Johannes Võerahansu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Johannes Võerahansu
Sünniaeg 28. jaanuar 1902
Sünnikoht Keo, Harjumaa, Eesti
Surmaaeg 17. oktoober 1980
Surmakoht Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Tegevusala maalimine, joonistamine
Kunsti õppinud Kõrgem Kunstikool Pallas
Tuntud teoseid "Karjamõisa õu I" (1937), "Õuel" (1937), "Lambad ojal" (1938), "Ira Sepa portree" (1936)
Mõjutatud Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Kaarel Liimand
Mõjutanud Ants Viidalepp, Lembit Saarts
Johannes Võerahansu haud Metsakalmistul

Johannes Võerahansu (28. jaanuar 1902 Keo, Raikküla vald, Harjumaa17. oktoober 1980 Tallinn) oli eesti maalikunstnik ja kunstipedagoog.

Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Võerahansu sündis Harjumaal ehitustöölise pojana. Alates 1919. aastast õppis ta Tallinna kolledžis ning samal ajal ka 1921. aastani Ants Laikmaa ateljeekoolis[1]. Laikmaa soovitusel proovis ta astuda ka Tallinna Konservatooriumisse, kuid ei läbinud katseid[2]. Pärast seda töötas Võerahansu lühikest aega Tallinna Draamastuudio teatris dekoratsioonimaalijana ning tegeles Türi tellise- ja keraamikavabrikus keraamikaga. Õppis aastatel 1932–1936 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Ado Vabbe ateljees maalimist, lõpetas kooli täieliku kursuse 1940. aastal. Seejärel töötas õppejõuna Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, 1955–1957 Tartu Kunstikoolis ja 1957–1973 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis Tallinnas maalikateedri juhatajana. Kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, Kunstnike Liidu liige alates 1945. aastast.

Võerahansu on maetud Tallinna Metsakalmistule, tema hauakivil on kiri: "MAALIKUNSTNIK PROFESSOR Johannes Võerahansu 28. I 1902 - 16. X 1980"[3].

28. jaanuaril 1992 avati Raikküla vallas Keo külas Tõnumäe talus Johannes Võerahansu mälestuskivi, mille kujundas skulptor Ants Viitmaa[4]. 1993. aastal avati samas Johannes Võerahansu muuseum[5].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Võerahansu loomingutee algus jäi 1930. aastate teise poolde. Kuigi ta alustas kunstiõpinguid Ants Laikmaa ateljees juba 1919. aastal, pidi ta vahepeal kümmekond aastat keskenduma muule, näiteks isa abistamisele veskitöödel, samuti maalis ta teatris dekoratsioone ja valas keraamikatehases vorme[6]. Kooli lõpetamine lükkus seetõttu alles 1936. aastasse, 17 aastat hiljemasse aega (Mart Lepa väitel venitas Võerahansu lõpetamisega teadlikult, kuna oli juba kunstnikuna tegev, koolis olid aga tasuta ateljee ja modellid[7]). Enne Teist maailmasõda jõudis Võerahansu 1939. aastal käia Saksamaal ja Pariisis[8]. Aeg oli liiga lühike, et kokkupuudetes prantsuse kunstiga leida uusi sihte, aga mõned 1940. aastate alguses valminud Tartu teosed vihjavad siiski neile mõjutustele[7][9].

Kümnendivahetusel elas Võerahansu Tartus ning esines aktiivselt näitustel. Hoolimata hilisest algusest on tema loomingulises pärandis ka arvukalt 1930. aastate alguses valminud teoseid. 1940. aastate alguseks on ta väljakujunenud kunstnik. Sellest perioodist tuntakse Võerahansut ennekõike Saaremaa-tsükli järgi, kus ta käis Eesti Rahva Muuseumi ekspeditsiooni koosseisus joonistajana, kuid kus alustas ka maalimist. 1935. aasta juuni-juuli kogumisretkel käis ta koos etnoloog Gustav Ränga ja üliõpilase Osvald Vaikma-Benderiga[10]. Saaremaa-ainelised teosed on Johannes Võerahansu loomingu kahtlemata silmapaistvaim osa. Pärast 1940. aastat süvenesid mitmed iseloomulikud suunad Võerahansu loomingus: käekiri muutus lihtsamaks, elulisemaks, rangemaks, maalid põhinesid aga sageli mingil kindlal teemal (nt turbalõikus, pimedad, kartulivõtmine, karjused jms)[11].

