Aino Bach

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aino Bach
Sünniaeg 14. detsember 1901
Sünnikoht Koeru
Surmaaeg 6. august 1980
Surmakoht Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala graafik
Kunsti õppinud Kõrgem Kunstikool Pallas

Aino Bach (alates 1937. aastast Aino Liimand; 14. detsember 1901 Koeru6. august 1980 Tallinn) oli eesti graafik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aino Bach sündis Koerus vallakirjutaja tütrena. Aastatel 19071915 elas perekond Narvas ning pärast seda Omskis, kus tulevane kunstnik lõpetas 1921. aastal gümnaasiumi. Seejärel tuli ta Eestisse, kus asus 1923. aastal õppima Pallases Nikolai Triigi maaliateljees. 1927 katkestas ta õpingud, mis said jätkuda 1930. aastal Ado Vabbe graafikaateljees. Ta lõpetas Pallase 1935. aastal graafikuna.

Aastatel 1935–1940 töötas Aino Bach Tartus vabakutselise kunstnikuna. Aastal 1937 käis ta koos abikaasa Kaarel Liimandiga Pariisis õpireisil. Aastatel 1940–1941 oli ta Riigi Kõrgema Kunstikooli õppejõud.

Aino Bach evakueerus aastal 1941 Nõukogude Liidu tagalasse, tema abikaasa Kaarel Liimand hukkus evakueerumisel. Bach oli üks Jaroslavli kunstnike kollektiivi algatajatest, olles ka ENSV Kunstnike Liidu üks asutajaid ja selle vastutav sekretär.

Alates 1946. aastast tegutses ta vabakunstnikuna Tallinnas.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Aino Bach viljeles peamiselt sügavtrükitehnikaid, eelkõige akvatintat, kuivnõela ja oforti ning värvilist monotüüpiat. Bachi lemmiktehnikaks kujunes maaliline, suurekorniline akvatinta, mille pindu piirab nõtke kuivnõelajoonis.

1930ndatel valis Bach tihti loomingu teemaks mõtlikud naised (“Naine kitarriga”, 1936, “Ema lapsega”, 1937, “Naine peegliga”, 1937) ning töölised (“Tööline”, 1935) ja haritlased (Kersti Merilaasi portree). Illustreerinud Paul Ariste koostatud "Mustlaste muinasjutud", mida kaunistasid originaal graafilised lehed ja mida anti välja vaid 45 eksemplari. Seda 1938. aastal välja antud raamatut peetakse ta varasema perioodi parimaks tööks.

1937. aastal koos abikaasaga tehtud reisil Pariis vaimustus Aino Bach Pariisi koolkonna, aga ka originaalis suurt muljet avaldanud renessanss- ja barokkmaalijate ning samuti prantsuse impressionistide teostest. [1] Kahtlemata võib Bachi varases figuraalsuses leida ka Picasso mõju. Tartu kunstikoolkonna prantsuspärane suunitlus sai õppereisil kogetuga tugeva pitseri peale ja vormis Aino Bachi kogu hilisema loomingu.[1] Aastatel 1940–1941 ilmus Bachi illustratsioonidega kaks köidet August Gailiti „Kogutud novelle”, ka kolmandas, 1943. aastal ilmunud köites kasutati tema illustratsioone, ent teda nimetamata.[2]

Osales näitustel Riias ja Kaunases (1937) ning Roomas, Budapestis ja Antwerpenis (1939).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Anne Lõugas, Unustatud või unustamatud? Aino Bach ja Agaate Veeber 100 – Sirp, 15.02.2002
  2. Mai Levin. Pallase sügavtrükimeistrid. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • EKABL, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]