Agaate Veeber

Allikas: Vikipeedia
Agaate Veeber
Sünninimi Agathe Kanto
Sünniaeg 23. veebruar 1901
Tallinn
Surmaaeg 8. aprill 1988
New York
Rahvus eestlane
Tegevusala graafik
Kunsti õppinud Ants Laikmaa ateljeekoolis, Kõrgemas Kunstikoolis Pallas

Agaate Veeber (aastani 1926 Kanto; eesnimi ka Agathe, Agate; 23. veebruar 1901 Tallinn8. aprill 1988 New York) oli eesti graafik.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agaate Veeber alustas kunstiõpinguid Ants Laikmaa ateljeekoolis, õppis seejärel Nürnbergi kunstikoolis ning Riigi Kunsttööstuskoolis. 1933 aastast õppis ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalimist Ado Vabbe ja Nikolai Triigi ateljeedes. Maalimisega rööbiti alustas ta õpinguid graafikaklassis Hando Mugasto juures ning lõpetas graafikuna 1938. aastal olles õppinud Arkadio Laigo ning Roman Vaheri käe all.[1] Ametlik tunnustus tema kunstile tuli üsna varakult. 1939 oli ta juba valitud osalema Eesti kunsti välisnäitusel Roomas, Budapestis ja Antwerpenis.[1]

Veeber alustas näitustel esinemist Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu viiendal näitusel 1926. aastal Tallinnas Harjumäe paviljonis. Järgmine esinemine tuli 1930. aastal sama rühmituse 10 järjekordsel kunstinäitusel. 1939. aastal alustas Veeber tööd raamatukunstnikuna illustreerides P. von Manteuffeli "Ajaviide peeruvalgusel". 1940-1941 töötas ta mitmete Tallinna ajalehtede juures illustraatorina. Ta on illustreerinud ka Henrik Visnapuu "Kogutud luuletused I ja II" ning Marie Underi "Porkuni preili".[1]

Agaate Veeber põgenes Suure põgenemise lainel Nõukogude okupatsiooni eest Eestist esialgu Austriasse, kus täiendas end stipendiaadina Viini Kunstiakadeemia graafikakunsti katseinstituudis.[2] Hiljem siirdus ta edasi USA-sse, kus elas New Yorgis.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema loomingu peaosa valmiski USA-s. Veeberi peatehnikaks kujunes kuivnõel, ent ta valdas kõiki sügavtrükitehnikaid. Agaate Veeberi looming muutus paguluses järjest dramaatilisemaks, must-valge kontrast omandas valulise tähenduslikkuse, graveeritud joon oli sageli järsk ja kare.[3] Talle said oluliseks filosoofilised ja eetilised probleemid, millele ta leidis lahenduse kõikenägeva ingli kujul.[3] Agaate Veeber, nagu paljud kunstnikud, joonistas ka arvukalt loomi.[3]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta kaotas varakult abikaasa, andeka maalikunstniku Kuno Veeberi (1898–1929), kellega oli abiellunud 1926. aastal.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Endel Kõks, Agaate Veeber 80: Rahvusvahelise mainega eesti graafika esindaja – Eesti Päevaleht Stockholmis, 25.02.1981
  2. Eesti kujutavaid kunstnikke Saksamaal, Sõnumid, 24. jaanuar 1945.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Anne Lõugas, Unustatud või unustamatud? Aino Bach ja Agaate Veeber 100 – Sirp, 15. veebruar 2002.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kunstnik Agaate Veeber surnud. Teataja, 21. mai 1988, nr. 10, lk. 7.