Mine sisu juurde

Evald Okas

Allikas: Vikipeedia
Evald Okas
Sündinud 28. november 1915
Tallinn, Eesti
Surnud 30. aprill 2011 (95-aastaselt)
Rahvus eestlane
Haridus Riigi Kunsttööstuskool, Riigi Kõrgem Kunstikool
Tegevusala maalikunstnik ja graafik
Tuntud teoseid "Giovannina" (1957), "Akt linna taustal" (1957)

Evald Okas (28. november 1915 Tallinn30. aprill 2011[1]) oli eesti maalikunstnik ja graafik.

Evald Okas omandas üldhariduse Nõmme Linna 1. Algkoolis ja Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Seejärel õppis ta 1931. aastast Riigi Kunsttööstuskoolis, mille lõpetas Voldemar Melliku ja August Janseni käe all 1937. aastal dekoratiivmaali erialal. Lõpetanud kiitusega Kunsttööstuskooli, astus ta 1938. aastal Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kus Johannes Greenbergi juhatusel algasid süvenenud maaliõpingud. Ta lõpetas kooli 1940. aastal maalijana.

Juba Kõrgema Kunstikooli õpilasena usaldati talle Kunsttööstuskooli aktiklassi juhendamine.[2] Tema esimesed õpilased olid Esko Lepp ja Siima Škop. Okas hakkas näitustel esinema juba 1939. aastal, mil Kultuurkapital ostis temalt ka esimesed tööd.[3]

Nõukogude okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta 1941. aastal Punaarmeesse ning kuulus 1942. aastast Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Jaroslavlis tutvus Okas tuntud eesti kunstnikega nagu Aino Bach ja Richard Sagrits. Jaroslavli perioodil valmis kunstnikul sari rindejoonistusi ja -maale, samuti joonistas ta kaasjaroslavlasi. Sageli pidid kunstnikud töötama paaris, Okas pandi paari Eduard Einmanniga. Nende üks ühiseid teoseid kujutas von Sassi punkrit. 1960. aastal valminud graafilist lehte "Surnud maa" on kriitikud nimetanud Nõukogude sõjateemalise kunsti kõige traagilisemaks teoseks.[2]

1944. aastal kutsuti Evald Okas tööle Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti. Ta töötas algul maali- ja seejärel aastakümneid graafikakateedris.[2] Tema õpilased on olnud Ludmilla Siim, Tõnis Vint, Peeter Ulas, Marju Mutsu, Herald Eelma, Kaisa Puustak, Marje Üksine, Naima Neidre, Enno Ootsing, Tõnu Soo, Heldur Laretei, Allex Kütt – kogu eesti graafikute paremik mitmest aastakümnest.[2] Okas sai 1954. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi professoriks ning 1993. aastal Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessoriks.

Evald Okas oli aastatel 1963–1971 Eesti NSV Ülemnõukogu ja 1974–1983 NSV Liidu Ülemnõukogu liige.

Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitel võimaldas talle rohkeid välisreise aastail, mil riigipiirid olid tavakodanikule suletud. 1960. aastatel reisis ta Jaapanis, Indias, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Itaalias, Kreekas, Prantsusmaal ja muudes Euroopa riikides.

Evald Okase varajane looming koosneb suures osas portree- ja aktimaalidest. Teise maailmasõja ajal lõi ta realistlikke ajaloo- ja portreemaale. Pärast sõda jätkas ta sõjatemaatika käsitlemist suuremõõtmelistes kompositsioonides. Okas on koos Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga Estonia teatri laemaali autor (1947). Okas tõestas end uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaaližanris.

1950. aastate teisel poolel hakkas Okas viljelema graafikat. Ta on loonud üle 3000 portree- ja aktimotiividega eksliibrise. Tänaseks on muutunud rariteediks tema kuivnõelasari "Reisimuljeid Itaaliast" (1961), sari "Pariis" (1962) ning Jaapani-reisist inspireeritud ofordid 1963. aastast.[4]

Evald Okas armastas kujutada artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat.[4] 1970. aastatest maalis Okas meelelisi akte ja erksakoloriidilisi teatraalseid figuurikompositsioone. Ta tõi eesti maalitraditsiooni ja graafikasse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest, kujutades läbi kõikide loominguperioodide nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte.[4] Tuntuimad teosed: "Giovannina" (tušš, 1957), "Sügis ateljees" ja "Akt linna taustal" (õli, 1957).

Isikunäitused

[muuda | muuda lähteteksti]

Maalikunstnik Mari Roosvalti, klaasikunstnik Kai Koppeli ning arhitekti ja graafiku Jüri Okase isa. Maalikunstnik Mara Maria Ljutjuki ja arhitekt Üla Koppeli vanaisa.

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Suri kunstnik Evald Okas
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Ikka ainult kunsti pärast
  3. Tallinna Kunstihoone Evald Okase maalide näitus Kunstihoones 2005
  4. 4,0 4,1 4,2 "Evald Okase muuseum". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2018. Vaadatud 12. märtsil 2007.
  5. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  6. Juta Kivimäe: "Evald Okas" Kumus[alaline kõdulink], Sirp, 22. november 2009

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]