Aleksander Tassa

Allikas: Vikipeedia
Aleksander Tassa
Triik, Nikolai. Aleksander Tassa portree. 1905. Õli, lõuend. 59x49,6, TKM TR 10614 M 2251.jpg
Aleksander Tassa portree. 1905. Nikolai Triik.
Sünniaeg 5. juuli, 1882
Tartu, Eesti
Surmaaeg 23. märts, 1955
Tallinn, Eesti
Rahvus Eestlane
Tegevusala Maal, joonistamine
Kunsti õppinud A. Stieglitzi Kunsttööstuskool, Ants Laikmaa ateljeekool
Kunstivool Juugend

Aleksander Tassa (5. juuli 1882 Tartu23. märts 1955 Tallinn) oli eesti kunstnik, kirjanik ja muuseumitöötaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Tassa sündis Tartus kooliteenija peres. Üldhariduse sai Tartu linnakoolis. Kunstiõpinguid alustas 1897–1898 Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel Rudolf Julius von zur Mühleni juhendamisel. 1900-1903 töötas Tartu Poeglaste Kroonugümnaasiumis kantseleis kirjutajana, 1902. aastal teenis lisa "Sakalale" ja "Postimehele" Boleslaw Prusi ja Vassili Žukovski jutustusi tõlkides.[1]

Õpinguaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Õppis alates 1904. aastast A. Stieglitzi Kunsttööstuskoolis, kust oli sunnitud koos teiste eestlastega lahkuma seoses üliõpilasrahutustega 1905. aastal. Eestisse naasnud õppis aasta Ants Laikmaa ateljeekoolis ning siirdus siis Peterburi Jakob Goldblatti ateljeesse õppima. Mais sõitis koos Konrad Mäega Helsingi kaudu Ahvenamaale, sügisel taas Helsingisse. Helsingis teenis elatist Soome Kirjanduse Seltsi jaoks Jakob Hurda rahvaluulekogusid kopeerides.[1]

Augustis 1907. aastal reisis Tassa koos Konrad Mäe ja Nikolai Triigiga Pariisi, kus aastatel 1907-1913 õppis Hermenegildo Anglada Camarasa, Kees van Dongeni jt eraateljeedes ning Witti akadeemias. 1908. aasta mais sõitsis koos Mäega Oslosse, kus maalis Norra maastikke ning septembris naasid kunstnikud Pariisi. Järgmise aasta sügisel külastas ta Šveitsi. 1910. aastast hakkas ta järjekindlamalt tegelema kirjandusega, Noor-Eesti ajakirjas ilmusid "Salon d'Automne 1909" ja "Versailles õhtupoolikul". 1911 reisis Hollandis ja Belgias ning sügisel asus pooleks aastaks Münchenisse. Noor-Eesti ajakirjas ilmusid tema "Tähtede jaht" ning "Kesklõunasest päikesest". 1912. aasta kevadel reisis koos Anton Starkopfiga tagasi Pariisi, kus asus tööle Academie Russe'i. Aasta lõpus esines Moskvas korraldatud prantsuse kaasaegse kunsti näitusel ja Noor-Eesti alalisel kunstinäitusel Tartus. 1913. aasta mais sõitis ta koos Friedebert Tuglase ja Starkpfiga läbi Saksamaa, Taani ja Rootsi Ahvenamaale, kust suvel pöörduti tagasi kodumaale.[1]

Kunstikorraldaja Tartus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkemisel kunstnik mobiliseeriti. 1915-1916 oli ta väeteenistuses Peterhofis 1917 Türgi rindelõigul Erserumis ja alates septembrist taas Petrogradis.[1] Aasta lõpuks oli kunstnik tagasi Tartus, kus asus organiseerima kunstiühing Pallast ning esines Siuru albumis novellidega.

1918. aastal oli ta taas kodumaal. Oli 21. jaanuaril 1918 asutatud kunstiühingu Pallas esimene juhataja (kuni 1922).[1] Osales kunstiühingu esimese kunstinäituse organiseerimisela savõttim sellest osa ka kunstnikuna. Ajakirjanduses ilmusid tema novellid Uneraamat jt. 1919. aasta alguses töötas Tallinnas Toitlustuskomitee sekretärina ning alates maist võttis osa Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonna tööst, augustist oli tegev selle juhatajana.[1]

Osales Pallase kunstikooli asutamisel ja oli 19251926 kooli õppejõud. 1919. esines esimesel Eesti kunsti ülevaatenäitusel Tallinnas. Ilmusid tema novell Nõiasõrmus ning kogumik Fantastilised novellid. 1921. aastal ilmusid "Hõbelinik. Legendid", "Häving" ja "Kain". Tassa liitus Tarapita rühmitusega.

1922 oli tegev Eesti Rahva Muuseumi kultuuriloo osakonna loomisel. 1923-1924 tegev teatri Vanemuine dramaturgina.1925-1928 tegutses vabakutselise kirjanik-kunstnikuna. Avaldas näidendeid ("Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat") ning õpetas Pallase kunstikoolis joonistamist.