Talle ebatüüpilise suurteosena maalis Võerahansu 1948. aastal koos Elmar Kitse ja Aleksander Vardiga esimest laulupidu ja Toomemäe vaateid kujutava pannoo, kus tema teha oli vaade Tartu tähetornile. Algselt ENSV Teaduste Akadeemia Tartu osakonna Riia tänav 12 maja jaoks loodud teos võeti mõne aasta pärast siiski maha ning jäi seisma Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi arhiivi. Uuesti pandi see välja alles 2014. aastal Eesti Rahva Muuseumis. Pannoo õnnestunuimaks osaks on Reet Mark pidanud just Võera­hansu maali, "mis on säilitanud autori maastikele omase värske ja särava käekirja", samas kui "Kitse on kammitsenud "vana gravüüri eeskuju" ja Vardit ilmselt painav hirm midagi valesti teha".[12]

Johannes Võerahansu kunstnikukäekirja mõjutajatena on nimetatud Ants Laikmaad, Nikolai Triiki ja Kaarel Liimandit. Ta ise on tunnistanud ka Addo Vabbe mõju, ehkki Vabbe selles kahtles.

Mitmetel Võerahansu teostel on olnud oluline mõju Eesti kultuuriloos. Nii inspireeris tema maal "Eesti sõdalased" väidetavalt helilooja Eevald Aava esimese eesti rahvusliku ooperi "Vikerlased" (1928) loomisel[13]. 1942. aastal Eesti kunsti ülevaatenäitusel nähtud "Maastik hanedega" inspireeris Ants Viidaleppa minema Tartusse Võerahansu õpilaseks[14], tema õpilaste hulka kuulusid ka Efraim Allsalu[2], Lembit Saarts[15] ja Lola Liivat[16]. Võerahansut on nimetatud üheks silmapaistvamaks Eesti maastikumaalijaks. Tema portreedest on esile tõstetud Ira Sepa portreed 1936. aastast.[6] Maastikumaalide tippudeks nimetab kunstiteadlane Mai Levin aga juba Võerahansu nooruses, enne Pariisi-reisi loodud "Tartu muuseumi kuulsat triot" "Karjamõisa õu I" (1937), "Õuel" (1937) ja "Lambad ojal" (1938), "mille maalilises pehmuses ja tundlikkuses, maheda koloriidi nüansipeensuses ning eesti looduse ja külaelu armastav-idüllilises käsitluses avaldus juba täiesti küpselt kunstniku omapära"[9].

Kunstiteadlase Krista Piirimäe hinnangul oli Võerahansu "üks tunnustatumaid maalipedagooge Eestis"[17]. Lola Liivat on meenutanud Võerahansu pedagoogilist stiili järgnevalt: "Tema meetod oli selline. Tal olid filosoofilised probleemid, mis olid temas mõtteid äratanud, tuli ja puistas need välja. Igaüks sai mingi jupi, ühe osa sellest jutust. Konkreetselt ta kunagi töösse ei sekkunud. Tegi korrektiivi küll, aga üsna kaudselt. See meeldis mulle väga."[16]

Aastast 1957 kuni surmani elas ja töötas Võerahansu Tallinnas. Tallinnas tegi Võerahansu peamiselt söejoonistusi Saaremaa ainetel.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Võerahansu esimene abikaasa oli modell Elsa Kauping, hiljem elas ta koos Asta Vaksiga[7]. 58-aastasena tutvus ta pianist Erna Saar-Võerahansuga (tollal 36-aastane), kellega kaks aastat hiljem abiellus.

Kajastused trükistes ja filmis[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene eraldi trükisena avaldatud ülevaade Võerahansu tööst oli 1958. aastal Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis ilmunud "Johannes Võerahansu: lühike ülevaade elust ja loomingust", mille koostas Vaike Tiik. Johannes Võerahansu näituste kataloogid ilmusid Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis 1958 ja ENSV Riiklikus Kunstimuuseumis 1976-1977. Võerahansu mahukaim käsitlus trükisõnas on tema õpilase Ants Viidalepa 1998. aastal ilmunud 200-leheküljeline raamat "Meister"[18]. 2016. aastal avaldas Toivo Nahkur mälestusteraamatu "Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust".

