Harald Tummeltau
Harald Tummeltau (vene keeles Харальд Тынисович Туммельтау; 12. oktoober 1899 Tallinn – 4. oktoober 1938 Moskva oblast, Kommunarka) oli eesti rahvusest Nõukogude Liidu sõjaväelane (aastast 1936 brigaadikomandör), kes osales Venemaa kodusõjas ja 1. detsembri riigipöördekatse korraldamises.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Harald-Leopold Tummeltau sündis Tallinnas töölise Tõnis Tummeltau perekonnas ja omandas hariduse Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis. Lisaks eesti keelele kui emakeelele omandas Tummeltau ka vähemalt rahuldaval tasemel vene, soome ja saksa keele.
Nii isa kui poeg jagasid vasakpoolseid vaateid ja otsustasid pärast Oktoobrirevolutsiooni ühineda enamlaste relvastatud võitlusega. Harald Tummeltau oli juba aprillis 1917 astunud kommunistlikku parteisse ning võttis sama aasta lõpus osa Eesti Punakaardi loomisest.
1918. aastal läbis ta Petrogradis suurtükiväekursused, mille lõpetas 18. septembril. Ta oli üks Tallinna esimese kütipolgu juurde loodud 1. eesti kommunistliku kergesuurtükiväe divisjoni organisaatoritest. Oktoobris 1918 suunati see idarindele. 1919. aastal võitles Tummeltau vaevalt 20-aastaselt neljanda suurtükipatarei komandörina Pihkva rindel, pälvides esimese eestlasena Punalipu ordeni. Eestis ja Pihkva rindel aastatel 1918–1919 peetud võitlusi on ta kirjeldanud 1934. aastal Venemaal ilmunud väljaandes "Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas"[1].
1919. aastal õppis ta pool aastat kestnud suurtükiväekursustel sõjaväeakadeemias.
1920. aasta kevadel sõdis ta Venemaa kodusõjas Krimmis Wrangelli valgekaartliku armee vastu, tõustes lühikese ajaga brigaadi suurtükiväe ülemaks ja edasi 13. armee suurtükiväe staabiülemaks.
Harald Tummeltau oli Venemaa kodusõjas kommunistliku Eesti kütibrigaadi neljanda patarei komandör, keda esimese eestlasena autasustati 1920. aastal Punalipu ordeniga[2] Tema juhtimisel löödi tagasi valgete soomusrongi rünnak ja dessant Vašina Gora küla lähistel jõel asunud raudteesilla juures.[3]
Kuna Tummeltau haridus piirdus suurtükiväekursustega, saadeti ta 1920. aasta sügisel ennast täiendama Punaarmee sõjaväeakadeemiasse, mille lõpetas 1923. aastal.
Teenistus Nõukogude sõjaväeluures[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1922. aastast töötas Harald Tummeltau Punaarmee staabi luureosakonnas. 1922. aasta jaanuarist kuni novembrini oli Tummeltau Punaarmee luureosakonna 3. osakonna sektorijuhataja abi.
1924. aasta sügistalvel osales läbikukkunud 1. detsembri riigipöördekatse ettevalmistamises ja läbiviimises.
1925. aasta veebruarist kuni 1926. aasta septembrini oli Tummeltau Punaarmee luurevalitsuse jaoülema abi, 1926. aasta septembrist detsembrini sektorijuhataja ja seejärel kuni 1932. aastani luurevalitsuse kolmanda osakonna ülema asetäitja.
Augustist 1932 kuni märtsini 1934 viibis Tummeltau diplomaatilisel tööl, olles NSV Liidu sõjaväeatašee Itaalias. Muuhulgas osales ta NSV Liidu delegatsiooni liikmena 1933. aastal Genfis toimunud rahvusvahelise desarmeerimiskonverentsi töös.
Septembris 1934 suunati Tummeltau tagasi Punaarmee staabi luurevalitsuse teenistusse ja ülendati 17. jaanuaril 1936 brigaadikomandöriks.
Veebruaris 1936 nimetati Tummeltau uuesti NSV Liidu Kaitse rahvakomissariaadi luurevalitsuse 3. osakonna ülema asetäitjaks, täites hiljem mõnda aega ka osakonna ülema kohuseid. Sellele ametikohale jäi Harald Tummeltau kuni 16. detsembrini 1937, mil ta ise arreteeriti süüdistatuna riigireetmises.
Tummeltau lasti maha 4. oktoobril 1938, kaheksa päeva enne oma 39. sünnipäeva.
Nõukogude võimud rehabiliteerisid Tummeltau 6. juunil 1956.
Kirjanduslik ja ajakirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjaväeluures töötamise kõrval tegutses Harald Tummeltau ka ajakirjanduse ja kirjanduse vallas. Ta juhtis ÜK(b)P juures tegutsenud eesti sektsiooni sõjaajaloo komisjoni tööd.
1920. aastatel ilmus tema sulest mitu artiklit ÜK(b)P eestikeelses perioodikas – Edasi, Uus Ilm, Klassivõitlus ja Proletaarne Revolutsioon Eestis. Nii mõnegi artikli avaldas ta pseudonüümi tau all.
Harald Tummeltau oli alates 1926. aastast ilmunud "Suure nõukogude entsüklopeedia" üks selle esimese väljaande koostajaid.
1927. aastal oli üks Punaarmee staabi luurevalitsuse välja antud teatmiku "Ameerika Ühendriikide relvajõud" ("Вооруженные силы Северо-Американских соединненых штатов") autoritest.
1934. aastal oli Tummeltau kogumiku "Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas" üks arvukatest autoritest.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tummeltau, H. Kuidas võitles Eesti töörahvas kodusõjas. ; Võitlused Pihkva all 1919. a. maikuul. – Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas. Moskva ; Leningrad : Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1934. Lk 116–120; 190–195
- ↑ СБОРНИК ЛИЦ,НАГРАЖДЕННЫХ ОРДЕНОМ КРАСНОГО ЗНАМЕНИ (РСФСР) и ПОЧЕТНЫМ РЕВОЛЮЦИОННЫМ ОРУЖИЕМ
- ↑ "Punaarmee poolel võitles Eesti kütibrigaad, mille neljanda patarei komandörina võitles Harald Tummeltau". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. september 2008. Vaadatud 31. jaanuar 2009.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Harald Tummeltau |