Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

Allikas: Vikipeedia

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

Asutatud 1920
Peakorter Tallinn
Asukoht Wismari tänav 32, 10136 Tallinn, Eesti
Juhtkond Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Veebileht Koduleht

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (ametlik lühend EAÕK) on üks kahest Eestis tegutsevast õigeusu kirikust. EAÕK on autonoomne kirik Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis.

Eesti Vabariigis kehtiva kiriku- ja omandiõiguse kohaselt on tänane Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik aastatel 19201945 Eesti territooriumil tegutsenud samanimelise kiriku õigusjärglane, mis säilitas nõukogude okupatsiooni aastatel oma järjepidevuse eksiilis ja taastas tegevuse Eesti territooriumil augustis 1993.

Kuna aastatel 1920–1945 tegutsenud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku õigusjärglaseks peab ennast ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, kestab Eestis alates 1993. aastast kirikutüli.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku eestseisja kannab tiitlit Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. Alates 1999. aastast on metropoliit olnud Stefanus (Charalambides).

Kiriku kanooniline territoorium on kaasajal jaotatud kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna peapiiskopkond, Tartu piiskopkond ning Pärnu ja Saare piiskopkond, millesse 2009. aasta lõpul kuulus 64 kogudust hinnanguliselt 27 000 liikmega[1][2].

Tallinna peapiiskopkonda juhib alates märtsist 2000 metropoliit Stefanus. Jaanuarist 2009 on Tartu piiskopiks Eelija (Ojaperv) ning Pärnu ja Saare piiskopiks Aleksander (Hopjorski).

Kogudused ja kirikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinna peapiiskopkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu piiskopkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärnu ja Saare piiskopkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kloostrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne teist maailmasõda kuulus Eesti Vabariigis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule kaks suurt kloostrit – Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster ja Petseri Jumalaema Uinumise Meesklooster. Petseri kloostri juures tegutses aastatel 19331940 ka Eesti Apostliku Õigeusu Vaimulik Seminar.

Esimene neist kloostritest jäi pärast kiriku tegevuse taastamist Eestis Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvusse ja teine paikneb alates 1945. aastast Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Seetõttu on alates 1990. aastate lõpust olnud kõne all nii uue nunna- kui ka mungakloostri rajamine Eestisse.

Mungakloostri asukohana on kõige sagedamini mainitud Plaani küla Võrumaal, kuid Plaani kirikukompleksi taastamisega seotud suurte kulude tõttu ei ole see projekt käivitunud.[4]

Püha Eelkäija Skiita[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Püha Eelkäija Skiita

Nunnaklooster kavatseti avada jõuludeks 2008 Saaremaal Öörikul, kus selleks võeti kasutusele eraannetuste ja laenu abil taastatud 19. sajandist pärinev köstrimaja.[5] Jõuludeks ehitustöid siiski lõpetada ei õnnestunud ja kloostri uue valmimistähtajana mainiti veebruari 2009. Tegelikult pühitseti klooster sisse 13. juunil 2009[6]. Vähem kui aasta hiljem võttis aga EAÕK Sinod praeguse asukohaga seotud omandivaidluse ja arendustegevuse piirangute tõttu vastu otsuse kolida klooster Pihtla valda Reo külla.[7]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Õigeusu kirik Eestis, Eesti õigeusu koguduste loend

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Eesti Vabariigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Venemaa keisririigi lagunemist 1918. aastal, võttis Eesti Ajutine Valitsus 19. aprillil 1919. aastal vastu "Kreekakatoliku kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutise korralduse", mille järgi tunnistati Eesti Vabariigis kehtivaks Moskvas 1917–1918 peetud ülemaailmsel kirikukogul vastuvõetud apostliku õigeusu kirikuseadused. Kirikuseaduse põhjal määras praostkondade piirid piiskopkonna täiskogu ehk sinod. 1919. aasta juunis moodustati Eesti Piiskopkonna nõukogu määrusega Tallinna piiskopkonda, 1918. aastani Vene Õigeusu Kiriku Pihkva piiskopkonda kuulunud Petserimaa kogudustest Petseri praostkond. 1920. aasta 10. mail tunnistas Nõukogude Venemaal asuv Vene Õigeusu kiriku Venemaa Püha Sinod, Vene Õigeusu Kiriku Kõrgeim Kirikunõukogu ja Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon Eesti õigeusu koguduste autonoomiat.

Eesti õigeusklikud moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku, mis siirdus 1923. aastal Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, mida tunnistas 7. juulil 1923. aastal Konstantinoopoli Oikumeeniline patriarh Meletios IV oma tomos’ega.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku järel suurima liikmete arvuga usuühing Eestis. Kiriku metropoliit oli ameti poolest Riiginõukogu liige.

1935. aasta 22. mail kinnitatud EAÕK põhimääruses määratleti EAÕK usuelu juhtimise ja järelvalveorganid. Praostkonna organid olid praost, praostkonna täiskogu ja praostkonna nõukogu, praost valiti praostkonna täiskogul viieks aastaks, ametisse kinnitas ta Tallinna ja kogu Eesti metropoliit (Vt. Eesti õigeusu kiriku juhtide loend).

