Eduard Ahas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eduard Ahas
Eduard Ahas.jpg
SünninimiEduard Mihkel Ahas
Sünniaeg 16. september 1901
Valguta vald, Tartumaa
Surmaaeg 17. september 1944
Kavastu
Rahvus eestlane
Tegevusala maalikunstnik ja kunstiajaloolane
Kunsti õppinud Kõrgem Kunstikool Pallas

Eduard Mihkel Ahas (16. september 1901 Valguta vald, Tartumaa17. september 1944 Kavastu) oli eesti maalikunstnik ja kunstiajaloolane.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Ahas sündis talupidajate Mihkli ja Miina kaheteistkümnelapselises peres. Õppis Ervu külakoolis 1911–1914, Rõngu kihelkonnakoolis 1914–1917 ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis 1917–1923.

Kunstiõpinguid alustas 1917 Rudolf Lepiku ateljees. Õppis (vaheaegadega) 1919–1926 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kust sai joonistusõpetaja kutse. Lõpetas Pallase 1932. aastal Nikolai Triigi maaliateljees maalikunstnikuna. 1923–1931 õppis Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. Korporatsiooni Ugala buršvilistlane.

Eduard Ahas osales Vabadussõjas kooliõpilaste pataljonis 1919–1920.

1922–1923 töötas Eesti Rahva Muuseumis ja käis joonistajana soome etnograafi Ilmari Mannisega vanavara kogumas ning illustreeris tema "Etnograafilise sõnastiku".

Töötas 1924–1926 joonistusõpetajana Ambla Põllumajandusgümnaasiumis, alates 1926 Hugo Treffneri Gümnaasiumi, 1928–1930 Tartu Ühiskommertsgümnaasiumi õpetaja. 1936 Riigikogu kantselei stenografist, kunstiühing Pallase juhatuse sekretär 1936–1939.

Eduard Ahas juhtis Teise maailmasõja ajal Tartus kunstivarade päästmist ja kogumist purustatud hoonetest.

Kuulus aastatel 1933–1944 Aakre valla Pühaste Mulgi omakaitsesse. Ta mobiliseeriti 1944. aastal ning sai 17. septembril Emajõe dessandil surmavalt haavata.[1] 2. novembril 1998 avati Tartumaal Sääsekõrva ja Sava lähedal Kangro talu hoovis tema mälestustahvel.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Ahas on loonud kergelt stiliseerivad laadis, maheda koloriidiga, õlimaali-, tempera- ja pastellitehnikas maastiku- ja olustikumaale. Ta maalis paljude oma kaasaegsete tuntud avaliku elu tegelaste, sh riigivanem Jaan Tõnissoni, piiskop Hugo-Bernhard Rahamäe, ülikooli rektorite, ministrite, kirjanike jne portreid.[2]

Esines näitustel 1921. aastast.[3]

Tegi koostööd ajalehtedele, kirjutas kunsti käsitlevaid artikleid, illustreeris lasteraamatuid, tegi lavakujundusi ning isegi elamuprojekte.[3] Tema kirjutatud on "Vabadussõja kangelaste mälestussambad I", "Stenograafiakool I, II, III" ja tema toimetusel ilmus kunstiühing Pallase 15. juubelialbum.[3]

Rannu kalmistu väravad valmisid Eduard Ahase projekti alusel

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Ahase vennad olid Vabadusristi II liigi 3. järgu kavalerid August Ahas ja Oskar Ahas ning "Nimed marmortahvlil" autori Albert Kivikase klassivend ja Henn Ahase tegelaskuju prototüüp Hermann Ahas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Nimed marmortahvlilt: perekond Ahas – Kultuur ja Elu,
  2. 2,0 2,1 2,2 Mälestustahvel kunstnik Eduard Ahase hauale – Tartu Postimees, 2.11.1998
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 N. Espe, Tänase kaanepildi autorist, Taluperenaine, 1934

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]