Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

Allikas: Vikipeedia
Edit-copy orange button.svg See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel.
Palun aita artiklit toimetada.
Emblem-important.svg Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu.
Palun aita artiklit keeleliselt parandada.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (kõnekeeles Eesti Õigeusu Kirik[viide?], lühend EAÕK) on 1923. aastast Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi vaimse kaitse all olev autonoomne kirik.

Sisukord

EAÕK ajalooline ja kanooniline ülevaade [muuda]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on autonoomne kirik Oikumeenilise Patriarhaadi vastavasisulise patriarhliku ja sinodaalse tomosega alates 7. juulist 1923. EAÕK on kanoonilises ühenduses Oikumeenilise Patriarhaadiga ning selle kaudu kiriklikus osaduses kõigi õigeusukirikutega üle maailma. Kuni 16. sajandi lõpuni kuulusid Eesti aladel elavad õigeusklikud Konstantinoopoli Patriarhaadi alluvusse. 18.-20. sajandi alguseni, mil Eesti alad olid vallutatud Vene tsaaririigi poolt, allusid siinsed kogudused Vene Õigeusu Kirikule. Pärast Eesti riigi iseseisvumist pöördusid eesti õigeusklikud Oikumeenilise Patriarhaadi poole. 1923. aastal andis Oikumeeniline Patrarh Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule autonoomse staatuse. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nimelühend on EAÕK. Kiriku nimi on inglise keeles Orthodox Church of Estonia, prantsuse keeles Eglise Orthodoxe d`Estonie ning vene keeles Православная Церковь Эстонии.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku pea [muuda]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peaks on Tallinna ja kogu Eesti ülipühitsetud metropoliit Stefanus, kes on ühtlasi ka Tallinna piiskopkonna peapiiskop.

EAÕK piiskopkonnad [muuda]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kanooniline territoorium on kaasajal jaotatud kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna peapiiskopkond, Tartu piiskopkond ning Pärnu ja Saare piiskopkond, millesse 2009. aasta lõpul kuulus 64 kogudust hinnanguliselt 27 000 liikmega[1],[2].

Tallinna peapiiskopkonda juhib alates märtsist 2000 metropoliit Stefanus. Jaanuarist 2009 on Tartu piiskopiks Eelija (Ojaperv) ning Pärnu ja Saare piiskopiks Aleksander (Hopjorski).

Kogudused ja kirikud [muuda]

Tallinna peapiiskopkond

Tartu piiskopkond

Pärnu ja Saare piiskopkond

Kloostrid [muuda]

Enne teist maailmasõda kuulus Eesti Vabariigis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule kaks suurt kloostrit – Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster ja Petseri Jumalaema Uinumise Meesklooster. Petseri kloostri juures tegutses aastatel 1933–1940 ka Eesti Apostliku Õigeusu Vaimulik Seminar.

Esimene neist kloostritest jäi pärast kiriku tegevuse taastamist Eestis Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvusse ja teine paikneb alates 1945. aastast Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Seetõttu on alates 1990. aastate lõpust olnud kõne all nii uue nunna- kui ka mungakloostri rajamine Eestisse.

Nunnaklooster kavatseti avada jõuludeks 2008 Saaremaal Öörikul, kus selleks võeti kasutusele eraannetuste ja laenu abil taastatud 19. sajandist pärinev köstrimaja.[3] Jõuludeks ehitustöid siiski lõpetada ei õnnestunud ja kloostri uue valmimistähtajana mainiti veebruari 2009. Tegelikult pühitseti klooster sisse 13. juunil 2009[4]. Vähem kui aasta hiljem võttis aga EAÕK Sinod praeguse asukohaga seotud omandivaidluse ja arendustegevuse piirangute tõttu vastu otsuse kolida klooster Pihtla valda Reo külla.[5]

Mungakloostri asukohana on kõige sagedamini mainitud Plaani küla Võrumaal, kuid Plaani kirikukompleksi taastamisega seotud suurte kulude tõttu ei ole see projekt käivitunud.[6].