1978. aastal valmis Andres Söödil dokumentaalfilm "Johannes Võerahansu"[19][20] ning 2003. aastal linastus Rein Raamatu Erna Saar-Võerahansu mälestustele tuginev dokumentaalfilm "Hansuke ilmub vahel linnuna"[21].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://epl.delfi.ee/news/kultuur/johannes-voerahansu-opilane-ja-opetaja?id=50742100
  2. 2,0 2,1 Karol Ansip AEGUMATU KLASSIKA LÄBI KAHE SAJANDI II Teater. Muusika. Kino, märts 2014
  3. 1151 Johannes Võerahansu (1902-1980) haud kultuurimälestiste riiklikus registris
  4. "Mälestati Johannes Võerahansut: Raikülas, Keo külas Tõnumäe talus avati mälestuskivi kunstnikule" Sirp, 7. veebruar 1992, lk 9
  5. Mai Levin "Võerahansu kärajad Tõnumaal" Sirp, 8. veebruar 2002, lk 27
  6. 6,0 6,1 Kevadoksjoni kunstikild: Johannes Võerahansu, Haus Galerii, 25.04.2018
  7. 7,0 7,1 7,2 Mart Lepp Johannes Võerahansu - õpilane ja õpetaja Eesti Päevaleht, 30. juuli 1997
  8. "Kunstnik J. Võerahansu välismaareis". Postimees, 26.01.1939 http://dea.nlib.ee/fullview.php?pid=s614078&nid=55561&frameset=1
  9. 9,0 9,1 Mai Levin Vanu fotosid vaadates Sirp, 15. veebruar 2002, lk 10
  10. Tiina Tael Kunstnik Johannes Võerahansu ja etnoloog Gustav Ränk Saaremaal Saarte Hääl, 06.02.2017
  11. Johannes Võerahansu töid Enn Kunila kunstikogus
  12. Reet Mark Näitusevaikuses kostab pannoolt kaugete aegade kõla Tartu Postimees, 5. juuli 2014
  13. Liisi Aibel VÕERAHANSU, Johannes. Eesti sõdalased Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi maaligalerii, 2013
  14. Aare Pilv Viidalepp Võerahansu maalist, 14.2.15
  15. Kunstnik Lembit Saarts Postitee, 2013
  16. 16,0 16,1 Kaire Nurk "Maalimine on kannatustegevus". Lola Liivatit intervjueerib Kaire Nurk Kunst.ee, 1/2000
  17. Krista Piirimäe Johannes Võerahansu Tartu Kunstimuuseumis Sirp, 1. august 1997, lk 19
  18. Matti Milius, Berit Selberg Ants Viidalepa mälestusteraamat Sirp, 08.05.1998
  19. http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/2859/
  20. http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/2859/huvitavat-lugemist
  21. http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/2578/

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vaike Tiik "J. Võerahansu personaalnäituselt" Rahva Hääl: Kirjandus ja Kunst, 27. veebruar 1958, lk 1
  • Taimo Kuusik "Söejoonistused Eesti loodusest ja inimestest: J. Võerahansu 65. aasta sünnipäeva tähistav joonistuste näitus Tartus" Edasi, 14. aprill 1968
  • "Johannes Võerahansule: maalikunstniku ja kunstipedagoogi 70. sünnipäevaks" Õhtuleht, 28. jaanuar 1972
  • "Sõna on Johannes Võerahansul: kunstniku ja pedagoogi 70. sünnipäeva puhul" Kultuur ja Elu, nr 1, 1972, lk 55-56
  • Hilja Läti "Johannes Võerahansu loomingust" Kunst: kujutava ja tarbekunsti almanahh, nr 3(53), 1978, lk 21-25
  • Ants Viidalepp "Meenutades Johannes Võerahansut: "Karjamõisa õu"" Sirp ja Vasar, 7. november 1980, lk 8-9
  • Ants Viidalepp "Kunsti kiirgus: mälestusi 1940-ndatest aastatest, eriti seoses Johannes Võerahansu maaliga "Karjamõisa õu"" Kunst = Art in Estonia, nr 2, 1994, lk 46-49
  • Kaalu Kirme ""Meistrit" lugemas" Sirp, 5. juuni 1998, lk 6
  • Tiiu Luht "Sünnikoht peab meeles: Johannes Võerahansu 100" Nädaline, 12. jaanuar 2002, lk 5
  • Tiiu Luht "Käru kooli oma kunstnik" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 1
  • Tiiu Luht "Mälestuspäev kujunes püsiväärtustest rääkimise päevaks" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 1
  • Mai Levin "Mõeldes tagasi 28. jaanuarile" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]