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akel oli 1897–1898 Tartu Ülikooli polikliinikus assistent. 18981899 ja 19011902 täiendas ta end Riias Reimersi silmakliiniku arstina. Ta oli sõjaväearst Ostralenkos ja Ujazdovi haiglas Varssavis, täiendas end 1901 Berliinis, Prahas ja Leipzigis, töötas 1902–1922 Tallinnas silmaarstina. 1902–1904 ja 19051912 oli ta erasilmaarst. Akel osales 1904–1905 mobiliseerituna sõjaväehospidali Vene-Jaapani sõjast.

Friedrich Akel osales innukalt seltside, ühingute ja erakondade tegevuses. Ta oli Jalgrattasõitjate Seltsi "Kalev" (hilisema Eestimaa Spordi Seltsi "Kalev") esimees 1907–1908, teatriosaühingu "Estonia" ja Tallinna Eesti Seltsi "Estonia" esimees ning juhatuse liige, Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse (hilisema "Krediitpanga" nõukogu liige ja esimees ning 1920. aastate alguses juhatuse liige.

Kui Akel oli "Kalevi" esimees, otsustati seal peale jalgrattasõidu ja uisutamise hakata tegelema ka tennisega.

1907 oli ta üks Eesti arstide silmakliiniku asutajatest. 1912 rajas ta oma silmakliiniku.

Friedrich Akel oli Tallinna linnavolikogu liige ja 27. aprillist 1913 24. augustini 1917 esimees.

Ta oli 1919[viide?]–1922 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku konsistooriumi ilmalik abipresident. Ta oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse konvendi vöörmünder (7. juuni 190816. juuni 1918) ning esimene nõukogu ning eestseisuse esimees (nõukogu esimees 21. augustist 1919).

Poliitilises liikumises[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitilist tegevust alustas Akel Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas, mis revolutsiooni ajal nimetati Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks ja pärast ühinemist Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonnaga muutus Eesti Rahvaerakonnaks. 1921. aastast kuulus ta Kristlikku Rahvaerakonda.

1920. aastatel oli Akel Tallinn-Haapsalu rahukogu aurahukohtunik.

Kui Akel oli saadik Soomes, valmis ja avati Helsingis Vabadussõjas langenud soome vabatahtlike mälestussammas ja toimus Eesti riigivanema Konstantin Pätsi ametlik visiit Soome.

2. augustist 1923 kuni 26. märtsini 1924 oli Akel Konstantin Pätsi valitsuse välisminister. Sõlmiti leping Lätiga, mis lahendas mitmed erimeelsused.

Friedrich Akeli valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Friedrich Akeli valitsus

26. märtsist 16. detsembrini 1924 oli Akel riigivanem (Friedrich Akeli valitsus). Ta juhtis koalitsiooni, kuhu kuulusid Kristlik Rahvaerakond, Eesti Rahvaerakond ja Tööerakond. Valitsuse saavutuseks oli Eesti riigi rahandusolukorra tugevdamine.

1. detsembri riigipöördekatse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akeli riigivanemaperioodil 1. detsembril 1924 toimus 1. detsembri riigipöördekatse, mille esimestel tundidel rünnati Akeli ametiresidentsi Toompeal. Akelil, keda oli plaanis kohe tappa, õnnestus end abi saabumiseni varjata. Nõukogudeaegses ajalookirjanduses kirjeldati meelega ekslikult Akeli põgenemist Toompealt aluspesus, tegelikult põgenes Akeli adjutant August Schönberg.

Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis Akel 16. detsembril võimu üle rahvusliku ühtsuse valitsusele (Jüri Jaaksoni valitsusele).

Akel oli välisminister kahes Jaan Teemanti valitsuses (23. juuli 1926 – 4. märts 1927 ja 4. märts – 11. november 1927).

Kui Akel oli saadik Rootsis, kasvas Eesti-Rootsi kaubavahetus ning Rootsi kapital investeeris eesti majandusse (põlevkivitööstusse), samuti ostsid rootslased ära (ja seejärel likvideerisid) tikuvabriku. Tallinnas avati Rootsi kunstinäitus. Toimus riigivanema Jaan Tõnissoni riigivisiit Rootsi ja kuningas Gustav V vastuvisiit. 1928 külastas Eestit Rootsi kuninga esindaja peapiiskop Nathan Söderblom. Kroonprints Gustav Adolf osales 1932 Tartu Ülikooli 300. aastapäeval ja kuningas Gustav II Adolfi mälestussamba avamisel.

Ajal, mil Akel oli saadik Saksamaal (19341936), kasvas Saksamaa osatähtsus Eesti väliskaubanduses ja Saksamaa mõju Läänemere piirkonnas.

Friedrich Karl Akel Balti riikide välisministrite kohtumisel 1937. aastal

Friedrich Akel oli 1923–1928 II–III Riigikogu liige, astus 2. mail 1928 Riigikogu liikme kohalt tagasi, oli Rahvuskogu Teise Koja liige, 19381940 I Riiginõukogu liige.

1939 määrati Akel Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks.

Ühiskondlik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. mail 1924 valiti parajasti välisminister olnud Akel Eesti Olümpia Komitee esimeheks. Ta jäi sellele kohale aastani 1931, mil ta sellest loobus. 1928–1932 oli Akel Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige. Akel oli ka Eesti Spordi Keskliidu juhatuse liige.

Vahistamine ja hukkamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid Akeli 17. oktoobril 1940 ja lasksid pärast peaaegu aasta kestnud ülekuulamisi 2. juulil 1941 NKVD vägede sõjatribunali kohtuotsuse põhjal 3. juulil 1941 kell 01.00 maha. Akeli haua asukoht ei ole teada (Võimalik koht on Scheeli krunt Kosel).

Akelile esitatud süüdistuses oli öeldud: "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu - relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks. Vastuvõetud seadused andsid Eesti sõjaväele õiguse julmalt arveid õiendada revolutsioonilisest liikumisest osavõtnutega."

Nikolai Guli tegi 1997 Akelist Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja tellimusel õlimaali, mis asub Kadrioru lossis.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

12. märtsil 1906 abiellus Akel Adele Karoline Tenziga. Laulatus ja pulmad toimusid Hallistes. Nende lapsed olid Vilma, Asta, Friedrich ja Lia.

Akel päris Kaubi karjamõisa ning selle müügist saadud raha eest soetas endale kodu aadressil Roosikrantsi 10, kus asus ka tema silmakliinik. 5. septembril 2001 avati majal mälestustahvel.

Abikaasa küüditati 14. juunil 1941 ja suri 1944 Kirovi oblastis.

Tütar Asta Treude (suri 2000) koos laste Jaani ja Asta-Mariaga küüditati samuti 14. juunil 1941 Kirovi oblastisse. Asta abikaasa Damasius Treude vangistati ja hukkus 1942 Sevurallagi vangilaagris Sverdlovski oblastis. Asta vabastati asumiselt ilma rehabiliteerimiseta 7. märtsil 1958.

Poeg Friedrich, kes töötas Riigikantseleis, vangistati ning hukkus 1942. aastal Ussollagi vangilaagris Permi oblastis.

Üks tütardest, Lia von Sydow, oli abielus Rootsi diplomaadiga, suri 2009 Stockholmis. Ka kolmandal tütrel õnnestus pääseda Rootsi.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Konstantin Päts
Eesti riigivanem
1924
Järgnev:
Jüri Jaakson