Theodor Rõuk

Allikas: Vikipeedia

Theodor Rõuk VR I/2 (14. detsember 1891 Kabala vald, Viljandimaa21. juuli 1940 Tallinn) oli eesti advokaat, poliitik, seltskonnategelane ja sõjaväelane (alamkapten).

Alamkapten Theodor Rõuk

Lõpetanud Varssavi ülikooli õigusteaduskonna 1915 1. järgu diplomiga. Korp! Sakala vilistlane.

Venemaa Keisririigi sõjaväes 1. septembrist 1915. 1916. aasta jaanuarist maini õppis Vladimiri sõjakoolis, mille kursuse lõpetamisel ülendati lipnikuks.[1] Teenis 172. jalaväe tagavarapolgus nooremohvitserina. 1916. aasta septembris-novembris osales ohvitseride kütikoolis täiendkoolitusel. 14. veebruaril 1917 ülendati alamleitnandiks.

Teenistus Eesti sõjaväelasena[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1917. aasta 28. maist jätkas teenistust 1. Eesti polgus kuulipildurite komando ülemana. Võttis 1917. aasta oktoobris osa Muhu operatsioonist, kust tal ühena vähestest õnnestus pääseda sõjavangi langemisest. 29. märtsil 1918 ülendati leitnandiks. Seoses Eesti rahvuslike väeosade likvideerimisega Saksa okupatsioonivõimude poolt demobiliseeriti 1918. aasta aprillis.

Pärast Saksa okupatsiooni lõppu ja võimu üleminekut Eesti Ajutisele Valitsusele nimetati leitnant Theodor Rõuk Eesti Kaitse Liidu ülema Ernst Põdderi päevakäsuga nr 1 11. novembril 1918 Läänemaa Eesti Kaitse Liidu ülema asutuse ülemaks. Theodor Rõuk oli tänapäeva mõistes Kaitseliidu Lääne maleva esimene pealik, juhtides Kaitseliidu tegevust kogu tolleaegse Läänemaa piirides ja Haapsalu linnas.

15. detsembril 1918 määrati Theodor Rõuk Peastaabi päevakäsuga Harju maakonna ja Tallinna linna Kaitseliidu ülemaks ning Tallinna komandandiks. Komandantuuri ülesandeks oli linnas avaliku korra ja julgeoleku tagamine ning garnisoniteenistuse järelevalve. 1. mail 1919 vabastati Theodor Rõuk Tallinna ja Harjumaa Kaitseliidu ülema kohustustest, ülendati alamkapteniks ja nimetati Kaitseliidu ülema teiseks abiks. 19. detsembril määrati Tallinna tagavarapolgu ülemaks ning 1. juunil nimetati ta Sõjaväe ringkonnakohtu liikmeks.

Pärast Vabadussõja lõppu lahkus 5. aprillil 1920 tegevteenistusest, minnes reservi.

Tegevus poliitiku ja riigiametnikuna[muuda | muuda lähteteksti]

23. märtsil 1921 nimetati Theodor Rõuk Tallinna-Haapsalu rahukogu ringkonda kohtupalati prokuröri nooremaks abiks, 22. veebruaril 1922 kohtupalati prokuröri vanemaks abiks. 15. jaanuaril 1923 nimetati Rõuk Tallinna-Haapsalu rahukogu abiesimeheks.

26. märtsist kuni 16. detsembrini 1924 oli siseminister Friedrich Akeli valitsuses.[2]

9. oktoobril 1932 Estonias peetud kõnes väitis Theodor Rõuk, et vabadussõjalaste liikumise juhtimise õigus kuulub tundmatutele noortele meestele, kuna just noored ja tundmatud võitsidki vabadussõja ja tõid meile vabaduse ja iseseisvuse[3].

Oktoobris 1933 määras sisekaitseülem Gustav Jonson Theodor Rõugule 100 krooni trahvi, kuna ta oli levitanud ärevusttekitavaid aluseta kuulujutte[4].

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt lõpetas Theodor Rõuk elu enesetapuga.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Theodor Rõuk., Eesti Sõna, nr. 12, 16 detsember 1941 lk. 2
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. oktoober 2013. Vaadatud 17. jaanuaril 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. "Tundmata nooredmehed" ja vabadussõjalased. Vaba Maa, 14. oktoober 1932, nr. 242, lk. 6.
  4. Eilsest tänaseni. Sõnumed, 3. oktoober 1933, nr. 198, lk. 3.
  5. "Eesti Vabariigi valitsusliikmete saatus". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2018. Vaadatud 16. jaanuaril 2017.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
ametikoha loomine
Läänemaa Eesti Kaitse Liidu ülema asutuse ülem
11. november 191815. detsember 1918
Järgnev
'
Eelnev
Peeter Kann
Harjumaa ja Tallinna linna Kaitseliidu ülem, Tallinna komandant
15. detsember 19181. mai 1919
Järgnev
'