Ajalugu [muuda]

Õigeusu preestrid ja kogudused tegutsesid Eesti aladel juba eestlaste ristiusustamise algaegadest alates. Suur osa Kagu-Eesti elanikest (setud) on traditsiooniliselt Vene õigeusu kirikute liikmed. Mujal Eestis jäi õigeusu kiriku mõju väheseks. Alles 19. sajandil algas eestlaste suurem õigeusku astumine. Usuvahetuse peamiseks põhjuseks oli õigeusklikele maade jagamine: suur osa eestlastest lootis koos "tsaari usuga" maad ja muid kergendusi saada. Usuvahetuses mängis olulist rolli ka talupoegade vaen mõisnikke toetavate luteriusu pastorite vastu.

Eesti territooriumil asuvad apostliku õigeusu kogudused allusid aastatel 1721–1917 Vene Õigeusu Kiriku kõrgeimale valitsusorganile Pühimale Valitsevale Sinodile.

Vene Õigeusu Kirik Eestimaal [muuda]

Aastatel 1725–1736 kuulusid Vene Õigeusu Kiriku kogudused Eestimaal Peterburi piiskopkonda, mille piiskopil oli ka Tallinna piiskopi nimetus; Liivimaa kubermangu (Lõuna-Eesti) õigeusu kogudused aga Pihkva piiskopkonda, mille piiskopil oli ka Riia piiskopi nimetus. Koguduste paremaks valitsemiseks asutati Riias 1727. aastal vaimulik kontor, mis 1739. aastal nimetati ümber vaimulikuks valitsuseks ja 1750. aastal Liivimaa vaimulikuks valitsuseks.

14. juunil 1764. aasta ukaasiga liideti Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused Peterburi piiskopkonnaga. Kohapealsete koguduste administratiiv- ja vaimulike asjadega tegeles Narva vaimulik valitsus ja Eestimaa vaimulik valitsus (1798–1817).

5. augustil 1817. aastal moodustati Peterburi piiskopkonna Tallinna vikaar- ehk abipiiskopkond eesotsas vikaar- ehk abipiiskopiga, kes allus Peterburi metropoliidile.

1836. aasta 14. septembri ukaasiga moodustati Riia vikaarpiiskopkond eesotsas Riia vikaarpiiskopiga, kes allus Pihkva piiskopile. Vikaarpiiskopi kõrval jätkas tegevust Liivimaa vaimulik valitsus.

25. veebruaril 1850 aastal kinnitas keiser Nikolai I Pühima Sinodi ettepaneku Riia vikaarpiiskopkonna muutmisest iseseisvaks piiskopkonnaks, mille jurisdiktsiooni alla kuulusid Kura- ja Liivimaa õigeusu kogudused. Liivimaa vaimulik valitsus suleti ja tema asemele asutati Riia vaimulik konsistoorium. 1865. aastal ühendati Riia piiskopkonnaga Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused. Sinodi 9. aprilli 1866. aasta ukaasiga asutati piiskopkonnas Tallinna vikaarpiiskopkond eesotsas Tallinna vikaarpiiskopiga. Narva kogudused jäid kuni Eesti iseseisvumiseni Peterburi piiskopkonda.

Venemaa keisririigi ajal allusid Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskopile haldusalas olnud Riia piiskopkonna Tallinna vikaarpiiskopkond Eestis praostkondadeks ja piirkondlikeks kogudusteks.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene Õigeusu Kiriku Tallinna vikaarpiiskopkonna praostkondade ja koguduste loend

30. märtsil 1917 ühendati Põhja-Liivimaa Eestimaa kubermanguga. Riia konsistoorium lõpetas oma tegevuse Venemaa Ajutise Valitsuse 30. märtsi 1917 määruse alusel ning eestlastest õigeusu vaimulikud alustasid oma rahvusliku kiriku organiseerimist.

