Linoollõige

Allikas: Vikipeedia
Linoollõige "Lõikab" (2005).
Autor Ivo Kruusamägi.

Linoollõige on puulõikega sarnanev graafikatehnika, kus trükkimisel kasutatakse linooli. Tegemist on kõrgtrükiga, kuna paberile jätavad jälje värviga määritud trükiplaadi kõrgemad osad.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi linoleumi leiutas Frederick Walton juba 19. sajandi keskpaigas (patent aastast 1860), võttis veel hulk aega, enne kui seda põrandakatteks mõeldud materjali ka kunstnike seas trükivahendina kasutama hakati.

Linoollõike kasutuselevõtjateks võib pidada Saksamaa kunstnikerühmitust Die Brücke, mis tegutses aastatel 19051913. Aga nemadki nimetasid alguses oma trükiseid puulõigeteks, mis kõlas tollal paremini ja väärikamalt.

Pablo Picasso ja Henri Matisse aitasid kergitada linoollõike mainet ning tasapisi sai sellest üks täiesti tavalisi meediume graafikaga tegelevatele kunstnikele.

Lihtsuse tõttu on linoollõige saanud iseäranis populaarseks kunstiõppes ja asjaarmastajatest kunstnike seas, kuid leidub ka palju elukutselisi kunstnikke, kes seda tehnikat laialdaselt kasutavad. Eestis on nüüdisaja tuntuim linoollõiget viljelev kunstnik Peeter Allik. Varaseimad säilinud linoollõiked eesti graafikas on Paul Burmani Tallinna vaated (1909), mis on tehtud Moskvas, Stroganovi kunstikoolis, ilmselt selle tehnika viljeleja Ivan Pavlovi näpunäidetel.[1]

Tehnika[muuda | muuda lähteteksti]

Näide mitmevärvilisest linoollõikest. Teostatud kahe trükiplaadiga.
Autor Ivo Kruusamägi.

Linoollõige on trükitehnika, kus aluspinnana kasutatakse linooli. Neid on olemas palju liike ja on ka spetsiaalselt trükkimiseks mõelduid. Erinevalt puidust puudub sellel materjalil puidule iseloomulik tekstuur ja see lihtsustab mõne kunstilise efekti saavutamist. Ühtlasi on linooli oluliselt hõlpsam lõigata kui puitu. Materjali pehmuse tõttu on aga raskem saada suurte mõõtmetega teoseid ja üldiselt ei võimalda linool suure hulga tõmmiste tegemist.

Joonise need osad, mis tahetakse trükkimise käigus trükivärvist puutumata jätta, lõigatakse välja, kasutades peitlit, teravat nuga või mõnda muud terariista. Seejuures tuleb arvestada, et pärast trükkimist jääb kujutis võrreldes trükiplaadile joonistatuga peegelpilti.

Tekkinud kontuur kaetakse ühtlaselt trükivärviga ja kokkupuutes paberiga jätab linool sellele trükijälje. Trükkida saab nii käsitsi kui ka spetsiaalsete trükipresside abil.

Mitmevärvilise ja detailirohke teose saamiseks on võimalik kasutada mitut plaati ja mitut trükivärvi. Näiteks on kõrvaloleval pildil kasutatud kahte trükiplaati, millest esimesega loodi kollane taust ja teisega lisati puutüvi koos sellel istuva linnuga. Samas ei ole kaks värvi mingi piir ja luua saab ka mitmekümne värviga teoseid.

Lõikeriist Linooli lõikamine Rullikud
Lõikevahend
Linooli jäljendi lõikamine
Rullikud

Kunstnikke[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mai Levin. Esimesest eesti kunstpildilõikajast originaalestambi taassünnini. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015