Muuseumitöötaja[muuda | muuda lähteteksti]

1928–1931 möödusid töös Eesti Kunstimuuseumis Tallinnas, siis aga siirdus Tassa jälle Tartusse Eesti Rahva Muuseumi kunsti- ja kultuuriloolist osakonda korraldama ning 1935. aastast ka juhatama. 1940. aastal pärast eelmise direktori Villem Raami arreteerimist asub taas tööle Eesti Kunstimuuseumisse, kust oli nõrgeneva tervise tõttu sunnitud 1943. aastal lahkuma. Juba pensionipõlve pidavalt Aleksander Tassalt ilmusid "Paabeli torni ehitamine" (1944) ning uurimus "Puulõikekunstist" (1948).[1]

Uuris eesti raamatuillustratsiooni, eriti puulõikeillustratsiooni ajalugu. Oli juhtivalt tegev eesti raamatu 400 juubeli ja eesti puugravüüri 100 juubelit tähistavate näituste korraldamisel 1935. aastal[2]. Aleksander Tassa suri 1955. aastal Tallinnas. Kuulus Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita rühmitustesse[2].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Tassa vend oli muusik Rudolf Tassa. 1938. aastal abiellus Vanda Kirschbaumiga.

Aleksander Tassa 1903. aastal.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on loonud maastikumaale, juugendlikke raamatuillustratsioone, avaldanud kunstiuurimusi. Tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks Eesti juugend kunstis. Ta kuulub oma akvarellidega 20. sajandi alguse eesti modernismi klassikasse.

Kirjanikuna on ta tõlkinud, kirjutanud fantastilisi ja piiblimotiividel legendilaadseid novelle, näidendeid.

1908. aastal viibides koos Konrad Mäega Norras, valmisid mitmed maastikud, mille ainetel on kujundatud 1909. aastal ilmunud kunstnikke ja kirjanikke koondava rühmituse Noor-Eesti III albumi päisliistud[3]. Neis avaldub täielikult Aleksander Tassas peituv sümbolist ja romantik. Nagu tema kirjadest selgub, köitsidki tema tähelepanu sel ajal šveitslane Arnold Böcklin, sakslane Max Klinger, prantslane Gustav Moreau[3]. Õlimaale on sellest ajast suhteliselt vähe säilinud[3].

Pärast viibimist Euroopa erinevais paigus, otsustas Tassa nagu enamik eesti kunstnikke, 1913. aastal kodumaale tagasi pöörduda. Seekord asus ta teele koos Anton Starkopfi ja kirjanik Friedebert Tuglasega[3]. Peatuti Ahvenamaal, ning just siin loodu kujunes säravamaks leheküljeks A. Tassa loomingus. Sündisid arvukad akvarelltehnikas etüüdid omapärastest väänduvatest taimedest ja maani ulatuvate okstega puudest, mitmed järvemaastikud, õlimaalid kividest. Uue joonena nende tööde puhul võime märgata ekspressiivse tundetooni süvenemist. Ahvenamaal asus ta kavandama ka Tuglase novellikogu "Õhtu taevas" (1913) kujundust[3]. Erinevate novellide meeleolu kujutamine ühe maastikupildi kaudu esitleb siin selgelt kunstniku arusaamu loodusmotiivi sügavast tähenduslikkusest.

1914. aastal sündisid veel mõned tööd raamatuillustratsioonide vallas, kuid üha enam pühendus ta kirjanduslikule tegevusele, millele oli innustust andnud tihe läbikäimine Friedebert Tuglasega[3]. A. Tassa enda 1919. aastal ilmunud fantastiliste novellide kogumik ilmus Ado Vabbe kaanekujundusega.

Kirjanduslikku tegevust alustas vene ja poola autorite (Vassiili Žukovski, Anton Tšehhov, Bolesław Prus jt) teoste vahendamisest (1902–1903)[3]. Pagulasperioodil saatis ajakirjale Noor-Eesti (jm) kunstikirju (nt "Soome kunstinäitus Pariisis", 1908; "Salon d'Automne", 1909 jt) ning ka kirjanduslikku kaastööd. Kõige viljakam kirjanduslik loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil avaldas fantastiliste novellide kogu "Nõiasõrmus" (1919) ja legendidel põhinevate novellide kogumiku "Hõbelinik" (1921)[3]. Ajakirjas Looming ilmusid piibliainelised näidendeid "Lihavõttemäng", "Põrgumäng" ja "Mooramaa isand" (1924), seejärel lühinäidendid "Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat" (1927)[3]. Tassa stiili iseloomustab dekoratiivsus ja detailirohkus, süžeelisele liikuvusele on pööratud vähem tähelepanu. Pärast 1920. aastaid avaldas Tassa põhiliselt ERM-i kunstikoguga seotud teateid, tema ilukirjanduslik pärand on säilinud käsikirjalisena[3].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Nõiasõrmus". Odamees, 1919
  • "Hõbelinik". Warrak, 1921
  • "Puulõikekunstist". Ilukirjandus ja Kunst, 1948
  • "Saalomoni sõrmus". Perioodika, 1970
  • "Igaviku lõpul". Kunst, 1988

Kunst[muuda | muuda lähteteksti]

  • Illustratsioon Fr. Tuglase "Õhtutaevale". Tušš, guašš. 1913. EKM Ga 67

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Aleksander Tassa. Igaviku lõpul - Koost. Mari Kõiv, Kunst, 1989
  2. 2,0 2,1 Aleksander Tassa 60-aastane, Eesti Sõna, 5.03.1942
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 Eesti Modernism TKM lehel

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]