8. augustil 1917 tegid koguduste esindajad Tartus ettepaneku Riia piiskopkonna Tallinna vikaarpiiskopkonna moodustamiseks, kuhu oleksid kuulunud kõik Eesti territooriumil asuvad õigeusu kogudused. Riia piiskopkonna nõupidamine valis Tallinna vikaarpiiskopi kohale eestlase Paul Kulbuschi, Peterburi Püha Issidori eesti kiriku esipreestri, kes pühitseti ametisse 31. detsembril 1917. aastal. 25. veebruaril 1919 tõid Eesti saadikud piiskopkonna nõukogu Tartust Tallinnasse Pikale tänavale majja nr 64.

Iseseisvumine Vene õigeusu kirikust [muuda]

Peale Venemaa keisririigi lagunemist andis Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon 1920. aastal Eesti õigeusu kogudustele autonoomia. Eesti õigeusklikud moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku, mis siirdus 1923. aastal Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku järel suurima liikmete arvuga usuühing Eestis. Kiriku metropoliit oli ameti poolest Riiginõukogu liige.

Tegevus Nõukogude võimu kontrolli all [muuda]

Peale Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu muutsid Moskva võimud 24. veebruaril 1941 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku siinsete vaimulike tegevuse paremaks kontrollimiseks Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks, alluvusega Baltimaade eksarh Sergiusele (1897–1944)[7].

1941. a kandis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi esimees Vsevolod Merkulov Jossif Stalinile ettevalmistustest ette:

„

1) oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Läti, Eesti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva Patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.
2) Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva Patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri, Nikolai p, kes on julgeoleku agent.“

– [8]

Moskva Patriarhaadi ukaasiga nr. 10, 25. veebruarist 1941 määrati ülipühitsetud arhipiiskop Sergii (Voskressenski) Leedu ja Vilniuse metropoliidiks ning Eesti ja Läti eksarhiks.

Taasiseseisvumine 1941. aastal [muuda]

3. septembril 1941 kuulutas Eesti AÕK juht Aleksander ennast Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all oleva EAÕK peaks. Mille järel metropoliit Sergi andis Aleksandri kirikukohtu alla ning see keelas 5. novembril 1942 tal toimetada kirikuteenistusi. Seejärel toimus lahknemine ka kogudustes: venekeeelsed koguduste liikmed tunnistasid juhina Narva piiskoppi Pavelit, eestikeelsed koguduste liikmed aga Aleksandrit.

Tegevus eksiilis ja pärast 1991. aastat [muuda]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude võimu perioodil ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse eksiilis.

1993. aastal taastas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik restitutsiooni korras oma tegevuse järjepidevuse Eestis: enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse. Teenistusi peetakse eesti ja kirikuslaavi keeles.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Eesti Vabariigis, 1918–1940 [muuda]

Viited [muuda]

  1. ↑ Tamm, Merike(toim). Stefanus: metropoliit Illarioni sõnavõtud väljendasid põlgust. Postimees, 22.september 2010
  2. ↑ Filippov, Madis. Eesti õigeusklike tüli vajab kiiret lahendust. Postimees, 18. oktoober 2010
  3. ↑ Saaremaa nunnaklooster valmib jõuluks. Eesti Päevaleht Online, 30. september 2008
  4. ↑ Margus Muld, "Saaremaal pühitseti sisse nunnaklooster", Eesti Rahvusringhääling, 13. juuni 2009
  5. ↑ Vinni, Raul. Nunnad kolivad Öörikult ära. Saarte Hääl, 25. mai 2010.
  6. ↑ Võrumaale plaanitakse ehitada mungaklooster Postimees Online, 19. veebruar 2005
  7. ↑ СЕРГИЙ (ВОСКРЕСЕНСКИЙ), МИТРОПОЛИТ
  8. ↑ Obschestvennõi fond “Glashnost”, Juri Stetsovski, “Istorija sovetskih repressii, tom2, str. 86, Moskva 1997)

Vaata ka [muuda]

Välislingid [muuda]

Kirjandus [muuda]

  • Miks eesti ortodoks-usulised ei saa piiskoppi? Võitleja, jaanuar 1972, nr. 1, lk. 3.
Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Apostlik-Õigeusu_Kirik&oldid=3501750"