Enn Roos
|
See artikkel räägib skulptor Enn Roosist, kergejõustikutreeneri kohta vaata artiklit Enn Roosi (treener), direktori kohta artiklit Enn Roosi |
| Enn Roos | |
|---|---|
| Sündinud |
20. september 1908 Tambovi kubermang |
| Surnud |
15. juuli 1990 (81-aastaselt) Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Ants Laikmaa ateljeekool, Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | skulptor |
| Tuntud teoseid | Tallinna vabastajate monument (nn pronkssõdur) |
| Tunnustus | Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1947) |
Enn Roos (20. september 1908 Tambovi kubermang – 15. juuli 1990 Tallinn) oli eesti skulptor.
Ta kuulus 1939. aastast kunstiühingusse Pallas ja oli 1943. aastal Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu üks asutajatest.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Enn Roos asus vanematega Eestisse 1912. aastal. Lõpetas 1927. aastal Tallinna Peetri erakooli, õppis aastatel 1926–1928 Ants Laikmaa ateljeekoolis ja 1927–1928 Jaan Koorti ateljees. 1935. aastal astus Pallase Kõrgemasse Kunstikooli, mille lõpetas 1939. aastal skulptorina.
Ta mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse, tegutses aastatel 1942–1944 skulptorina Moskvas.
Enn Roos töötas aastatel 1947–1983 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna klaasehistöö, keraamika ja skulptuuri kateedris.[1] Ta oli aastast 1958 professor ja aastatel 1962–1977 skulptuurikateedri juhataja.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Enn Roos on loonud monumentaalskulptuuri ja arhitektuuriplastikat. Viljelenud vabaplastikat, modelleerides portreid, olulistikulisi kompositsioone, naisakte ning loomaskulptuure. Materjalidest eelistas ta pronksi kõrval ka mattglasuuriga keraamikat, šamotti, terrakotat ning hilisemal ajal ka polüestervaiku.[2]
1930. aastatel modelleeris hulgaliselt portreeskulptuure riigitegelastest, sh Jaan Poska, August Rei, Otto Tief ja Artur Sirk. Samas on Enn Roos ka joonistanud ja illustreerinud ajakirja Vallatu Magasin 1937 aasta nr 2 esikaane[3]. Sõja ajal Moskvas viibides võttis ta osa Suure Isamaasõja kunstinäitusest ning 1944. aastal toimunud Jüriöö ülestõusu kunstinäitusest. Sellesse perioodi kuuluvad tema tööd "Eesti partisanid", "Isa ja poeg - rahvatasujad" ning "Granaadiheitja".
Pärast sõda valmisid Enn Roosil mitmefiguurilised skulptuurigrupid ("Laulvad lapsed", "Akrobaadid"), portreed kultuuritegelastest ("Richard Sagrits", "Ants Laikmaa") ning hulgaliselt pisiplastikat ("Mängivad karud", "Lammas talledega" jt). Tema tuntumad monumentaalskulptuurid on Tõnismäe haljakul asunud nn Tallinna vabastajate monumendi langetatud peaga sõduri pronksist kuju (nn pronkssõdur; nüüd Kaitseväe kalmistul) ning Harjumäel asunud Viktor Kingissepa pronksfiguur (nüüd Ajaloomuuseumis Maarjamäel).[4]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
Tema tuntuim teos on nn pronkssõdur aastast 1947 (koostöö Arnold Alasega).
- "Karu". 1939
- "Laulvad lapsed". 1947
- "Korea tütarlaps". 1957
- "Allikal". 1960
- "Mali neegritar". 1960–1965
- "Melanhoolne akt". 1973
- "A. Laikmaa portree". 1976
- "Lamav piison". 1981
- "Istuv ilves". 1985 (Tallinna loomaaias)
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ P. Ruuge, Meie saadikukandidaate. Skulptor Enn Roos - Õhtuleht, 15.03.1961
- ↑ Leo Gens, Enn Roos 70, Sirp ja Vasar, 22.09.1978
- ↑ "Vallatu Magasin". ERB. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. september 2018.
- ↑ F.Matt, Skulptor Enn Roos 60-aastane – Rahva Hääl, 20.04.1968 nr 221
- ↑ Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse andmise kohta, Punaväelane: Punaarmee [7. laskurdiviisi] poliitosakonna ajaleht, 7 november 1947
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- EKABL lk 444
- Pronkssõduri looja sajas juubel tõi uhke näituse – Postimees, 14. november 2008.