3. Diviis
| 3. Diviis | |
|---|---|
| Tegev | 27. märts 1919–1940 |
| Riik |
 Eesti Vabariik |
| Haru | Eesti maavägi |
| Suurus | diviis |
| Garnison/staap |
Viljandi Tallinna Garnison |
| Tähtpäevad | 27. märts 1919 |
| Lahingud | |
| Ülemad | |
| Praegune ülem | - |
| Märkimisväärsed ülemad | kindralmajor Ernst Põdder |
3. Diviis oli Eesti Rahvaväe, Kaitseväe ja sõjaväe väekoondis aastatel 1919 – 1940.
Diviis asutati 27. märtsil 1919 2. Diviisi 2. brigaadist, esimeseks diviisiülemaks määrati kindralmajor Ernst Põdder. 3. diviis formeeriti 5. aprillil 1919, diviisi koosseisu arvati 3. ja 6. jalaväepolk, 2. ratsapolk, Pärnu kaitsepataljon.
Diviisi staap asus Vabadussõja järel Tallinnas.
Juhtkond ja koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
Diviisiülemad[muuda | muuda lähteteksti]
- kindralmajor Ernst Põdder, 3. Diviisi ülem, 1. aprill 1919 – Vabadussõja lõpuni,
- Peeter Kann, 3. Diviisi ülema kohusetäitja, 5. aprill 1919 – ,
- Ernst Limberg, 3. Diviisi ülema abi, 18. detsember 1919 – ,
- Peeter Kann, 3. Diviisi ülema abi, 20. aprill – 8. detsember 1919,
- kindralmajor Aleksander Tõnisson, 3. Diviisi ülem, 1. juuli 1921 – 30. september 1928,
- kolonel Eduard-Alfred Kubbo, 3. Diviisi ülema kohusetäitja, 1922 juuni – august,
- kindralmajor Johan Unt, 3. Diviisi ülem, 1. oktoober 1928 – 7. september 1930,
- kindralmajor Gustav Jonson, 3. Diviisi ülem, 1930 – 6. september 1934
- kindralmajor Herbert Brede, 3. Diviisi ülem, 6. september 1934 – 1940
Diviisi staabiülemad[muuda | muuda lähteteksti]
| 3. Diviisi Staap | |
|---|---|
| Tegev | 1919–1940 |
| Riik |
Eesti Vabariik |
| Haru | Eesti maavägi |
| Garnison/staap |
Pärnu Tallinna Garnison |
| Tähtpäevad | 27. märts |
| Lahingud | |
| Ülemad | |
| Praegune ülem | - |
| Märkimisväärsed ülemad | kindralstaabi polkovnik Nikolai Reek |
- 1. aprill 1919 – 31. detsember 1919, Nikolai Reek, diviisi staabiülem
- 1921. aasta 1. juuli – 1926, kt. major Hans Tuksam
- –1940, kolonelleitnant Ants Matsalo, diviisi staabiülem.
3. Diviis Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]
3. diviis võttis osa sõjategevusest Lõunarindel, kevadel 1919 ka Pihkva suunal, ning võitles Landesveeri sõjas ja Põhja-Lätis. Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri korralduse alusel kuulus 3. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Viljandi, Pärnu, Valga ja Volmari maakond.
3. Diviis 1920–1940[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Vabadussõja lõppu määrati diviis likvideerimisele 13. detsembril 1920. aastal ja loeti lõplikult likvideerituks 30. aprillil 1921. aastal. Aastatel 1919–1920 korraldas 3. diviis ka Eesti-Läti riigipiiri kaitset Pärnu- ja Viljandimaal.
9. mail 1921. aastal võttis Vabariigi Valitsus aga vastu otsuse 3. diviisi uuesti loomise kohta ja 1. juulil 1921. aastal alustati diviisi uuesti formeerimisega Pärnus.
15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi, 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks.
Eesti Rahvaväes 1928. aasta sõjaväereformi käigus teostatud reorganiseerimise käigus moodustati seniste isikkoosseisuga komplekteeritud rügementide asemel üksikud jalaväepataljonid, mis sõja alguse korral oleksid täiendatud mobiliseeritavatega ning moodustatud samade numbritega jalaväerügementideks. 3. diviisi staap Pärnus likvideeriti 1. oktoober 1928, kaks aastat tegutses 1. brigaadi juhatus Viljandis. Pärnu ja Viljandi maakonnas asunud väeüksused allutati aga uuele 3. diviisi staabile, mis asus Tallinnas.
Diviisi rajooni kuulusid alates 1928. aastast Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa, Viljandimaa ja Saaremaa[1].
3. Diviisi ülem oli samaaegselt Tallinna garnisoni ülem.
3. diviisi koosseisu määrati järgmised väeosad ja asutused:
Diviisi rajooni kuulusid alates 1. veebruarist 1940 Harju Sõjaväeringkond (Harjumaa) ja Lääne-Saare Sõjaväeringkond (Lääne- ja Saaremaa[2]). Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maaala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:
- 1. diviisi rajoon: Narva Sõjaväeringkond, kuhu kuulus idapoolne osa Virumaast, ja Viru-Järva Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid läänepoolne osa Virumaast ja Järvamaa.
- 2. diviisi rajoon: Tartu Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Tartumaa, ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Võru- ja Petserimaa.
- 3. diviisi rajoon: Harju Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Harjumaa, ja Lääne-Saare Sõjaväeringkond[3], kuhu kuulusid Lääne- ja Saaremaa.
- 4. diviisi rajoon: Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond Pärnu- Ja Viljandimaaga ja Valga Sõjaväeringkond Valgamaaga[4].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ KAITSEVÄE ORGANISATSIOONI JA KOOSSEISUDE SEADLUS, Vabariigi Valitsuse poolt 27. aprillil 1928 a. antud seadlus, Riigi Teataja nr. 1 - 1922 a
- ↑ Vabariigi Presidendi otsus nr.3, 16. jaanuaril 1940, Riigi Teataja 1940, nr.9, art 57
- ↑ Mati Õun, 2001. Eesti sõjavägi 1920–1940. Tallinn: Tammiskilp. Lk 13
- ↑ Loodi neli diviiside piirkonda., Uus Eesti, nr. 25, 27 jaanuar 1940
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Nikolai Reek, "III diviis Vabadussõjas." // Sõdur 1929, nr. 14/15.
- Reigo Rosenthal, "Laidoner - väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas" Tallinn: Argo, 2008.