Richard Kaljo

Allikas: Vikipeedia
Richard Kaljo
Sünniaeg 15. (vkj 2.) juuli 1914
Peterburi
Surmaaeg 5. juuli 1978 (63-aastaselt)
Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala graafik
Kunsti õppinud Pallas
Auhinnad 1964 Eesti NSV teeneline kunstnik

1976 Kristjan Raua preemia

Richard Kaljo (15. (vkj 2.) juuli 1914 Peterburi5. juuli 1978 Tallinn) oli eesti graafik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Richard Kaljo sündis Petrogradis metallivabriku töölise Jaan Kaljo ja Minna Kaljo pojana[1]. Umbes 19171918 siirdus perekond Tartusse, kus Richard lõpetas Tartu Õpetajate Seminari algkooli. 1924 suri isa. Ema sai tööle metallpärgade töökotta pärgade ehitajana ja kui töökoda Tallinnase üle viidi, läks ema sinna. Richard Kaljo jäi elama Tartusse õmblejast tädi Pauline Kukli juurde.[2] 19281933 õppis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kus tema joonistusõpetajad olid Eduard Ole ja Agu Peerna. 1933. aastal suri ka kunstniku ema. 1933–1935 läbis Kalju ajateenistuse Peipsi laevastiku Divisjoni II järgu madrusena. Pärast ajateenistust töötas lühiajaliselt Tartu kirjastusühisuse Loodus ladujaõpilasena.[2]

1935. aastal astus Tartu Ülikooli veterinaariateaduskonda. Juba järgmisel aastal vahetas ta eriala ning õppis 19361940 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Esmalt katsetas ta skulptuuri- ja maaliõpingutega vastavalt Anton Starkopfi ja Aleksander Vardi ateljeedes. Lõplikuks valikuks said graafikaõpingud Arkadio Laigo ateljees, õppejõuks oli ka Roman Vaher.[3]

1940–1941 tegutses Tartus vabakutselise kunstnik-graafikuna. 1941. aastal alustas tööd raamatuillustraatorina, teostades kaanepilte kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst väljaannetele. Sama aasta juulis hävis tema Tartu kodu koos raamatukogu, kunstikogu ja töövahenditega. Vältimaks Saksa okupatsioonivõimu tagakiusamist 1940. aastal võistlustööde tõttu, liitus vabatahtlikult Saksa sõjaväega. Määrati 181. julgestusgrupi kompanii kirjutajaks, kuid vabastati peagi teenistusest tervislikel põhjustel. Naasnud 1942 sõjast, tegutses kuni 1944. aastani vabakutselisena.[2]

19441948 töötas Tartu Kunstiinstituudis assistendi ja hiljem vanemõpetajana. 1945. aastal astus Eesti Kunstnike Liidu liikmeks. 1949. aastast vabakutseline Tallinnas ja 1964. aastast Eesti NSV teeneline kunstnik.

Richard Kaljo suri 5. juulil 1978 Tallinnas, kuid on maetud Tartusse Raadi kalmistule.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema teisest abielust sündinud tütar Kai Kaljo (sünd. 1959) on vitraaži-, installatsiooni- ja videokunstnik.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Richard Kaljo põhialaks oli puugravüür, mille kõrval viljeles ta ka linoollõiget ja kuivnõela. Valmisid figuraalkompositsioonid, portreed, linnavaated ja aktid. Juba varastes töödes avaldus kunstniku armastus värvikate inimtüpaažide ja kõnekate stseenide vastu. Kaljo varasemad tööd on ekspressiivsed ning kannavad Eduard Wiiralti loomingu mõjutuste märke. 1938. aastast hakkas ta esinema elukutseliste kunstnike näitustel. Kaljo osales regulaarselt Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse näitustel Eesti Vabariigi ajal ning nõukogude ajal eesti graafika valiknäitustel ja üleliidulistel grupinäitustel.[2]

1940. aastal osales ta Eesti Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse korraldatud ideekavandite võistlusel, kus jagas Eduard Järve ja Paul Liivakuga I preemiat. Teisel võistlusel pälvis tema kavand "Poliitiliste vangide vabastamine 1940. aasta 22. juunil" I preemia.[2] 1940–1941 tegutses Tartus vabakutselise kunstnik-graafikuna. Valmisid teosed "Sõjapõgenikud" (1942), "Taastamas", "Rünnakul".

