Lepo Mikko

Allikas: Vikipeedia
Lepo Mikko
Sünninimi Leonid Mikk
Sünniaeg 7. detsember 1911
Aruküla, Tuhalaane vald
Surmaaeg 6. detsember 1978
Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala maalikunstnik ja pedagoog
Kunsti õppinud Riigi Kunsttööstuskool,
Kõrgem Kunstikool Pallas

Lepo Mikko (kodanikunimi Leonid Mikk; 7. detsember 1911 Aruküla, Tuhalaane vald6. detsember 1978 Tallinn) oli eesti maalikunstnik ja pedagoog.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas aastal 1927 Tuhalaane algkooli. Saanud innustust naabertalust pärit maalikunstnikult Juhan Muksilt, otsustas poiss pühenduda kunstiõpingutele. Aastatel 19271930 õppis ta Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratsioonimaali erialal (juhendajateks kunstnikud August Jansen ja Roman Nyman). Aastatel 19301932 õppis ta Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalimist. Seal olid tema õpetajateks Voldemar Mellik ja Villem Ormisson. 1931–1935 katkesid õpingud rahapuudusel ning tulevane kunstnik töötas maalri, maamõõtja, põllutöölise ja lõpuks fotograafina. 19361939 jätkusid õpingud Nikolai Triigi ateljees ning õpingute lõpupoolel oli ta koos Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga õpetaja juures üüriliseks.

Õppereis Pariisi, mida peeti Pallase lõpetajate debüüdi vältimatuks tingimuseks, jäi ära sõja puhkemise tõttu. Aastatel 19401941 tegutses ta asjaajajana Eesti Kunstnike Kooperatiivis ja seejärel õppejõuna Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, mis asutati Pallase likvideerimise järel.

Aastal 1944 siirdus ta Ferdi Sannamehe kutsel Tallinna, Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti (hilisem Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) maaliõppejõuks, kus ta tegutses õppejõuna surmani. 1944. aastal astus ta Eesti NSV Kunstnike Liidu liikmeks. Aastal 1947 sai ta dotsendiks, aastal 1965 professoriks. Tema käe all õppisid näiteks Malle Leis, Kristiina Kaasik, Tiit Pääsuke, Gennadi Leontjev, Tõnis Soop, Saskia Kasemaa jt.

Lepo Mikko on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli abielus kunstnik Agnes Lamp-Mikk (Mikkoga).

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Lepo Mikko osales esimest korda Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse näitusel aastal 1937.

1940. aastate alguses viljeles noor Lepo Mikko natüürmorti ning väikeseformaadilisi aktimaale ning maastikke. Hruštšovi sula ajal kujunes välja talle iseloomulik geometriseeriv pilditõlgendus, murtud toonide kooslusi eelistav koloriit ning kindel seos tollase ajastu sotsmodernistliku arhitektuuri, tarbekunstiesemete lakoonilise dekoori ja tehnilise progressi mõjul muutuva maamiljööga. Maaliklassikaks on saanud tema 1950. aastate lõpu ulatuslik muusikariistade seeria, hulk kauneid natüürmorte pillide, kannude, linikute ja raamatutega.[1]

Juba 1950. aastate alguses hakkas kunstnikku huvitama monumentaalmaal. Arvukatest kavanditest teostus Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu keraamiline seinapannoo. Lepo Mikko kavand osutus 1961. aastal korraldatud konkursil parimaks ning kaheaastase töö tulemusena valmis pannoo kartoonjoonistus (3 x 4,5 m), mis kunstniku soovil teostati seejärel keraamilises materjalis. Pannoo kujutab suurte sümboolsete figuuride abil perekonda, haridust ja teadust. Kompositsiooni keskel hoiab poiss raamatut. Keraamilises materjalis teostasid pannoo keraamikud I. Uustalu ja Mall Valk-Sooster.[2]

1960. aastaga algab Mikkole erakordselt intensiivne tööperiood. Stiililiselt on see kirju. 1960. aastate keskpaigast alates eelistas kunstnik väljendada ennast mitmeosalistes figuratiivsetes kompositsioonides. Ta viljeles kõiki maaližanre, enim figuurikompositsiooni ja natüürmorti[3]. 1960. aastate teisel poolel sai ta mitmeid tellimusi, mille temaatika oli seotud tollase kosmosevallutamisega.[1] Tema hilisloomingu kuulsaimad teosed on "Kollane madonna" ja "Natüürmort granaatõuntega".[1]

1962. aastal toimus tema esimene isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis, 1962. ja 1963. aastal näitused Kaunases ja Vilniuses. 1965. aastal toimus isikunäitus Eesti Kunstimuuseumis.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Eha Komissarov, Lepo Mikkot otsimas, Sirp ja Vasar, 25.06.1982
  2. Villem Raam, Mõned sõnad Lepo Mikkost, monumentaalmaalist ja uuest keraamilisest pannoost, Nõukogude Naine, juuli 1964
  3. Anu Liivak, Lepo Mikko, Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn 1996

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]