EAÕK-s oli kaks piiskopkonda: EAÕK Tallinna piiskopkond, kuhu kuulusid üheksa praostkonda: Harju, Lääne, Petseri, Pärnu, Saare ja Muhu, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru praostkond. Narva piiskopkonnas praostkondi ei olnud.

Nõukogude võimu esimene aasta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu muutsid Moskva võimud 24. veebruaril 1941 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku siinsete vaimulike tegevuse paremaks kontrollimiseks Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks, alluvusega Baltimaade eksarh Sergiusele (18971944)[8].

1941. a kandis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi esimees Vsevolod Merkulov Jossif Stalinile ettevalmistustest ette:

1) oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Läti, Eesti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva Patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.
2) Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva Patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri, Nikolai p, kes on julgeoleku agent.“

[9]

Moskva Patriarhaadi ukaasiga nr. 10, 25. veebruarist 1941 määrati ülipühitsetud arhipiiskop Sergii (Voskressenski) Leedu ja Vilniuse metropoliidiks ning Eesti ja Läti eksarhiks.

Tegevus Saksa okupatsiooni ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast saksa okupatsiooni algust, kuulutas 3. septembril 1941 EAÕK juht, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander ennast taas Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all oleva EAÕK peaks. Mille järel metropoliit Sergi andis Aleksandri kirikukohtu alla ning see keelas 5. novembril 1942 tal toimetada kirikuteenistusi. Seejärel toimus lahknemine ka kogudustes: venekeeelsed koguduste liikmed tunnistasid juhina Narva piiskoppi Pavelit, eestikeelsed koguduste liikmed aga Aleksandrit.

Eesti NSV[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal, 1945. aasta 9. märtsil toimunud Eesti piiskopkonna nõukogu koosolekul liideti endised Tallinna ja Narva piiskopkonnad ja kogudused jagunes Harju-Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saare- ja Muhumaa, Tallinna, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Virumaa ja Võrumaa praostkondade vahel. 1945. aasta 16. aprillil lõpetas Moskva patriarh Eesti Apostliku Õigeusu Metropoolia, EAÕK Sinodi ja Narva piiskopkonna õigusliku tegevuse ning moodustas Moskva patriarhaadile alluva 1947. aastast Tallinna ja Eesti piiskopkonna.

1951. aasta 12. jaanuaril muudeti Leningradi ja Novgorodi metropoliit Gregooriuse resolutsiooniga praostkondade piire ja nimetusi: kogudused jagunesid Tallinna, Harju-Lääne, Tapa-Narva, Tartu, Võru, Valga, Viljandi, Pärnu ja Saare-Hiiu praostkondade vahel. 1965. aastal jagati praostkondade piirid uuesti ümber, kogudused jaotusid järgmiste praostkondade vahel: Tallinn, Tartu, Narva, Harju-Lääne, Viljandi, Pärnu, Võru, Saare-Muhu ja Valga praostkond.

Tegevus eksiilis ja pärast 1991. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude võimu perioodil ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse eksiilis.

1993. aastal taastas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik restitutsiooni korras oma tegevuse järjepidevuse Eestis: enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse. Teenistusi peetakse eesti ja kirikuslaavi keeles.

1996. aasta 20. veebruaril taastas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos EAÕK-le antud tomos'e. 2004. aastal toimunud EAÕK täiskogu otsustati praostkonnad likvideerida ja nende asemel moodustati kolm piiskopkonda:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tamm, Merike(toim). Stefanus: metropoliit Illarioni sõnavõtud väljendasid põlgust. Postimees, 22.september 2010
  2. Filippov, Madis. Eesti õigeusklike tüli vajab kiiret lahendust. Postimees, 18. oktoober 2010
  3. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Haapsalu kogudus
  4. Võrumaale plaanitakse ehitada mungaklooster Postimees Online, 19. veebruar 2005
  5. Saaremaa nunnaklooster valmib jõuluks. Eesti Päevaleht Online, 30. september 2008
  6. Margus Muld, "Saaremaal pühitseti sisse nunnaklooster", Eesti Rahvusringhääling, 13. juuni 2009
  7. Vinni, Raul. Nunnad kolivad Öörikult ära. Saarte Hääl, 25. mai 2010.
  8. СЕРГИЙ (ВОСКРЕСЕНСКИЙ), МИТРОПОЛИТ
  9. Obschestvennõi fond “Glashnost”, Juri Stetsovski, “Istorija sovetskih repressii, tom2, str. 86, Moskva 1997)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Võitlus jumala ümber. Rahvaleht, 7. jaanuar 1932, nr. 3, lk. 2.
  • Miks eesti ortodoks-usulised ei saa piiskoppi? Võitleja, jaanuar 1972, nr. 1, lk. 3.