1946. aastal sõitis Kaljo koos Evald Okase, Günther Reindorffi, Alo Hoidre ja Elmar Kitsega Armeeniasse, kus jäädvustas nähtut arvukates, vabades ja elavates tuši- ja pliiatsijoonistustes. Reisi tulemusena toimus kunstnike ühisnäitus Tallinna Kunstihoones. Aastatel 1947–1949 töötas Kaljo tõhusalt vabagraafika alal. 1950 valmis esimene neljast V. I. Lenini portreest, mida loeti oma žanri üheks parimaks esindajaks Nõukogude Eesti graafikas. 1950-ndate lõpus kordas linoollõike tehnikas varem puugravüüris käsitletud teemasid, millele otsis jõulisemat väljendusviisi.[2]

1950. aastate alguses pühendus Kaljo raamatugraafikale, millega oli tegelenud siis juba viimased kümme aastat. Illustreerist ta valdavalt sulejoonistega. Kõige mahukam töö oli kahtlemata Alexandre Dumas' romaanid "Kolm musketäri", "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Kümme aastat hiljem" (1957–1960). 1958. aastal alustas ta William Shakespeare'i "Kogutud teoste" illustreerimist puulõiketehnikas.

Pärast Pallase lõpetamist tegi Kaljo mitmeid eksliibriseid ning pöördus selle juurde taas 1950ndate keskpaigas. Alates 1957. aastast võttis osa kõigist suurematest ja enamikust temaatilistest Nõukogude Eesti eksliibrisenäitustest. Eksliibrisekunstnikuna saavutas ta tuntust ka väljaspool NSV Liitu. Tema töid omandati Lääne-Euroopa, Ameerika ja Austraalia erakollektsionääride kogudesse.[2]

1964. aastal toimus tema juubelinäitus Tallinna Riiklikus Kunstimuuseumis ja Kunstnike Liidu juhatuse saalis Moskvas. Richard Kaljo pälvis Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Graafika[muuda | muuda lähteteksti]

  • Poliitiliste vangide vabanemine 22. juunil, 1940 (värviline ksülograafia, 1940)
  • Kaardimängijad (1940)
  • Sõjapõgenikud (ksülograafia, 1942)
  • Kartulinoppijad (linoollõige, 1947)
  • Maletajad (linoollõige, 1957)
  • Tänava tõrvajad (1958)
  • Lenini portree (1960, 1961)
  • Lõunavaheaeg (ksülograafia, 1960)

Raamatugraafika[muuda | muuda lähteteksti]

  • Alexandre DumasKolm musketäri”, 1957–1960)[4]
  • William Shakespeare’i “Kogutud teosed”, 1959–1975 (puugravüür).
  • Леннарт Мери: В поисках потерянной улыбки : (Дневник путешествия к 160-му меридиану); перевел с эстонского Л. Тоом ; [посесловие Х. Нийт] ; рис. Р. Кальо, Москва : Молодая гвардия, 1965

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • De Estlandse graveur Richard Kaljo = Le graveur esthonien Richard Kaljo, Antwerpen, 1961 (Separaat väljaandest: Graphia, 1961, N 13, Lk. 149–160)
  • Mai Levin, Jüri Hain, Richard Kaljo teoste näitus, Tallinna Riiklik Kunstimuuseum, Tallinn, 1964

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Большая советская энциклопедия: Кальо Рихард Янович
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Elnara Taidre, Richard Kaljo. Vabagraafika Eesti Kunstimuuseumi kogudes, Kumu, Tallinn, 2014
  3. Eesti Kunstide Keskus (Kanada): Richard Kaljo
  4. Loone Ots: Kaks musketäri, Eesti Ekspress, 5. aprill 2007
  5. Jüri Hain: Põlvkondade kontrastid ja side, Eesti Päevaleht 6. september 1996
  6. Jüri Hain: KUNST: Aktimeister Richard Kaljo, Eesti Ekspress 1. märts 2001

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]