Eduard Ole

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eduard Ole
Sünninimi Eduard Julius Ole
Sünniaeg 25. mai 1898
Sünnikoht Kaagjärve
Surmaaeg 20. november 1995 (97-aastaselt)
Surmakoht Stockholm
Rahvus eestlane
Tegevusala maalikunstnik
Kunsti õppinud Penza kunstikool

Eduard Ole (25. mai[1] 1898 Kaagjärve20. november 1995 Stockholm) oli eesti maalikunstnik.

Ole sündis Kaagjärve vallas taluniku kaheksalapselises perekonnas seitsmenda lapsena. Ta õppis Valga linnakoolis. Kooli joonistusõpetaja Aleksei Solodov oli kunstihariduse saanud Penza kunstikoolis ja innustas ka oma andekamaid õpilasi samale teele asuma.[2] Penza kunstikool oli Peterburi Kunstide Akadeemia filiaal, kust suunati õpilasi kunstiga tutvuma nii Peterburi kui ka Moskva rikkamatesse galeriidesse.

1914. aasta sügisel kuulus Penza kunstikooli viie vastuvõetud õpilase hulka kaks eestlast – Eduard Ole ja tema eluaegne sõber Juhan Raudsepp.[2] Ole õppis Penzas 19141918 ning, lõpetas selle gümnaasiumi joonistusõpetaja kutsega. Pärast Eestisse naasmist asus ta tööle õpetajana. Ta oli aastast 1919 Rakvere Reaalgümnaasiumis ja Rakvere Õpetajate Seminaris õpetaja, aastast 1922 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi ning kommerts- ja kaubanduskooli õpetaja. Aastatel 19241936 oli Ole Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja.

Detsembris 1923 lõid peamiselt "penzalased" avangardistliku Eesti Kunstnikkude Rühma ning jaanuaris 1924 sai koos lätlastest õpingukaaslastega teoks Eesti ja Läti kubistide ühisnäitus Tartus ja Tallinnas.[2] Ole kubistlikust perioodist on meieni jõudnud kolm tänapäeval hästituntud õlimaali – "Laud", "Lapsed" ja "Natüürmort kitarriga". Alates 1927. aastast kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, hiljem oli ühingu aseesimees[3].

Ole väisas korduvalt Pariisi, esmakordselt 1927. aastal. Eesti Kunstnikkude Rühma liikmena kubistlikku-konstruktivistlikku laadi viljelenud Eduard Ole käekiri muutus pärast Pariisi saabumist ühtaegu realistlikumaks ja elegantsemaks. Dünaamilise ja sädeleva suurlinnaelu ja fokstrotirütmidest kantud kohvikumelu ainelistes akvarellides ja joonistustes on art déco’le omast joonepaindlikkust, peenust ja hoogsat artistlikkust. Jaapani kunstniku Tsuguharu Foujita ja sakslase George Groszi maalitehnikast inspireeritud sulavad värvilaigud, mis asuvad paiguti joonistuse suhtes kergelt nihkes, annavad Ole töödele erilise, veidi unistusliku meeleolu ja maalilise pehmuse.[4] Selle perioodi maale iseloomustas eriliselt hõrk ja peenetundeline art déco, kus lõuendit katab vaid imeõhuke värvikiht ja minimalistlikku värvivalikut õilistas pooltoonide valitsus. Sel perioodil valmisid salonglikud "Kevad" ja "Sügisviis" I ja II, dünaamilised kompositsioonid hall-valgete hobustega ning eesti kunstiklassika tähtteos – "Reisijad" (1929).[2]

1930. aastate alguseks oli Olest saanud tunnustatud kunstnik. 1936 võttis ta vastu õpetajakoha Tallinna Prantsuse Lütseumis. 1937. aastal võttis Ole koos sõber Raudsepaga ette pikema turnee: esmalt tänu Käsmu laevakaptenist metseenile Oskar Tiedemannile meritsi Inglismaale, sealt edasi Antwerpeni kaudu Prantsusmaale ja Itaaliasse ning lõpuks Kesk-Euroopa kaudu kodumaale tagasi.[3]

1943 põgenes Soome ja 1944 siirdus edasi Rootsi, Vällingbys (Lääne-Stockholmis) ja töötas Põhjamaade Muuseumis. 1946. aastal võttis ta koos aastaks Rootsi tulnud graafik Eduard Wiiraltiga ette reisi Lapimaale. 1940. aastate keskpaiku, emigratsiooni algusaastail, valib ta maalikeeleks "purvitliku" puäntillismi ("Munki niemi", Nikolai Kaasiku portree). Ent sõjajärgses Euroopas valitsevate ekspressionistlike ja abstraktsete suundade mõjul taandub see peagi eriliselt värvikaks ja impulsiivseks eneseväljenduseks, kus eelkõige kõlavad fovistlikud noodid, ent alati säilib side reaalsusega. Episoodilisemaks jäävad tagasipõiked kubismi.[2]

Ta suri aastal 1995 ja ta maeti 24. juulil 1996 Metsakalmistule[5]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1939 abiellus Eduard Ole inglise filoloogi Helmi Metsvahiga, kes 1943. aastal jäi Eestisse. Katse päästa oma abikaasat läände 1944. aastal ei õnnestunud. Eduard Ole kodumaal ei käinud, esimest korda pääses Helmi Rootsi alles 1990. aastal. Tema venna pojapoeg on kunstnik Kaido Ole.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sünnitunnistuse koopia, 11.05.1914, EKMa Julius Genssi arhiiv
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Maire Toom, Eduard Ole 100, EE, 1998
  3. 3,0 3,1 3,2 Janika Kronberg, "Eesti Mälu: Eduard Ole "Suurel maanteel" I–II"
  4. Kerttu Männiste, näituse "Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades" saatetekst, 2016
  5. http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Eduard&filter_maetud_perenimi=Ole&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]