Kopli kalmistu

Allikas: Vikipeedia
Kopli kalmistu pargina.
Pargi üks sissepääsudest.

Kopli kalmistu oli kalmistu Tallinnas Kopli poolsaarel tänapäeva Kopli asumis.

Kopli kalmistu rajati 1774. aastal pärast seda, kui Venemaa keisririigis keelati kirikutesse ja elamute lähedusse matmine. Kalmistule maeti saksakeelsete Niguliste ja Oleviste koguduste liikmeid, kalmistu idapoolne osa kuulus Oleviste ja läänepoolne osa Niguliste kogudusele. Esimene kalmistule maetu oli taani päritolu maaler Hildebrand Hildebrandsen.

1833. aastal laiendati kalmistut veelgi ida- ja läänesuunas ning oma lõpliku suuruse ca 10 ha, sai kalmistu aastatel 1868–1869.

Kopli kalmistust sai omaaegne Eesti kõige suurema kabelite arvuga nekropol. Kopli kalmistule maeti hulk baltisaksa kultuuritegelasi.

28. mail 1933 maeti kalmistule enesetapu sooritanud kommunist Martin Vaarmann. See oli esimene ilmalik matus Kopli kalmistul[1]. Matusekõnes ütles rkl. Priidik Kroos: "Meie asetame su tagasi mulda, et laguneksid jälle algosakesteks, millest sa saadud. Siit hauast ei ole enam mingisugust ülestõusmist. On ainult ees suur töörahva ülestõusmine, mis purustab kodanlise korra, millega Vaarmann võidelnud kuni oma elu lõpuni[2]."

1951. aastal kalmistu likvideeriti nõukogude võimuorganite poolt ja kõik hauad tasandati. Ümber maeti ainult kolm inimest: Eduard Bornhöhe, Netty Pinna ja Konstantin Türnpu.

1993. aastal võeti endine Kopli kalmistu looduskaitse alla.

2006. aastal lõpetati kalmistupargis ulatuslikud korrastustööd.[3]

Kopli kalmistule maetuid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Punased matused Tallinnas. Vaba Maa, 30. mai 1933, nr. 125, lk. 7.
  2. Punased matused Tallinnas. Rahvaleht, 30. mai 1933, nr. 63, lk. 3.
  3. Mari Kodres: Kopli kalmistupargi argipäeva häirivad alkohoolikud ja vandaalid, Eesti Päevaleht 11. august 2009

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

59.45347524.684364