Eduard Järv
| Eduard Järv | |
|---|---|
| Sündinud |
1. jaanuar 1899 Peterburi |
| Surnud |
27. august 1941 (42-aastaselt) Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikool |
| Tegevusala | raamatu- ja tarbegraafik |
| Tuntud teoseid | Illustratsioonid Kippeli noorsoojutustusele „Meelis” |
Eduard Järv (20. detsember 1898 (vkj)/ 1. jaanuar 1899 Peterburi – 27. august 1941 Tallinn) oli eesti raamatu- ja tarbegraafik.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Eduard Järv sai alghariduse Peterburi Eesti Hariduse Seltsi 5. jaoskonna koolis, mille lõpetas 1912. aastal. Oma esimese kunstialase õpetuse sai ta muidu elektromehhaanikust isalt Mart Järvelt, kes oli kutsetöö kõrval õppinud ja lõpetanud Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli. Samasse kooli asus õppima ka poeg ja lõpetas selle 1917. aastal väikese ja suure hõbemedaliga arhitektuurijoonistuse ja aktijoonistuse alal.[1]
Võttis osa Esimesest maailmasõjast. Pärast väeteenistust töötas 1918-1921 joonistajana Petrogradi Põllutöömuuseumis, 1920 astus kunstiakadeemiasse, kus töötas professor Beljajevi dekoratiivmaali ateljees.
Ta opteerus 1920. aastal Eesti kodakondsusesse[2] ning tuli 1921. aastal Eestisse. Ta töötas peamiselt Põltsamaal joonistus- ja joonestusõpetajana, 1920ndate algul õppis ta vabakuulajana Tartu Ülikoolis.[3] Asus 1937. aastal Tallinna, kus töötas Roman Tavasti väärismetallasjade tööstuses kavandite joonistajana. 1938. aastast töötas vabakutseline kunstnikuna raamatugraafika alal, viljeledes peamiselt puugravüüri.[1]
Järv kuulus aastast 1935 RaKÜ ühingusse.
Eduard Järv arreteeriti suvel 1941 Kalamajas kino "Diana" ruumides asunud Nõukogude mobilisatsioonipunktis, sest ta oli haige ja keeldus minemast evakueerivale laevale ning lasti 27. augustil 1941 Tallinna sadamas maha. Tema surnukeha leiti teise Saksa okupatsiooni algul ühishauast ning maeti 13. septembril 1941 ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.
Tema surma asjaolude tõttu[4] oli tema looming pikka aega põlu all ning temast ei räägitud. Esimene Eduard Järve isikunäitus toimus alles tema 90. sünniaastapäeval 1989. aastal Kristjan Raua majamuuseumis.[5]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Järv asus Eestis usinalt raamatugraafika alal tegutsema, täites tellimusi Eesti Kirjanduse Seltsile, Sõnavarale, Noor-Eesti Kirjastusele, Eesti Kirjastuse Koperatiivile, Pääsukesele ja teistele, luues illustratsioone ja kujundades raamatukaasi. Viljeles enim puugravüüri. Tema suuremad saavutused raamatuillustratsioonis on seotud eeskätt rahvusromantiliste ajalooliste teostega, nagu näiteks August Mälgu romaan „Läänemere isandad” või Enn Kippeli „Suure nutu ajal I ja II” (1936). Tema tuntumaid illustratsioonisarju valmis Kippeli noorsoojutustusele „Meelis” (1941). Pooleli jäi töö Pätsi lugulaulu „Storkatter” osalt kahevärviliste puugravüüride kallal (1940). Järve tippteosena on Rein Loodus nimetanud illustratsioone muinasjutukogumikule „Tuhat ja üks ööd” (1939).[6]
Eraisikutele täitis Järv auaadresside ja eksliibriste tellimusi. Lisaks tegutses rakenduskunsti alal, valmistades kavandeid reklaamplakatitele, erinevaid firma- ja kaubamärke, mööblikavandeid jne.
Vähetuntud on fakt, et tema kavandite järgi valmisid paljud hästikujundatud ja populaarsed metallehistööd. Ta on kujundanud nii Roman Tavasti märkide ja väärismetallasjade tehases valminud unikaalseid auhindu kui ka tiražeeritud pisiesemeid ja ehteid.[5]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema tütar oli nahakunstnik Elo-Reet Järv.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Omakäeline elulugu. EKMA.135.13.7/47
- ↑ Eesti Rahvusarhiiv, ERA.28.2.20350
- ↑ "Eduard Järve raamatugraafika". Sirp. 15.01.1999. Vaadatud 1.12.2017.
- ↑ "Eduard Järve kadumisteade". Linna Teataja. 9. september 1941. Vaadatud 1.12.2017.
- ↑ 5,0 5,1 Kaalu Kirme (05.02.1999). "Eduard Järv kui kunstnik ja kodanik". Sirp. Vaadatud 01.12.2017.
- ↑ Mai Levin. Tipptegijad Tallinnas. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst. Eesti Kunstimuuseum, 2015
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Rein Loodus. "Järv, Eduard, raamatugraafik". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 141