Arkadio Laigo

Allikas: Vikipeedia
Arkadio Laigo
Sünninimi Arkadi Logvinenko
Sünniaeg 14. juuli, 1901
Tallinn, Eesti
Surmaaeg 23. august, 1944
Tallinn, Eesti
Rahvus Eestlane
Tegevusala maal, joonistamine
Kunsti õppinud Kõrgem Kunstikool Pallas
Kunstivool kubism
Tuntud teoseid Mees piibuga (1927), Muusikud (1935)
Auhinnad Eesti Raamatufondi auhind (1938)

Arkadio Laigo (kuni 1926. aastani Arkadi Logvinenko; 14. juuli 1901 Tallinn23. august 1944 Tallinna lähistel) oli Eesti maalikunstnik ja graafik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Arkadio Laigo sündis ukrainlasest vasksepa perekonnas Tallinnas. Omandas kunstihariduse aastatel 19221927 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kus õppis Nikolai Triigi ja Peet Areni käe all. Pärast õpingute lõpetamist asus ta elama Võru linna, kuhu jäi järgmiseks kümneks aastaks. Võru perioodil tegutses vabakunstnikuna. Kolinud 1937. aastal Tartusse, asus ta varalahkunud Hando Mugasto asemel tööle Pallase graafikaõppejõuna (19371941).

Ta täiendas end korduvalt Pariisis (aastatel 1929, 19361937 ja 1939). Aastatel 19281934 kuulus kunstiühingusse Pallas.

Paraku jäi kunstniku loometee lühikeseks – Saksa okupatsiooni ajal 1943. aasta mais kunstnik arreteeriti ja 1944. aastal hukati.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Arkadio Laigo oli abielus Anna Lukats-Laigo ja tekstiilikunstnik Anita Laigoga.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Maskeraad" (1933), puugravüür.

Kuulus 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul lühemat aega Eesti Kunstnikkude Rühma, mille kubismist-konstruktivismist kantud suundumus iseloomustab ka tema varasemat loomingut. Kubismi mõjud Laigo loomingule süvenesid seoses 1929. aasta õppereisiga Pariisi, kus kunstnik sai mõjutusi pariislase André Lhote loomingust.[1]

Laigo eelistas "artistlikke" süžeesid ning tuhmi, rohekatele, ookerjatele, roosakaspruunidele toonidele rajatud koloriiti. Ta peene värvikooslusega natüürmordid ning muusikuid ja tsirkuseartiste kujutavad kompositsioonid olid tollases eesti kunstis küllaltki omapärased, kuid ei leidnud kaugeltki üksmeelset tunnustust.[1]

1929. aastal innustus kunstnik graafikast ja 1933. aastast pühendus täielikult sellele. Alates 1933. aastast viljeles peamiselt puugravüüri ja võitis tunnustust nii kodu- kui välismaal. Ta sai audiplomid 1937. aasta Pariisi maailmanäituselt, 1936. ja 1937. aastal Varssavi puugravüüride ning 1938. aasta Chicago rahvusvaheliselt linool- ja puugravüüride näituselt. Ka graafikas säilitas tema looming lihtsa kompositsioonilise ülesehituse ja rangejoonelise stilisatsiooni. Mõnelgi puhul kasutas kunstnik graafiliste tööde loomisel oma maalide kompositsioone. Kunstnik lõi umbes nelja aasta jooksul, Võru perioodi lõpuosas, pea enamiku oma vabagraafikast. Oma töid levitada püüdes koondas ta nad mitmesse mappi, millest kaks tähtsamat avaldas 1935. aastal. Esimene mapp, mille tiraažiks oli vaid 10 eksemplari, koondas 1933. ja 1934 aasta töid.[2] Teise mappi koondas ta enamuse oma vabagraafikast ning selle tiraažiks oli 25 eksemplari.[1] Pärast 1935. aastat vähenes kunstniku huvi vabagraafika vastu, kuid 1937. aastal sündis siiski üks tema tippteoseid, Pariisi reisist inspireeritud "Pariisi bukinistid".[3]

Tartu perioodil kerkis Laigo loomingus esiplaanile raamatuillustratsioon ja eksliibrisekunst. 1936. aastal illustreeris ta Peet Vallaku novelli "Epp Pillarpardi Punjaba Potitehas", 1937 Ernst Enno "Valitud värsid" ning kaunistas päisliistudega Friedebert Tuglase raamatu ”Väike Illimar”, jätkates seega Mugasto surma tõttu katkenud tööd, ja tegi puugravüürid Arbujate luulekogumikule.[1] 1938. aastal määrati talle Eesti Raamatufondi auhind.

1940. aastal taandus raamatugraafikaga tegelemine peamiselt kaanekujunduste loomisele ning vabagraafika alal asus kunstnik looma Eesti Põlevkivitööstusele pühendatud graafilist sarja.[1] 1943. aastal valmis esimene leht "Vaade õlitööstuse hooneile".[4] 26. mail kunstnik arreteeriti ja saadeti Tallinna vanglasse, kus ta lõpetas järgmised neli lehte. Sarja viiel lehel on kunstniku initsiaalide kohal trellid, märgistamaks tööde loomiskohta.[1]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tartus asub temanimeline tänav.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Maalid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Mees piibuga" (1927)
  • "Seltskond looduses" (1928)
  • "Rändavad artistid" (1928)
  • "Muusikud" (1935)
  • "Majad" (1933)
  • "Perekond" (1934)

Puugravüürid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Naised" (1934)
  • "Natüürmort lauaga" (1934)
  • "Kalurid" (1935)

Raamatuillustratsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Friedebert Tuglas, "Väike Illimar"
  • Jaan Tõnisson töös ja võitluses : koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul. Toimetanud H. Kruus jt; kaas: A. Laigo. Tartu, Koguteose "Jaan Tõnisson" komitee, 1938.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Jüri Hain, Arkadio Laigo. Hando Mugasto, Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum, Tallinn, 1982
  2. J. Genss, Eesti kunstnike originaalgraafika albumid. Tallinn, 1937, lk 14
  3. Pariisi bukinistid, 1937, puugravüür, EKM G 9685
  4. http://muis.ee/museaalview/1428448

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Ambur, "Arkadio Laigo eksliibristest", Eesti Raamat, 1965, 48 lk.