Johan Unt

Allikas: Vikipeedia
Johan Unt
Johan Unt.jpg
Kindralmajor Johan Unt
Nimi Johan Unt
Sündinud 24. märts 1876
Viljandimaa Liivimaa kubermang
Surnud 7. aprill 1930
Tallinn, Eesti
Auaste Kindralmajor
Juhitud üksused 2. Eesti Polk
2. Jalaväepolk
Kaitseliit
sisekaitseülem ja Tallinna garnisoni ülem
3. Diviis
Autasud Püha Vladimiri ordeni IV järk
Püha Anna ordeni IV, III ja II järk
Püha Stanislavi ordeni III ja II järk
Vabadusristi I liigi 2. järk (1920)
Vabadusristi III liigi 2. järk (1924)
Karutapja ordeni 2. klass
Poola Sõjarist

Johan Unt, ka Johann Unt VR I/2 ja III/2 (24. märts 1876 Viljandimaa7. aprill 1930 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johan Unt astus vabatahtlikuna sõjaväkke, et saada ohvitseriks. Sooritas 1897. aastal Pihkva kadetikorpuse juures vabatahtliku eksamid ning asus sama aasta sügisel teenima 113. Starorusski jalaväepolku, mis paiknes Vilno kubermangus Šiauliai linnas. Seal ülendati ta aasta pärast jefreitoriks, seejärel nooremallohvitseriks ning pärast seda vanemallohvitseriks.

Väeosa juhtkonnale silma hakanud eestlane suunati 1899. aasta sügisel Vilno sõjakooli. Ta lõpetas selle 1901. aastal ning sai alamlipniku auastme. Vene-Jaapani sõjas võttis Unt osa kindlustustöödest ning kuulus ajutiselt 85. Viiburi jalaväepolgu koosseisu. 1905. aasta sügisel autasustati Unti Püha Stanislavi ordeni 3. järguga, mis oli esimene teenetemärk mille ta sai.

J. Unt osales Esimeses maailmasõjas ning teenis seal välja viis erinevat teenetemärki.

Teenistus Eesti rahvusväeosades[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta detsembris naasis polkovnik Johan Unt Eestisse, kus ta määrati Eesti rahvusväeosade 2. Eesti ehk Sakala Polgu ülemaks. Saksa okupatsiooni ajal saadeti laiali eesti rahvusväeosad ning Unt asus looma põrandaalust Kaitseliitu.

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta novembris lahkusid Saksamaa väed Eestist ning J. Unt määrati Eesti Rahvaväe 1. Eesti Jalaväediviisi juhi kt. J. Sootsi korraldusega 2. Jalaväepolgu formeerijaks ja ülemaks.

1919. aasta jaanuaris määrati ta 1. Diviisi brigaadiülemaks ning sama aasta aprillis diviisi ülema abiks ning Viru rinde kindlustustööde juhatajaks. Oktoobris määrati J. Unt Kaitseliidu ülemaks ning sel ametikohal teenis ta Vabadussõja lõpuni.

Teenete eest Vabadussõjas autasustati Unti Vabadusristi I liigi 2. järguga. Samuti sai ta 300000 marka ning Päri mõisasüdame Viljandimaal, mille ta nimetas Mäeotsa taluks. Läti Vabariik autasustas J. Unti Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest Karutapja ordeni 2. klassiga.

1920. aasta märtsis nimetati Unt sõjaväeringkonna ülemaks ning Tallinna garnisoni ülema kohusetäitjaks. 1922. aasta veebruaris ülendati ta kindralmajoriks.

J. Unt oli aastatel 1920–1924 Vabariigi Ohvitseride Kogu juht, Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna juhatuse esimees, Sõjaväe Majandusühingu juhtkonnas 1921–1930 ja Vabadussõja Mälestamise Komitee juhatuses 1925 aastast kuni surmani.

1. detsember 1924[muuda | redigeeri lähteteksti]

1924. aasta märtsis määrati ta ranna-, õhu- ja sisekaitseülemaks, Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staabi ning Tallinna garnisoni ülemaks. Unt võttis osa 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest. Selle eest autasustati teda Vabadusristi III liigi 2. järguga. Samal ajaperioodil kuulus Unt ka Sõjanõukokku. 1928. aasta oktoobris määrati ta 3. Diviisi ülemaks ning jätkas Tallinna garnisoni ülemana.

Atentaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930. aasta 4. aprillil tulistas tundmatu isik Tallinnas Kreutzwaldi tänaval Unti selga. Unt suri saadud vigastustesse Tallinna Kaitseväe Keskhaiglas. Kindralmajor Johan Unt maeti riiklike austusavalduste saatel Tallinna Kaitseväe kalmistule. Tapja jäi tabamata.

Ühe versioonina pakuti kommunistide kättemaksu 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumise eest. Veel juunis 1940. aasta juunis kuulas Eesti sõjaväeatašee Lätis Kurt Mollin üle Riia keskvanglas kinnipeetava, eluaegse sunnitööga karistatud Joonas Kasuka, kellelt ta soovis informatsiooni Johan Undi mõrva kohta, kuid Kasuk väitis, et tema sai Undi mõrvast teada ainult ajalehtedest. Küll aga märkis Mollin oma aruandes Sõjavägede Staabi II osakonnale: "Tallinna keskvanglas viibimisel juhtinud teised vangid Kasuk`a tähelepanu vanglaõues jalutavale Baumanile, kelle kohta vangid kõnelnud, et temaga /Bauman`iga/ käib kuulsus, et ta on Unt`i tapja". 1940. aasta juulis alanud Nõukogude okupatsioon takistas mõrva edasist uurimist ning see on siiani lahendamata.

Teise versiooni järgi oli Undi tapjaks OGPU agent Robert Johanson[1].

Hauamonument[muuda | redigeeri lähteteksti]

1933. aastal püstitati Johan Undi hauale Edgar-Johan Kuusiku loodud hauamonument, mis hävitati pärast Teist maailmasõda Nõukogude võimu poolt. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998.[2]

Teenistuskäik ja ühiskondlik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma põhitöö kõrvalt oli korduvalt Ohvitseride Keskkogu juhatuse esimees ning Sõjaväe Majandusühisuse organiseerija ja juhatuse esimees.

Auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jaak Pihlak Kindralmajor Johan Unt ja detsembrimäss. – "Detsembrimäss/aprillimäss". Tallinn, 2008.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Eduard Alver
Kaitseliidu ülem
24. oktoober 191929. märts 1920
Järgnev:
Aleksander Seiman