Kaitsepolitsei
Allikas: Vikipeedia
Kaitsepolitsei (ametlik nimetus Kaitsepolitseiamet, lühend KaPo) on Eesti Vabariigi siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluv amet, mille ülesanneteks on põhiseadusliku korra kaitse, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga, riigisaladuste kaitse ja vastuluure.
Sisukord |
[redigeeri] Struktuur ja juhtimine
- 1991–1993 Eesti Politseiameti Kaitsepolitsei direktor Jüri Pihl
- 1993–2003 Kaitsepolitseiameti peadirektor Jüri Pihl
- 2003–2008 Kaitsepolitseameti peadirektor Aldis Alus
- 2008– Kaitsepolitseameti peadirektor Raivo Aeg
[redigeeri] Allüksused
[redigeeri] Ajalugu
1919. aasta suvel kutsus Eesti Vabariigi Valitsus kokku komisjoni, mis töötaks välja riigikorra vastaste kuritegudega tegeleva õiguskaitseasutuse projekti.
Algselt kohtuministeeriumi alluvusse planeeritud kaitsepolitsei määrati jaanuaris 1920 siseministeeriumi haldusalasse.
Seadusliku aluse andis kaitsepolitseile 12. aprillil 1920 valitsuse poolt vastu võetud Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Selle kohaselt oli kaitsepolitsei ülesandeks demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine. Kaitsepolitsei Peavalitsusele, mille eesotsas seisis kaitsepolitsei ülem, allusid 11 enamikes maakonnakeskustes asuvat jaoskonda.
[redigeeri] Poliitiline Politsei
- 1924. aastal, kui õiguskaitseorganite tugevdamise eesmärgil politseiasutused ühendati, määrati kaitsepolitsei eraldiseisva osakonnana politsei peavalitsuse alluvusse, kuhu ta jäi kuni likvideerimiseni 1940.
- 1925. aastast kandis kaitsepolitsei nime Poliitiline Politsei (lühend PolPol). Selle komissarid allusid Politsei peavalitsuse abidirektorile ning tema alluvuses olevale Poliitilise Politsei inspektori aparaadile.
[redigeeri] Tegevus aastail 1920-1941
Eesti poliitiline politsei 1920. aastal asutatud kaitsepolitsei nimetati ümber poliitiliseks politseiks pärast 1924. aasta putshikatset ja selle ülesandeks oli Eesti riikluse vastu suunatud konspiratiivse tegevuse väljaselgitamine. Silma hoiti peal ka isikutel, kelle vastu võis huvi olla Nõukogude luurel, kaitsti välisdiplomaate ja kohalikke suurusi. Polpol allus siseminister Kaarel Eenpalule ja politseidirektor Johannes Soomanile. Organisatsioon koosnes 220 mehest, viiendik neist asus Tallinnas. Aastatel 1925-1930 kujutas polpol endast hambutut jõudu, olles pidevalt parlamendiliikmete ja vasakpoolsete hammaste vahel. Parlament raiskas aega erakondadevahelistes tühistes nääklemistes, jättes vastutustundetult tähele panemata Eesti riiklust varitsevad ohud. 3. aprillil 1930 laskis Nõukogude agent Tallinnas maha Vabadussõja kangelase, ühe 1924. aasta mässu mahasurumist juhtinud kindrali Johan Undi. Traagiline juhtum avas parlamendi silmad ja polpol sai pisut rohkem võimalusi töötamiseks.
Marssal Jegorovi visiit 23. veebruaril 1937 tuli ametlikule visiidile Tallinna Nõukogude marssal Aleksandr Jegorov. sai teatavaks, et vastu tavale ööbida saatkonnas, peatuvat marssal hotellis. Soomani meeskond tajus ohtu. Jegorov paigutati vastvalminud hotelli Palace, tema käsutusse anti neli tuba. Ülejäänud korrus oli polpoli valve all. Marssal Jegorovile teadmata olid Jossif Stalin ja Lavrenti Beria andnud NKVD-le ülesande korraldada talle Tallinnas atentaat. Intelligentne Jegorov oli Stalinile pinnuks silmas. 24. veebruaril jälgisid Jegorov ja Johan Laidoner, kes 1909. aastal olid Kaukaasias samas väeosas teeninud, Eesti Vabariigi 19. aastapäeva paraadi. Polpol hoidis ära hoolikalt ettevalmistatud rahvusvahelise provokatsiooni. Marssal Jegorov tapeti siiski Stalini käsul 22. veebruaril 1939.
[redigeeri] Tegevus riigipöörde päevil
16. juunil 1940 otsiti Pärnust puhkuselt poliitilise vastuluure ja tsensuuri eest vastutava vanemassistent Villem Tamm ja toimetati ta politsei peavalitsusse. Algas polpoli dokumentide hävitamine. 21. juunil 16.30 ilmusid Oleviste kiriku ette kaks Nõukogude tanki ja veoautot. Ainukest «reaalset vastupanu» punaarmeelastele ja 20 viinastunud «revolutsionäärile» osutas Boris Nykänen, kes polpoli aknast hüüdis: «Kaltsakate korraldustele me ei allu!» Nõukogude saatkonna «TASS-i korrespondendi» Pjotr Izmestievi juhtimisel saabusid viis mundris NKVD ohvitseri. Meestelt võeti relvad. Järgmisel päeval arreteeriti ja jäid kadunuks inspektor Konstantin Kirsimägi ja komissar Julius Edesalu. Siseministri asetäitja Aleksander Tuulse sooritas koos abikaasa Nelliga aknast välja viskudes enesetapu.
23. juunil kutsuti politseidirektor Sooman Nõukogude saatkonda jutuajamisele Andrei Ždanoviga. Polpoli 11 veel arreteerimata ametnikku olid peakorteris Punaarmee, NKVD ja RO meeste valve all. Polpoli uus ülem Hans Grabbe, ametnikele tuttav kui mitte-eestlaste «kultuuriühingu» Licht aktivist Hasa Hoff, andis korralduse ruumist lahkumata uurida sidepataljoni relvastatud vastuhakku.
